Meelis Oidsalu: miks kipub ajakirjandus kriiside ajal kiini jooksma?

Meelis Oidsalu
Meelis Oidsalu Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Demokraatiat tuleb toetada just suurte kriiside ajal, parlamentarismi demoniseerimine mingitel kriisijuhtimise kaalutlustel ei ole kasulik ei seda soodustavale ajakirjandusele ega kriisijuhtimisele, kirjutab Meelis Oidsalu.

Kolmapäevases Eesti Ekspressis ilmus kaks sümptomaatilist lugu: Eero Epneri hingestatud veste sellest, kuidas teated Ukraina sõja algusest Eesti tippametnike ja Reformierakonna poliitikuteni jõudsid ning lühike ülevaade sellest, kuidas "hoolimata sõjaajast" plaaniti Toompeal võimupööret.

Soovitan neid artikleid lugeda, sest neis kirjutistes avaldub ilmekalt see, mida olen kahe kümnendi jooksul kaitseministeeriumi Sakala tänava hoone seinte vahelt pidanud tunnistama: ajakirjanduse ehk neljanda võimu ja täitevvõimu lahusus kipub kriiside ajal lahustuma ning mõned toimetused hakkavad teadlikult toetama valitsust või konkreetset valitsusparteid ja teevad seda just sama häbenematult nagu seda tegi Eesti Ekspressi seekordne number.

Eero Epner on Eesti üks paremaid (näite)kirjanikke ja tema artikkel "Suur sissevaade salamaailma: Kuidas käib Eestis sõjaaja kriisijuhtimine" on selles mõttes ohutu, et teda vist otseselt ajakirjanikuks hetkel keegi ei pea. Pigem on tegu publitsistiga, kelle teatraalne geenius suudab tekitada mingite olustikuliste detailide (riigisekretär oli mingi otsustaval hetkel kuskil korteripeol - olukord, millega on hea samastuda - jms) tornaado, mis kannab lugeja mitmekümne meetri kõrgusele ja asetab siis hellalt tagasi maapinnale, aga juba märksa õilistatumas olekus.

Lugeja tunneb endas kerget peapööritust, talle saavad osaks mingi väga traumaatilise ajahetke - milleks sõja algus alati on - intiimsused.

Poeetiline peapööritus annab lugejale miski vandeseltslasliku kaasatuse nende otsustajatega, kellel on riigisaladuse luba ja kes nüüd on otsustanud pudistada ajakirjanikule mingeid maagilisi raasukesi sellest riigisaladuse lubade tagusest maailmast.

Nii Eero Epneri artikli pealkiri kui ka üldine sisutus (kirjeldati ju peamiselt riigisekretäri ja peaminister Kaja Kallase ja mõne teise reformierakondlase afektiseisundeid, midagi muud sealt teada ei saanud) jättis mulje, nagu oleks kultuuriinimesest Buratinole antud mõne intervjuu ajal hoida kuldvõtmekest. Kaminatagusesse teatrisse Buratinot aga ei lasta, sest, tsiteerides salameeste ja -naiste suust kelmikalt kõlavat klišeed: "muidu me peaksime su tapma".

Ma ei süüdista Epnerit mitte milleski. Ta on selliseid pikki poeetilisi vesteid kirjutanud varemgi ja teeb seda väga hästi ja ega see Ekspressi artikkel ju sellepärast ongi ohutu, et see on nii üle võlli isiklik nagu seda oskavad olla vaid parimad meeleoluajakirjanduse esindajad ja kvaliteetset meeleoluajakirjandust ongi meil väga vähe.

Sellise tujužurnalistika ekspluateerimine on olnud pikka aega Reformierakonna brändi osa ja kui EKRE-t süüdistatakse oskuses mängida suureks olukorrad, mida ühendav tööpealkiri võiks olla "keegi lasi klassiruumis puuksu", siis Reformierakond on olnud meister meeleolude režiis, olgu selle näiteks kärbete õigustamiseks fitnessi terminoloogiat ja toitva ema piltkujutisi levitav rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus.

Teine teema, mida Reformierakond on erakondlikus kommunikatsioonis meeleldi kasutanud, on kaitseteema (mäletate Taavi Rõivast valimisreklaamil Ämaris ülelendavate hävitajate taustal kampaaniat tegemas?).

Üsna ennustatavalt on Keskerakonna ja Reformierakonna koalitsioonis Kaja Kallase partei julgeolekupoliitika küsimustes rajult domineerimas, seda puhtalt kompetentsi häbematu ebavõrdsuse pärast. Keskerakonnal on küll riigikogu riigikaitsekomisjoni koht, aga puuduvad riigikaitse eksperdid ja Keskerakonna välisminister on tasalülitatud.

Seetõttu on kujunenud olukord, kus ühe erakonna kätte on koondunud ülisuur võim riigikaitselistes küsimustes ja julgeolekupoliitilist debatti sensitiviseeritakse ülemääraselt ja kokkuvõttes ei ole see hea Eesti demokraatiale ega ka kriisijuhtimisele.

Kaja Kallas viitab ka avalikes ülesastumistes liiga tihti oma otsuste argumenteerimise asemel tõigale, et kaitseväe juhataja ütleb nii.

Demokraatlik tsiviiljuhtimine peaks jätkuma isegi sõjaajal ja praegu pole Eestis sõjaaeg, isegi kui Reformierakonna huvides lähenevaid Riigikogu valimisi arvestades on luua selline meeleolu. Koroonakriisi juhtimisel kukuti teise ebasoovitavasse äärmusesse - epideemia ohjamisel muutus valitsus veidraks konsiiliumiks ja nii sai mõnestki tehnilisest epideemiaohje vaidlusest maailmavaateline kisma.

Avalõigus mainitud teine Eesti Ekspressi artikkel on sellise debatte välistava ja erakondlikke protsesse demoniseeriva kriisiaegse meeleolurežii märksa ohtlikum näide. Esiteks, meil ei ole sõjaaega. Tehniliselt on küll rakendatud osasid sõjaajale omaseid meetmeid, nt tsensuuri, aga oletan, et selleks on ka pädevad õiguslikud alused ja see on kooskõlas põhiseadusega (muidu oleks õiguskantsler midagi juba öelnud selle kohta), kuid mingit "sõjaaega" Eestis ei ole.

See tähendab, et erakondlikud protsessid peavad saama toimida täpselt nii, nagu need toimuksid ükskõik millisel muul ajal. Ka teise maailmasõja ajal viivitati lahingutega ja lükati edasi hädavajalikke invasioone sisepoliitilistel, erakondlikel põhjustel. Erakonnapoliitika ei katke ka sõjaajal.

Tegelikult ei peaks ma üldse arvustama Eero Epnerit, ta on kirjutanud hästi loetava veste ja tema autoripositsioon on ohutult siiras ja hell. Arvustada tuleks hoopis riigikogu, mis ei ole riigikaitse küsimusi võtnud suures saalis riiklikult olulise teemana arutleda.

"Milleks seda tsirkust vaja on?" küsib ehk mõnigi. Ehk sellepärast, et demokraatiat tuleb toetada just suurte kriiside ajal, parlamentarismi demoniseerimine mingitel kriisijuhtimise kaalutlustel ei ole kasulik ei seda soodustavale ajakirjandusele ega kriisijuhtimisele, eriti kui selle käigus tehtavad otsused määravad Eesti tuleviku, nagu ütleb Epner oma artiklis.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: