Üheks meie vaba ajakirjanduse ja üldise meediapildi suurimaks hädaks ja viletsuseks on juba pikka aega olnud nii enesekriitika kui ka tsunftivälise kriitilise, kuid kvaliteetse analüüsi puudumine. On lihtsalt erinevad huvitatud osapooled, kes kõik ütlevad: "Mul on õigus! Temal on vale!".

Tervendava ja edasiviiva kriitika asemel, milleta näiteks igasugune teadustegevus oleks võimatu, vohab esmalt kriitikavaba eneseõigustamine ning teisalt mõõdutundetu süüdistamine. Seda olukorda võiks iga meediamaja asuda parandama justnimelt mingi formaadi pakkumisega olgu kirjasõnas või tele- ning raadioeetris, kus ajakirjandus ise on analüüsi, kuid ka tervitava kriitika all.

Väljapakutud meediakriitika formaadi vältimatust üritangi järgnevalt põhjendada paari näitega sellest, kuivõrd kummaliselt viltu on vastavas sfääris meil viimasel ajal avalik arutelu kiskunud.

NBC News ja Eesti

Selle aasta alguses kirjutas Tartu Ülikooli ajakirjandussotsioloogia kaasprofessor Ragne Kõuts-Klemm Sirbis loo pealkirjaga "ERR läks valeinfo liimile".¹

Autor kritiseeris väga teravalt asjaolu, et ERR-i uudisteportaal avaldas 7. jaanuaril uudise pealkirjaga "Allikad: USA on valmis arutama vägede kohaloleku vähendamist Ida-Euroopas"², mille algallikas omakorda ilmus USA ühe olulisema uudisorganisatsiooni NBC News uudisteportaalis pealkirjaga "Bideni administratsioon kaalub pakkuda Venemaale võimalust vähendada vägede hulka Ida-Euroopas"³ (Biden admin weighs offering Russia cuts to U.S. troops in Eastern Europe).

NBC lugu oli iseenesest täiesti tavaline USA valitsuse välispoliitikat kajastav ülevaade, milles viidati Valge Majaga seotud allikatele tuginedes, et Joe Bideni valitsusel võib olla ühe alternatiivina plaanis Ukraina ümber toimuva kriisi leevendamiseks pakkuda Venemaale läbirääkimistel ka võimalust, et olukorra rahustamiseks võidaks omalt poolt kaaluda USA poolset väikest tagasitõmbamist Ida-Euroopa suunalt.

Võttes arvesse Bideni valitsuse üpriski väheagressiivset ja pigem diplomaatilisi lahendusi ja kokkuleppeid otsivat poliitikat esimesel ametiaastal tundub NBC Newsi poolt esitatud stsenaarium täiesti tõenäolise USA tol hetkel planeeritava ühe tegutsemisvariandina, mida võibolla kavatsetigi sellisel kujul läbirääkimistele ühe võimaliku läbirääkimiste punktina esitada.

Et üks USA suurimaid, kuid poliitiliselt suunalt pigem demokraatide ja Bideni poole hoidvaid meediamaju sel teemal uudise koostas, näitaski eelkõige aga seda, et ka USA progressiivne ja demokraatlik meedia oli suvel 2021 toimunud Afganistani fiasko taustal muutunud oma enda valdavalt toetatava progressiivse presidendi suhtes kriitiliseks. Kuuldes infot plaanitavatest pehmetest läbirääkimistest Venemaaga, otsustati sel teemal teha ka uudis avalikkuse teavitamiseks valitsuse võimalikest edasisest välispoliitilistest sammudest.

Sama sisuga uudise koostas NBC Newsile tuginedes nii Delfi⁴ kui ka BNS-i teadet ära tuues ka Postimees.⁵

Selle uudise ilmumine meie ajakirjanduse kõikides suurimates väljaannetes poleks tõenäoliselt toonud kaasa oluliselt suuri reaktsioone – oli ju tegu maailmas täiesti igapäevase rahvusvahelisi suhteid ja diplomaatiat analüüsiva absoluutse peavoolu analüüsiga –, kui uudisele poleks järgnenud teravat reaktsiooni Reformierakonna poliitikutelt peaminister Kaja Kallaselt, kaitseminister Kalle Laanetilt ning riigikogu väliskomisjoni esimehelt Marko Mihkelsonilt.

