Eesti Rahvusringhäälingu (ERR) rolli võib vaadata eri aspektidest.

Esmalt formaaljuriidilise raamistiku vaatepunktist. Eesti Rahvusringhäälingu seaduse paragrahvis neli seisab, et "Rahvusringhäälingu eesmärk on kaasa aidata Eesti Vabariigi põhiseadusega sätestatud Eesti riigi ülesannete täitmisele.".

See punkt eristab ERR-i fundamentaalselt erameediast, ükskõik, mida erinevad huvigrupid mistahes eesmärkidel väidavad. Eraettevõtte, sh erameedia eesmärk on põhimõtteliselt üks: kasumi teenimine. Kui keegi väidab, et see pole erameedia eesmärk, siis hoolimata kõigist alternatiivsetest võimalustest tekivad varem või hiljem küsimused nii eraettevõtte tegelike eesmärkide kui ka jätkusuutlikkuse kohta.

Loomulikult on lääneeuroopaliku avalik-õigusliku ringhäälingu igapäevase tegevuse alus sõltumatus ja sõnavabadus. Ning n-ö rahuajal pole selle mõtte sisustamine ka liiga keeruline. Erakorralistel aegadel pole välistatud vastuolude teke riigi huvide ja täieliku toimetusvabaduse vahel. See on kindlasti midagi, mida me tulevikus huviga Ukraina rahvusringhäälingult küsime.

Teisalt on ERR-i eesmärk ühiskonna ühendamine ja ühisosa pidev otsimine ja uuendamine.

See on küll ka ühe punktina seaduse eesmärkide paragrahvis üheksa ülejäänud punktide vahel kirjas, kuid tegelikult on see hoopis sisulisem kui "sotsiaalse sidususe kasv", mis sellisena öeldult meenutab hoopis ühte ETV huumoriseriaali.

Just see kontrollküsimus peaks olema küll mitte ainsana, kuid kindlasti väga olulisena toimetuslike otsuste juures arvesse võetud. See tähendab, et olemuslikult on seda nõuet võimatu täita, kui peatoimetajad võtavad eesmärgiks progressiivse avangardi esikõneleja rolli.

Loomulikult ei saa seda mõista teise äärmusena, et avalik-õiguslik meedia peab olema kõige alalhoidlikum või lausa "tagurlikum", mida iganes selline klišee ka ei tähendaks. Aga sisulise tasakaalu ja ühendava ning kompromisse otsiva põhimõtte järgimine on loogiliselt võttes ainus võimalus selle eesmärgi täitmisel.

Sellise ühisosa alla käivad nii eri põlvkonnad, eri rahvused, eri sotsiaalsed grupid, erinevad piirkonnad jne.

Kuidas teha neile kõigile huvitavat ja olulist programmi ja seda moel, et mitte jagada eetrit mehaaniliselt kümne minuti kaupa huvigruppidele välja, on raske, kuid ainuvõimalik ülesandepüstitus. Sest kui nii toimida, siis pole enam mingit vahet sotsiaalmeedia ja selle huvigruppide ning ringhäälingu vahel.

Sellisel juhul pole ehk tõesti mõtet sellele maksumaksja raha kulutada, vaid võib paluda Facebookilt või Youtube'ilt teenust. Ning osta ERR-i eelarve eest täpselt 500 Javelini raketti. Sest just nii palju saab meie aastase baaseelarve eest moona.

Kolmandaks rolliks on esmapilgul eelmise punktiga vastuolus olev eesmärk: anda sõna neile, kes turutingimustes suures meedias piisavalt sõna ei saaks, kuid kes on rahvuskultuuri ja iseolemise seisukohalt olulised. Olgu need siis lasteprogramm, noortesaated, erinevad kultuurisfäärid, teadustegevus, haridusküsimused, sisejulgeolek ja -turvalisus jne.

Võib tunduda, et kui minna sügavuti, siis muutub võimatuks eelmise eesmärgi täitmine, aga just seda asjaolu tulebki kolmanda rolli täitmisel kaaluda. Me ei räägi 12-aastaste poiste margikogumishuvist pikas saatesarjas, sest see ühendab liiga väikest gruppi, küll aga räägime noortesaates margikogumisest kui ühest võimalikust noori arendavast hobist teiste hobide kõrval.

Väiksemate huvigruppide puhul tuleb samuti alati selgitada ja näidata, miks see on oluline ja kus see tegevus meie kultuurispektris paikneb ning kuidas see ajas ja ruumis kogu ühiskonda nii meil kui ka mujal võib mõjutada. Sellisena suudab hea toimetaja lahendada ka esmapilgul lahendamatu üksiku ja üldise vahelise vastuolu.

