Hans Väre: kommentaar, mis paljastab teile ajakirjanduse saladused
Ajakirjandus on osa tähelepanumajandusest ja peab võistlema auditooriumi aja pärast kõigi nende vilkuvate, kiiskavate ja kisavate tulede ning viledega, mida sotsiaalmeedia meile vahendab, märgib Hans Väre Vikerraadio päevakommentaaris.
Seda juttu on tegelikult natuke piinlik kirjutadagi. Piinlik enda pärast, sest ma ei ütle järgnevalt mitte midagi uut. Ammugi ma ei paljasta midagi.
Ma räägin ajakirjandusest, aga te teate seda kõike ka ilma ajakirjanik olemata. Ajakirjanikud teavad neid asju samuti. Aga millegipärast on viimasel ajal üha rohkem nii, et kõik teavad, mida peaks tegema või mida ei tohiks teha, aga ikka tehakse täpselt vastupidi. No kes siis paneb tuumajaama enne kinni, kui tuulepargid valmis, või saadab skandaali sattunud abilinnapea sama munitsipaalfirmat juhtima, millega too skandaali sattus?
Kas olete tähele pannud, kui tihti keegi mõnes uudisloos midagi paljastab? Eriti kehtib see muidugi kollase meedia kohta. Siin on omakorda naljakas konks, et kuigi kõmulehekülgedel tõepoolest ka paljastatakse, ei öelda selle kohta sel juhul "paljastamine", vaid "näitas bikiinivormi" või "avaldas kelmika kaadri". Väljendit "paljastas" kasutatakse enamasti siis, kui mõni kuulsus ütles, mis tema koera nimi on.
Kui seltskonnameediale võiks ülepingutamise andeks anda kui äri loomuomase osa, siis tõsiseltvõetava ajakirjandusega on teised lood. Sest tõsiseltvõetava ajakirjanduse üks ülesandeid on jääda tõsiseltvõetavaks. Ometi paugutatakse ka asjalike teemadega tegelevates väljaannetes tihti kahuritest, millest mürsu asemel lendavad välja vaid paberhelmed.
Näiteks pani üks Eesti portaal lennunduses valitsevat segadust kirjeldava loo pealkirjaks "Kaos lennujaamades muudkui süveneb, olukord meenutab katastroofifilmi." Inimesed, kes õigel ajal lennukile ei pääsenud või pagasita Peruusse saadeti, oleksid ilmselt nõus kahe käega alla kirjutama hinnangule, et valitses kaos. Katastroofifilmi mõõdu annavad ooteruumi põrandale kuhjatud kohvrid aga välja isegi vähem kui teadaolevalt ainus katastroofifilmiks lahterdatud Eesti linateos "Keskpäevane praam", milles mäletatavasti paar autot laevalt vette lükati.
Eesti ajakirjanikud ei ole siinkohal kuidagi erandlikud. Ka see sama katastroofi kujund oli võetud Briti väljaandest, mida mainitud artiklis refereeriti. Üheks ilmekamaks näiteks maailma ajakirjandusest on selles vallas juba aastaid olnud CNN, kellel jooksis eriti olulistele sündmustele viitav kiri "Breaking news" ekraanil igal võimalikul ja ka võimatul juhul. Pommuudisena esitleti isegi lugu, milles räägiti Titanicu uppumise 102. aastapäevast.
Ajakirjandus on osa tähelepanumajandusest ja peab võistlema auditooriumi aja pärast kõigi nende vilkuvate, kiiskavate ja kisavate tulede ning viledega, mida sotsiaalmeedia meile vahendab. Kui isegi neljasekundilistele videotele pannakse Instagrammis peale kiri "Wait for it!" ehk "Oota lõpp ära!", siis ehk ei jäägi meil muud üle, kui kuulutada, et valitsus paljastas riigieelarve suuruse või nimetada 200 meetri kauguselt põdra nägemist napilt eluga pääsemiseks?
Uudiste inflatsioon ei aita paraku edasi kuigi kaua. Ülivõrded saavad lihtsalt otsa. Teiseks võib karjapoiss küll püüda kogu küla tähelepanu, kui ta esimest korda hunti hüüab, hiljemalt kolmandal korral saadakse tema peale aga väga pahaseks ning seitsmendal korral vaatab külarahvas "Hunt! Hunt!" hüüdvat valvurit juba nagu veidrikku, kes pole rohkem sõnu ära õppinud.
Eeltoodud jutt ei tähenda, nagu oleks kogu Eesti või isegi lääne ajakirjandus kollektiivselt astumas tühjalt kõmisevate pealkirjade teed. Kaugeltki mitte. Enamik ajakirjanikke teeb tööd südamega ja vastutustundlikult. Tihti on isegi vastupidi ning kaalukas uudis jääb ilmetu sissejuhatuse taha varju.
Ärge mõistke mind valesti, lool peabki olema jõuline pealkiri, kui selleks on põhjust. Häda on selles, et agressiivselt reklaamitav odavsisu teeb just seda, mida ta tegema on määratud ning hakkab silma rohkem, kui tal kaalu on. Pikas perspektiivis mõjub see aga ajakirjanduse usaldusväärsusele. Kes ikka oma kallist karja kohtlase mainega karjapoisile usaldaks.
Senine trend ongi aga õnneks muutumas. Juuni alguses andis CNN-i uus tegevjuht Chris Licht televõrgu töötajatele teada, et "Breaking news" reklaamiriba kasutamine muutub märgatavalt harvemaks ning seda peaks näitama vaid siis, kui on tõepoolest juhtunud midagi tõeliselt suurt.
"Me oleme tõerääkijad, kes keskenduvad informeerimisele, mitte oma vaatajate ärevusse ajamisele," märkis Licht firmasiseses kirjas. See lause peaks kuuluma kõigi endast ja oma auditooriumist lugu pidavate ajakirjandusväljaannete igapäevaste käsulaudade hulka. Mitte sellesse sahtlipõhja vajunud dokumenti, kus on kirjas missioon ja visioon, vaid nende reeglite sekka, mida hoitakse iga päev oma silmade ees.
Niikuinii on pärismaailmas juba piisavalt draamat, pole mingit vajadust seda kunstlikult lisada. Lugeja tähelepanu köitmine ning hoidmine on palju peenem kunst, kui kirjutada pealkirja ette "Ohhoo!" Ja kas olete tähele pannud? See mõne aasta tagune mood ongi üle läinud. See annab lootust, et sarnaselt CNN-iga võtab üha rohkem ajakirjandusväljaandeid värvilist vahtu vähemaks ning laseb esile tõusta sellel, mis päriselt loeb.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Kaupo Meiel