Kallas mainis, et tegu olla valeuudisega, Laanet nimetas seda uudist Vene infooperatsiooniks ning samal seisukohal oli ka Mihkelson.⁶ Sellele järgnes kohe peatselt aga eelmainitud Kõuts-Klemmi artikkel, mis nimetas toimunut tavapäraseks valeuudise legitimeerimise juhtumiks avalik-õiguslikus meedias.

Toimunud tormist veeklaasis tegi Delfis ülevaate ka ajakirjanik Herman Kelomees, kes muide ise ajakirjanikuna seisukohta ei võtnud, aga tõi ära vastupidise arvamuse eelmiselt välisministrilt Urmas Reinsalult ning tõdes, et ka NBC News jääb oma uudise ja allikate poolt väidetu juurde.⁷

Jääb arusaamatuks, millest tulenes osade poliitikute niivõrd terav reaktsioon USA ühes olulisemas, suuremas ja ka liberaalses meedias ilmunud täiesti peavoolu-uudise vastu. Tõenäoliselt oli pigem tegu välispoliitilisest kogenematusest või ka vähesest informeeritusest maailma meedia kohta tuleneva ülereageerimisega meie ajakirjanduse vastu.

On ebatõenäoline, et USA enda välisteenistused või diplomaadid oleksid asunud oma riigi peavoolumeediat süüdistama Vene infooperatsioonis osalemises. Kui meie sõpradelt ameeriklastelt ehk midagi meie valitsusringkondadele öeldi, siis ehk ainult kinnitati, et muretsemiseks pole mingit põhjust ning NBC News pingutas üle.

Suure tõenäosusega oli uudise tagant võltsuudise, Venemaa infooperatsiooni või mingi muu vandenõu leidmine pigem meie kohalike poliitikute veidi lapsik, kuid pigem tavapärane ülereageerimine meediakajastusele, mis tundub ebameeldiv või narratiivivastane.

Ehk siis progressiivne partei Reformierakond asus kaitsma teise progressiivse partei USA demokraatide "mainet" meil Eestis, samas kui jällegi konservatiivne ja paratamatult pigem USA vabariiklastega koos mõtlev Isamaa võttis kriitilise positsiooni, mis iseenesest ongi poliitilise eelistusi vaadates loomulik reaktsioon.

See ei seleta aga vähimalgi määral Ragne Kõuts-Klemmi poolt koheselt peale uudise ilmumist järgmises Sirbis avaldatud artikli ründavat tooni ega ka selgelt valesid väiteid olgu siis nii NBC Newsi kui ka ERR-i suhtes.

Kõuts-Klemm väitis muuhulgas, et ERR olevat teinud NBC Newsi eeskujul loo, mõtlemata kriitiliselt info päritolule ning uurimata, kas siin on üldse millestki lugu teha, pealkiri ise olla juba heausklikku lugejat eksitav valeväide, mille ümberlükkamine pärast olevat väga raske.

Kuulujuttude levitamine avalik-õiguslikult meedialt olla vastutustundetu, külvavat auditooriumis ebakindlust, sest see kõik aktualiseerivat "taas ajaloo narratiivi väikeste riikide ärakasutamisest suurte poolt. ERR aitab selle looga kaasa hirmu ja ebakindluse õhkkonna kujundamisele".

Info liikumise trajektoor kuulujuttude vahel olla tuvastamatu ning "antud juhtum on üpris tavapärane valeuudise legitimeerimine – professionaalne ajakirjandus korjab mingist marginaalsest kanalist vale üles, vajutab sellele infot kontrollimata tõepärase uudise pitseri ja viib paljude jälgijateni. Inforuumis tekitatakse sellega korratust ja umbusku."

Lisaks väitis Kõuts-Klemm sedagi, et vastavale loole olevat pinda ette valmistatud hoopiski Vene propagandameedias ja leiab, et auditooriumi ees tuleks valeinfo edastamise eest vabandada ja edasi asuda hoopiski tõsiselt monitoorima Vene propagandameediat vältimaks sääraste vene propagandauudiste sattumist meie meediasse.

Autori täielikku mitteorienteerumist maailma ajakirjanduses tõestab juba asjaolu, et NBC Newsi nimetatakse "marginaalseks infokanaliks". Selline väide on niivõrd uskumatult ebaprofessionaalne, et võtab sõnatuks.

Tegu on ühe USA ja ka maailma siiski suurima ja ka olulisemate sekka kuuluva uudisvõrgustikuga, millele kuulus pikalt ka osalus Euronewsis. Muide NBC News oli USA ajaloos esimene, mis 1940. aastal üldse teleuudistega alustas.