Ääremärkusena: loomulikult võib näidata ka täielikult erandlikke gruppe ja tegevusi, aga siis kuulub see pigem meelelahutuslikku "kurioosumite" valdkonda. Ehk midagi sellist, mida kommertsjaamad näitavad sarjas "Võimalik vaid Venemaal". Ja sellega saavad nad ilmselt ka suurepäraselt ise hakkama.

Need kolm rolli kirjeldavad ringhäälingu sisu modelleerimise alust.

Siiski on mõistlik lisada eelnevale veel mõned "raison d'etre'd" ehk eksisteerimise põhjused, mis ei ole need väga fundamentaalsed, kuid väikeses kultuuriruumis ometi olulised.

Sellisteks on näiteks ajakirjandusstandardite seadmine. See on jälle koht, kus erameedia peatoimetajad protesteerivad: meil on ka standardid. Ongi, muidugi. Kuid elu näitab, et sel hetkel, kui leheomanikul läheb miskipärast äriga keeruliseks, ei suuda ta vältida võimalust hakata oma meedia-aktivate abil oma muud elukorraldust päästma. Ja just selles on printsipiaalne erinevus avalikust meediast.

Lisaks on oluline ka kriitilise massi tehniliste professionaalide olemasolu garanteerimine. Need on näiteks režissöörid, operaatorid, tele-, raadio- ja veebiinsenerid jne. Rasketel aegadel on ringhääling see oaas, kus on võimalik säilitada teatud ametioskused, mis muidu läheksid kaduma või mille taastamine võtab hiljem tohutult aega ja energiat.

Literatuurseks võrdluseks sobib kirjandushuvilistele Isaac Asimovi raamatusari "Asum", mis kirjeldab fenomeni, kuidas tohutute segaduseaegade kestel säilitatakse tarkust ja kogemusi, mida muidu pole võimalik elus hoida.

Eestis on viimase 30 aasta kestel ette tulnud korduvalt aastaid, mil erasektor ei suuda tellida filme, dokumentalistikat, spordisaavutuste jäädvustamist ja muud pikaajaliselt kultuuriliselt olulist. Jälle tuleb mängu ringhäälingu roll olla ajaloo jäädvustamise tagatis.

Seda kaugeltki mitte lõplikku nimekirja võib jätkata ja ehk sobib pangandusest võrdluseks keskpanga olemasolu ja vajaduse kirjeldus. Iga üksik, ükskõik kui suur kommertspank võib minna sekvestri alla, kuid keegi peab majanduse vereringe käigus hoidma. Sest kõik need riigid, kus seda pole suudetud, on aastakümneteks kukkunud ingliskeelse termini failed states (nurjunud riigid) alla.

Kõik on kuulnud Somaaliast, Zimbabwest, Afganistanist, Venezuelast, Põhja-Koreast. On oht et sinna sellesse võib lisanduda ka järgmine ja palju suurem liige. Meie ei taha ju majanduslikult ega kultuuriliselt selles nimekirjas olla.

Mis ei ole ringhäälingu roll ja mida ta ei tohi olla? Ringhääling ei tohiks kasvada nii suureks ja domineerivaks, et teistel tegijatel poleks mänguväljal mingit olulist rolli. See on mõnes riigis juhtunud ja midagi head pole sellest tulnud. Sestap kuulun mina olenemata oma ametikohast nende hulka, kes ei pea avaliku meedia teistest meediatest palju suuremaks kerkimist kindlasti parimaks stsenaariumiks.

Hoolimata mõnede mitte lõpuni neutraalsete huvigruppide väidetest oleme Eestis sellest õnneks üsna kaugel. Selle kinnituseks on minu meelest mitme erameediamaja möödunud aasta raportid ajalooliselt headest majandustulemustest. Seega võib vist väita, et kuuldused erameedia surmast (loe: ERR-i liigsest domineerimisest) on tugevasti liialdatud.

Eesti meedial tervikuna läheb praegu üldjoontes üsna hästi. Nii nagu oleme jätkuvalt maailma tipus ka ajakirjandusvabaduse indeksiga. Kui lisada sellele juurde meie koolilaste PISA-testi tulemused, siis on mul isiklikult jätkuvalt põhjust mõõdukaks optimismiks.

Kommentaar põhineb Eesti Akadeemiline Ajakirjanduse Seltsi koosolekul 25. märtsil peetud ettekandel.