Minu sügav veendumus on, et sotsiaalse dialoogi pidamine pole sama, mis lobitegevus. Olen juhtinud riigikogu korruptsioonivastast erikomisjoni aastatel 2021-2022 ning ekstra pühendanud nii enda kui ka komisjoni tähelepanu lobiteemadele. Mistõttu on mul kujunenud oma arvamus "Petersongate'i" küsimuses.

Tervise- ja tööministri positsiooni ümber lahvatanud arutelu on üsna tavatu: kas ministriks võib asuda inimene, kes samas valdkonnas on aastaid toimetanud ja valdkonna eest seisnud? Kas sellisel juhul on tegemist huvide konfliktiga? Kas aastaid sotsiaalset dialoogi töötajate positsioonilt pidanud arvamusliider tohib asuda sama laua äärde valitsuse esindajana?

Oluline on mõista, et sotsiaalne dialoog ei ole sama, mis lobitegevus. Kõigi Eestimaa töötajate õiguste eest seismine ei ole sama, mis mõne välismaa ettevõtte huvide seadusesse surumine.

Vastavalt ametiühingute seadusele on ametiühing iseseisev omaalgatuslik ja vabatahtlik isikute ühendus, mille eesmärgiks on töötajate töö-, teenistus- ja kutsealaste, majanduslike ning sotsiaalsete õiguste ja huvide esindamine ning kaitsmine.

Seadus sätestab, et ametiühingud saavutavad oma eesmärke, olles sotsiaalse dialoogi partnerid tööandjatele, tööandjate ühendustele, kohalikele omavalitsusüksustele ja valitsusele vastastikuses informeerimises, konsulteerimises, kollektiivsetes läbirääkimistes ja töötajate huve puudutavates küsimustes.

Sotsiaalseks dialoogiks peetaksegi eelkõige kahepoolset informeerimist, konsulteerimist ja kollektiivseid läbirääkimisi, kuhu on kaasatud tööandjad ja töötajad. Kolmepoolsesse sotsiaaldialoogi on kaasatud lisaks avalik võim.

Sotsiaalne dialoog avaliku võimu osalusel ei ole sama, mis lobitegevus avaliku võimu mõjutamiseks. Avaliku võimu osalusel toimuva sotsiaaldialoogi partnerid ei tegutse ühe konkreetse isiku või grupi huvides, vaid kõigi töötajate huvides. Ametiühingute seaduse tähenduses on töötajaks iga töötav isik, olenemata tehtava töö iseloomust.

Seadus omistab ametiühingutele rida pädevusi, mis on osa sotsiaaldialoogist: kollektiiv- või muude töö-, teenistus- või sotsiaalvaldkonda puudutavate lepingute sõlmimine; õigusaktide eelnõudesse ettepanekute esitamine töötajate töö-, teenistus- ja kutsealaseid ning majanduslikke ja sotsiaalseid õigusi ja huve puudutavates küsimustes; ettepanekute esitamine töö- ja sotsiaalküsimusi reguleerivate õigusaktide täiendamiseks ja muutmiseks.

Samas annab seadus ametiühingutele õigusi, mida võib liigitada lobitegevuseks: esitada ettepanekuid õigusakti eelnõu kohta, mis puudutab selle ametiühingu (liidu) liikmete töö-, teenistus- ja kutsealaseid ning majanduslikke ja sotsiaalseid õigusi ja huve.

Seega otsene huvide konflikt, mis võib viia korruptsioonini, esineb siis, kui ametiühingus ja/või ametiühingute liidus töötanud minister tuleb välja initsiatiividega või otsustega, mis puudutavad ametiühingute liitu või selle liikmeid ehk siis mõnda konkreetset töötajate gruppi, mitte kõiki töötajaid üldiselt.

Minister peaks taandama ennast kokkulepetest ja initsiatiividest näiteks transpordivaldkonna töötajate palkade või töötingimuste osas, välistööjõu küsimustes mingis konkreetses sektoris, väljateenitud aastate pensioni teemal põlevkivisektorile jne. Ehk siis minister ei tohi tegutseda kitsalt nende huvides, kes on talle enne ministriks saamist palka maksnud.

Kindlasti on korruptiivsed kõik rahaliselt mõõdetavad otsused, mis puudutavad ametiühingute keskliitu ja/või selle liikmesorganisatsioone.

Igal juhul on diskussioon neil teemadel tervitatav ja vajalik. Nagu ilmselt vajalik ka lobistidega suhtlemise juhiste uuendamine pärast nende rakendamise esimest aastat ja lobiregistri esimesi kokkuvõtteid.

See on igal juhul oluline teema, sest järgmiseks kultuuriministriks võib näiteks saada näitlejate liidu juhatuse liige, majandusministriks keegi tööandjate keskliidu töötajatest, naisjuristide liidu juhatuse liige justiitsministriks või välisministeeriumi perede seltsingu esimees välisministriks.