NBC Sümfooniaorkestergi Arturo Toscanini all on siiani meediaajaloo (nii raadio kui tele) fenomen, mille kuulsus kestab tänini ning jõudis läbi raudse eesriide USA-st isegi nõukogude muusikasõbrani.

NBC kaubamärki teab üle kogu maailma iga uudistesõber või ka kultuurilemb, sest tegu on maailma ühe tuntuima meediabrändiga üldse. Kritiseeritav uudis, mille ülevaade ilmus ka meie meediaväljaannetes, on aga koostatud kogenud ajakirjanike poolt ning väljaanne on ühtlasi väitnud, et uudis on endiselt tõene. Seda sõltumata administratsiooni vastuväidetest.

Oletada on, et ajakirjanikud sattusidki päris infot omava Valgest Maja allika otsa, kes tundis muret seal levivate ideede pärast. Ehk allikad kajastasid kuskil võimukoridorides arutatud stsenaariume, millest leidsid, et avalikkus peaks olema informeeritud.

Maailma ühe suurima meediakorporatsiooni peavoolu-uudisest, mille ilmumine oli kindlasti Eestile kasulik juba seeläbi, et USA pidi omakorda uuesti kinnitama meile oma toetust nagu ka püsivat riigikaitselist seotust, konstrueeriti aga Eestis esmalt poliitikute ning pärast meediateadlase poolt vandenõu.

Kui poliitikutest võib aru saada selles plaanis, et oma enda ideoloogiat kandvat teist parteid USA-s kindlasti tahetakse toetada ka meie meediapildis, siis meediateadlase väited, kes peaks aga olema kursis maailma peavoolumeedia jõujoonde ja toimimismehhanismidega, on juba väga raske ratsionaalselt kuidagi õigustada.

Selle uudise ümber toimunud terav süüdistamislaine ning lausa vandenõuliku õhkkonna loomine oleks vajanud kohest ja operatiivset ning just ka avalikku selgitamist, valeväidete ümberlükkamist ja selgeksväitlemist osapoolte vahel.

Kuna seda ei toimunud, jäidki mitmed ajakirjanikud justkui avalikkuse ees "süüdi" Vene infooperatsioonile kaasa aitamise eest. Inimeste ja ka asutuste maine, kes tegid üldjoontes täiesti ausalt oma ajakirjanikutööd, sai selgelt kannatada nende vastu esitatud väärväidete kaudu, mille esitajaid aga kriitika alla ei võetudki.

Olukord, kus tihtilugu igast kriitilisest remargist ajakirjanduse suunal paremkonservatiivsetelt jõududelt konstrueeritakse meedias "rünnak sõnavabadusele" ja "ähvardus ajakirjandusele", kuid progressiivselt suunalt tulnud väga tõsiste ja täiesti valede süüdistuste ees kuni Vene infooperatsioonile kaasaaitamiseni välja, isegi ennast valdavalt ei kaitsta, ei ole tegelikult normaalne.

Erapooletu ajakirjandus ja maailmavaateline ajakirjandus

Üheks suurimaks probleemiks meedia või ajakirjanduse olemuse esitlemisel on meil kahtlemata asjaolu, mil moel on Eesti oludes defineeritud "erapooletu ajakirjandus" versus "maailmavaateline ajakirjandus".

On ka arusaadav, et Eesti "keskmisele" lugejale või uudisevaatajale ei saagi olla väga selged need mehhanismid, mil moel on USA-s või läänes üleüldiselt jagunenud suurte meediamajade parteilised eelistused, milline leht või telekanal toetab millist poliitilist jõudu vähem või rohkem.

Üha rohkem võiks just meie avalikkusele ja ka keskmisele lugejale kohale jõuda arusaam ja paratamatus, et lääne meedia üldiselt on maailmavaatelisest või ka parteiliselt polariseerunud ning eriti viimase kümnendi jooksul on meediaväljaannete maailmavaateline eemaldumine omandanud varasemast veelgi laiema mõõtme.

Meil Eestis kummaliselt edendatav arusaam "erapooletust ajakirjandusest" on pigem teatav nõukogudeaegne anakronism või rahvasse süstitud väärkuvand sellest, et "tuleb uskuda seda, mida leht räägib, sest õige partei lehes ja uudistes sisaldub alati erapooletu tõde".

Tegelikult on pea kõik lääne suured lehed ja üha rohkem ka telekanalid olnud ammust aega ja vahel asutamisest peale mingi maailmavaate, riikliku huvi või vahel ka partei häälekandjad ning polegi kunagi esindanud "erapooletut" ajakirjandust.

"Erapooletu ajakirjandus" on eelkõige illusioon või soovkujutelm, millesse uskumine pigem näitab kas naiivsust ning vähest ajalooharitust või mille edendamine demonstreerib pigem edendaja enda kallutatust erapooletuks väidetava väljaande huvide poole.⁸ Asjaolu, mida muide BBC legendaarses komöödiaseriaalis "Jah, härra peaminister" kajastati samuti mitmeid kordi juba 1980. aastatel.⁹

Üldiselt teab iga haritum lääneeurooplane seda, et näiteks ajaleht The Guardian on üks kõige vasakpoolsemaid suuri meediaväljaandeid maailmas üldse. Nagu on ka täiesti iseenesestmõistetav see, et nii New York Times kui ka The Washington Post on nüüdseks eelkõige demokraatliku partei ja progressiivse maailmavaate häälekandjad. Samas kui New York Post on vabariikliku partei või konservatiivse maailmavaate häälekandja.

Ka Prantsusmaa suured ajalehed on ammuilma olnud pigem poliitiliselt määratletud. Le Monde (väidetavalt kunagi KGB koodnimetusega "Vestnik") on siiski pigem vasakleht ning läbi ajaloo kandnud suhteliselt suurt vene-sümpaatiat, Le Figaro on aga ligikaudu tsentristlik kuid vahel ka parempoolsusesse kalduv väljaanne.

Euroopa avalik-õiguslikud telekanalid ja raadiojaamad on tõepoolest mõnevõrra erandlikult loodud eesmärgiga edastada "erapooletut" ja ühegi partei poolt mitte kontrollitavat uudisvoogu. Iseasi, kuidas on sellega eri riikides siiani hakkama saadud.

Kritiseeritakse ju meilgi ülisagedasti seda, kuidas Ungari ja Poola nn riigimeediad on hoopiski selgelt kaldu valitsevate parteide poole. Olles samuti nende riikide avalik-õigusliku meedia valitseva partei narratiive toetavaid uudiseid korduvalt jälginud, ongi kallutatus ja ka seotus valitseva koalitsiooni või partei poole ilmselge ja ümberlükkamatu.

Seega, luues uudisorganisatsioone, mis justkui kirjade järgi peaks olema erapooletud, luuakse igas riigis paratamatult alati eeldus selleks, et mingite poliitiliste mahhinatsioonide tulemusel võib see avalik-õiguslik ringhäälinguorganisatsioon sattuda hoopiski ühe või teise partei kontrollihaardesse, olles nõnda küll kirjade järgi erapooletuse etaloniks, kuid tegelikkuses hoopiski edastada mingi konkreetse partei või ka maailmavaate seisukohti ja propagandanarratiive.

Ning mõtelgem kindlasti ka sellele, kuidas meie enda ERR-i uudisloome aastal 2019 tollase uue koalitsiooni moodustamise ajal võttis samuti suhteliselt äratuntava parteilise või õigemini maailmavaatelise positsiooni.¹⁰ Või olgu kasvõi briti meediahiiglane BBC. Kuigi ei saa rääkida selle organisatsiooni langemisest mingi konkreetse poliitilise jõu kontrolli alla, ei saa ka eitada BBC orienteeritust pigem progressiivse või liberaalse meedia mõjusfääri.

Soome ringhäälingut Yleisradiot on aga viimasel ajal näiteks tugevalt kritiseerinud ka siinkirjutaja orientalistist kolleeg, Kokoomuse parlamendisaadik ja Soome mõistes täiesti peavoolukonservatiiv Atte Kaleva, kes nimetas Yle-t ideoloogilist liini ajavaks "agendažurnalismiks".¹¹

Siiski on üpriski tõenäoline, et mitmed marksistlikud ja väga punased ning ultraprogressiivsed maailmavaated võivad neid tavapäraselt "progressiivse agenda edendamises" süüdistavaid kanaleid omakorda hoopiski süüdistada kapitalismi ja kurja parempoolsuse narratiivi edendamises.

Kuidas on lood näiteks Eesti oma rahvusringhäälingu maailmavaatelise neutraalsuse või mitteneutraalsusega võikski aga olla ka meie erinevates arutelusaadetes või ka uurimustes-arvamustes pidevaks väitlusteemaks.

Ideaaliks saabki olla eelkõige seadusest tulenevate neutraalsete ja riigi ning põhiseaduse seisukohalt oluliste eesmärkide võimalikult täpne täitmine ning samas võimalikult paljude erinevate peavoolu mõttevoolude omavaheline rikastav debatt moel, et ükski eri arusaam ei tunneks ennast kunstlikult kõrvale tõrjutuna.

Kuidas aga sellist tasakaalu saavutada, ei saa olla kellegi kallutatud arvamusliidri, ebaprofessionaalse meediateadlase või ka niisama "guru" otsustada, vaid tasakaal tulekski saavutada läbi avaliku arutelu ja avaliku väitluse selles samas meedias endas.

Nagu väga paljude asjade puhul maailmas, selgukski sellise avaliku arutelu tulemusel ehk hoopis see, et Eestis ongi asjad palju paremini kui mujal maailmas. Kartus igasuguse kriitika ees ning enesereflektsiooni puudumine või isegi selle asendumine eneseimetlusega on aga kahjuks kriitilise arvamusvahetuse neil teemadel viinud Eestis miinimumini.

Selge on aga seegi, et Eesti erameediamajad on maailmavaatelises plaanis juba ammugi sattunud üpriski suurtesse vastuoludesse ning näha on ka ajakirjanike koondumist maailmavaatelises plaanis erinevate meediamajade töötajaskonda.

Tihti toimuvad sellised oma ideoloogilisse koju minekud ka suurte ja ülespuhutud skandaalide kaudu ning täheldatav on ka meie ajakirjandusteaduse ühe osa selge propagandistlik kaasaminek progressiivse või siis vasakliberaalse meedia soovide ja sihtidega.

Üheks viimaseks veidi ka koomiliseks näiteks väga erineva maailmavaatega ajakirjanduse või siis ajakirjandusliku mõtte "kokkupõrkest" väljendus Delfi TV-s peetud aruteludebatis ERR-i juhatuse esimeheks kandideerivate meediajuhtide vahel.

Nimelt esitas saatejuht Herman Kelomees¹² ühele kandidaadile Merit Koplile küsimuse, et mida teha, et ERR-iga ei läheks nagu Postimehega. Ning seniselt ERR-i juhilt Erik Rooselt, et kas ERRi nõukogust või juhatusest ei anna keegi "käske" selleks, et ERR-i portaalis "avaldatakse Rupert Murdochile kuuluvate propagandaväljaannete tõlkeid".

Sellised küsimused olid üpriski koomilised eriti just selles plaanis, et maailmavaateliselt võiks Postimeest ehk lugeda kuhugi tsentrisse kuuluvaks. Välisuudiste plaanis (isikliku arvamuse kohaselt) ehk isegi progressiivseks-liberaalseks kui mitte lausa vasakpoolseks ning Eesti uudiste kontekstis ehk ka mitteprogressiivsele mõttele "võimalust andvaks". Kindlasti aga mitte põhitoonilt konservatiivseks või parempoolseks.

See, et Postimehes töötab ka ajakirjanikke, kes ei ole lõpuni progressiivsed, esindavad ka konservatiivseid ja vahel isegi rahvuslikke meeleolusid, ei tee Postimehest aga üldilmelt konservatiivset või parempoolset lehte.

See, et avalikkuses on Postimehele selline silt külge kleebitud, tulenebki eelkõige ehk sellest, et konkureeriv teine suur meediamaja koos ideoloogiliselt vasakpoolsete meediauurijatega maailmavaatelises hõõrumises ja konkurentsis endale ebameeldivate maailmanägemuste vastu on sellist narratiivi süstemaatiliselt loonud.

Postimees ise pigem ehk isegi liberaalse baaskonsensusega asutusena pole aga olulisel määral süüdistustele vastanud. Ühtegi parempoolset või konservatiivset meediaväljaannet, ei ajalehte ega telekanalit meil aga Eestis endiselt pole.

Objektiiv, mis esindab ehk kõige enam USA libertaarset elutunnetust, riigi sekkumise minimeerimist taotlevat ning ka isolatsionistlikku kristlikku maailmavaadet, ei ole aga mitte üleriigiline uudiseid edastav telekanal või ka infoportaal, vaid siiski mittetulunduslik ja ainult konkreetsetele huvipunktidele keskenduv meedium.

Parempoolset või konservatiivset üleriigilist ajalehte või telekanalit aga Eestis ei tegutse. Asjaolu, et üks meediamaja ja üks leht ei ole enam "lõpuni progressiivne" ja on liikunud kuhugi "keskele", on aga olnud progressiivsele ja vasakliberaalsele baaskonsensusele vastuvõetamatult raskeks hoobiks, millisest kaotusvalust ülesaamine kestab praeguseni ning mis võib vahel väljenduda päris koomilistes vihapursetes või ka täiesti ebaratsionaalsetes süüdistustes.

Herman Kelomehe kriitiliselt välja öeldud seisukohad nii Postimehe kui ka kaudselt ERR-i suunal väärivad igakülgset tähelepanu just seetõttu, et tõepoolest võttes arvesse, et Rupert Murdochile kuulub väga mitmeid maailma kvaliteetmeedia parimaid kaubamärke, nagu kasvõi vaieldamatult oma ala parim USA The Wall Street Journal, 1785 asutatud The (London) Times ning USA üks suurimaid ja olulisemaid päevalehti New York Post, siis vastavat kvaliteetmeediat või samal ajal ka meelelahutuslikumat ajakirjandust võiks tõepoolest Eestis märksa sagedamini meie lugejale vahendada.

Olgu ERR-is, Postimehes või ka Delfis, kõikjal domineerib pea eranditult progressiivse uudisnarratiivi edastamine ning vahel jääb mulje, et peale demokraatliku-progressiivse maailmas üha rohkem vaatajaid kaotava ja ammu turuliidri positsiooni kaotanud CNN-i ning briti avalik-õigusliku BBC justkui muud maailma meediat polekski olemas.

Jääb ühtlasi ka mulje, et ajakirjanikud ega ka meediateadlased sageli pole isegi kursis sellega, et maailmas eksisteerib tohutu paljusus ajalehti ja telekanaleid ka peale New York Timesi ja CNN-i. Seda muide kõikide eri maailmavaadete ja vaatenurkade plaanis.

Selle taustal ongi ka näiteks Postimehe koostöö The Wall Street Journaliga olnud Eesti meediamaastiku rikastamisel suurepärane areng. Selline olukord ei tohikski ju olla normaalne, et uudisloomes kasutatakse eranditult vasaklehti, progressiivseid propagandakanaleid ning USA demokraatliku partei ühe tiiva telekanaleid ning kogu maailma meedia paljusus nagu ka uudised muu maailma meediast puuduvad täielikult.

Rupert Murdochile kuulub teatavasti Fox News ja samasse korporatsiooni ka tohutu kogus osariikide kanaleid. Fox News on USA ja maailma suurim uudiskanal ja seal edastatavad uudised ja arvamused peaksidki olema meil rohkem esil.

Fox Newsi küsimusele vastas Tallinnas märtsi alguses pressikonverentsi andnud USA välisminister Blinken esimesena rahvusvahelisest meediast¹³ ning mitte ükski USA demokraat ei jäta kunagi kasutamata võimalust saada sõna USA ja maailma suurima auditooriumi ees.

Kuigi demokraadid ja eriti vasakmeediauurijad kiruvad USA-s alati Fox Newsi maa põhja ja süüdistavad seda uudiskanalit loomulikult kõiges halvas (nagu meil toimitakse Postimehega), mis üldse maailmas aset leiab, antakse Foxile aga rõõmsalt alati intervjuusid. Samal ajal ei jäta päris ajakirjandusele omaselt Fox News kunagi vastase seisukohta kajastamata ning oponente intervjueerides ollakse nende vastu siiski viisakad.¹⁴

Fox News on konservatiivse kanalina aga alati kritiseerinud ka vabariiklaste tegevust, kui selleks on vajadust nähtud ning Trumpi ametiajalgi polnud vabariiklikul valitsusel kunagi oodata seda, et Fox jättis kriitika ja teravad küsimused esitamata.

See toimub aga oludes, kus CNN-ist ja rääkimata paduprogressiivsest MSNBC-st on juba mitmeid aastaid järjest saanud demokraatliku partei ja nüüd president Bideni pea kõike samme heakskiitev "õukonnameedia", kus jäeti kõik Donald Trumpi valitsuse edusammud või vabariiklastele kasulikud uudised kas kajastuseta (nagu rahulepingud Lähis-Idas) ja demokraate halvas valguses näitavad uudised kasvõi Hunter Bideniga seotud korruptsioonist tsenseeriti pea täielikult.

Fox on lisaks ka raevukalt Venemaa vastu ning Ukraina poolt, kandnud sõjas kaotusi Vene vägede tapetud kahe ajakirjaniku ja kaks jalga, silma ning käe kaotanud staarreporteri Benjamin Halli sandistumise tõttu¹⁵ ning üleüldiselt teeb otsest lobi Ukraina aitamise suurendamisele.

Seega on Fox ka Eesti riigiga ühte jalga sammuv kanal, kus Eestit ja just ka praegust riigikogu on ikka positiivses valguses kajastatud. Samal ajal maailma suurima ja vaadatuima telekanali ja uudismaja info ja uudised meie kohalikul Eesti meediamaastikul sisuliselt puuduvad.

Asjaolu, et maailma suurima uudiskanali esiuudiseks ja jutupunktiks 14. märtsil oli pikalt Eesti riigikogu pöördumine Ukraina teemal ning lennukeelutsooni nõudmine,¹⁶ jäi meie meedias täiesti kajastuseta. Oludes, kus tihtipeale meie enda meedia kajastab pea igat pisematki Eestit puudutavat turismi- või meelelahutusuudist, kus iganes maailmameedias, jäeti aga meil kohapeal kajastamata asjaolu, et meie parlament ja meie poliitikud olid päev otsa maailma suurima uudiskanali üheks olulisemaks teemaks.

Kuidas saavad sellisel moel meie enda poliitikudki oma suhtumisi kujundada ning otsuseid teha, kui meie enda meedia ei kajasta maailmas toimuvat "suurt pilti" ja "suuri asju"?

Seega peaksid Kelomehe kriitikana esitatud väiteid meie kõik meediamajad pigem rohkem arvesse võtma ning endale küsimuse esitama, miks on meie enda uudisloome pea eranditult põhinev USA või lääne progressiivsel ja demokraatliku partei meedia sisuloomel ning pea kõik teised allikad jäetakse kasutamata?

Liberaalsest või progressiivsemast meediast võiks samuti saada suuremat tähelepanu ka just CBS-i ja NBC-i meediumid ning ka Aasia suurriikide meedia, mis on pea täies mahus CNN-i ja BBC ees vaeslapse osas, kuigi on maailmas üliolulised. Tasakaalukas ajakirjandus ja eriti televisoon peabki olema mitmekesine ja pakkuma midagi kõikidele eestimaalastele ja mitte ainult ühele meelsuskonnale.

Meediakriitika

Eestis on hetkel ainult kaks saadet, kus üldse toimub mingigi arutelu meie meedia olukorrast ning kus esitatakse olgu ajakirjanduse või ka mingi konkreetse ajakirjaniku või siis arvamusavalduse kohta ülevaateid ja ka kriitikat.

Üheks selliseks saateks on Rein Langi ja Väino Koorbergi veetav "Olukorrast ajakirjanduses" Kuku raadios ning teiseks on Objektiivis iganädalaselt Ivan Makarovi ja Andri Kiige tehtav "Meediakriitika", kus enne oli pikalt saatejuhiks ka praegune Postimehe ajakirjanik Jaanus Vogelberg.

Mõlemad saated on huvitavad ning ka humoorikad, kuid kumbki neist ei paku üldrahvalikumat ja ka maailmavaateliselt "erapooletut" platvormi meie ajakirjandusmaastikul toimuva analüüsiks ja kritiseerimiseks, mis võiks korda minna just meie laiemale või ka "keskmisele" haritud publikule.

Ajakirjandus või ka ajakirjanikud peavad ühelt poolt omama platvormi, et kaitsta ennast väljast (sh ajakirjandusteadlastelt) tulevate põhjendamatute rünnakute eest. Teisalt peab aga ka "publik" või miks mitte ka "teadlane" omama mingit vahendit, et ennast või üldsust kaitsta meedias leviva väärkäitumise nagu ka ilmselge kallutatuse vastu.

Praegu selline võimalus puudub ning tegelikult on mõlemad osapooled, nii ajakirjanikud kui ka auditoorium, olukorras, kus kõik on kriitikavabalt lubatud. Sest mitte mingit laiemat arutelu või ka kriitikat lihtsalt pole.