Signe Riisalo: lapsed on tublimad, aga tunnevad end seejuures kehvemini
Eesti vaimse tervise süsteem on ühest küljest mitmekesisem kui kunagi varem, aga tuleb tunnistada, et teenustest on siiski veel puudu, kirjutab Signe Riisalo.
2021. aastal alustatud töö tulemusena investeeritakse järgmisel aastal vaimse tervise poliitikatesse ühtekokku seitse miljonit eurot. Oleme lühikese ajaga suutnud läbida üsna korraliku tee, kuid pikalt tähelepanuta olnud valdkonna areng on sellele vaatamata alles alguses.
Kahe valitsuses oldud aasta jooksul oleme toetanud kohalikke omavalitsusi vaimse tervise teenuste pakkumise laiendamisel, panustanud psühholoogide palga- ja juhendamiskulude katmisesse, toetanud kahel järjestikusel aastal kliiniliste psühholoogide kutseaastat, avanud sotsiaalministeeriumis vaimse tervise osakonna ja palju muud.
Tegutsemise senine intensiivsus tuleneb muuhulgas meie laste kehvadest vaimse tervise näitajatest. Haigekassa andmete alusel diagnoositi perioodil 2016–2021 depressiooni 12 protsendil ja ärevushäireid kümnel protsendil täiskasvanutest. Noortel vanuses 15–24 aastat oli enesekohase küsimustiku põhjal nii depressiooni kui ka ärevushäirete risk aga kuni kaks korda kõrgem elanikkonna keskmisest.
Ülevaade senitehtust
Kuigi edasise töö võtmesõnaks on "ennetus", heidame siiski pilgu sellele, mida praeguse olukorra leevendamiseks ja edasiste muudatuste käivitamiseks seni tehtud on.
Spetsialistide puuduse leevendamiseks oleme kahel järjestikusel aastal rahastanud näiteks kliiniliste psühholoogide kutseaastat. Selle tulemusena saab loodetavasti nõutud ning hinnatud spetsialiste senisest mitu korda rohkem.
Riigikogu kinnitas sel sügisel muudatused tervishoiuteenuste korralduse seaduses, mis muudab kliinilise psühholoogi vastuvõtule saamise senisest palju lihtsamaks. Ühtlasi rahastab riik psühholoog-nõustajate kutseaastat ja sotsiaalministeeriumiga pakume kohalikele omavalitsustele vaimse tervise teenuste pakkumise lihtsustamiseks kohalikul tasandil ka lisatoetuse taotlemise võimalust.
Riik rahastab muuhulgas hingehoiuteenust hooldekodudes, ohvriabi ja vaimse tervise tugiliini tööd, Eesti Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsiooni ning MTÜ Peaasi tegevust. Ka haridussüsteemi on nõustamis- ja tugisüsteemid sisse seatud. Suure abivajadusega lastele on riik näiteks arendamas uusi sekkumisi, et abi oleks vajaduspõhine ja jõuaks lasteni võimalikult vara.
Eesti vaimse tervise süsteem on ühest küljest mitmekesisem kui kunagi varem, kuid tuleb tunnistada, et teenustest on siiski veel puudu.
Tulevikuväljavaade
Abistavate teenuste arendamise kõrval on kriitilise tähtsusega ennetus ja edendus. Teisisõnu meetmed ning võtted, mis tagaksid meie inimestele piisavad enese tundmaõppimise võimalused, mis õigel ajal abi otsima suunaks või meil iseseisvalt auku langemisest pääseda aitaksid. Nii soovime riigina investeerida inimeste vaimse tervise hoidmisesse.
Taoliste murede süvenemine toob endaga kaasa erinevaid probleeme, mis on nii ühiskonna kui ka perede jaoks hoopis kallim kui oleks nende ennetamine. See tähendab, et hädavajalik lisaraha jõuaks kindlasti psühhiaatrilise abi vajadust ennetavatesse vaimse tervise teenustesse, laste ja noorte toetamisse ning jätkuks töö ohvriabiteenuste arendamise nimel.
Mis noortesse puutub, siis viimase 15-20 aasta jooksul on laste riskikäitumine küll vähenenud, kuid kasvanud on nende arv, kes kogevad depressiivseid episoode. Meie lapsed on tublimad, aga tunnevad end seejuures kehvemini. Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise uuring on põhjustena üles loetlenud kodus ka koolis lapsi ümbritseva keskkonna, suhted lapsevanemate ja teiste kaaslastega.
Teadusuuringud on järjepidevalt näidanud turvalise kodu, täisväärtusliku toitumise ja toetava vanemluse tugevat positiivset mõju lapse arengule. Seetõttu peame vajalikuks rakendada senisest enam ressursse laste turvalisusesse ja heaollu panustavatesse sekkumistesse, et meie järeltulevad põlved kasvaksid vaimselt tervelt ning tugevaks.
Spetsiifiliselt laste vaimsele tervisele suunatud sekkumistest võib ennetuse valdkonnas välja tuua vanemlike oskuste toetamise, laste sotsiaal-emotsionaalsete oskuste ja eneseregulatsiooni arendamise, vaimse tervise teemade integreerimise õppekavadesse ning väärkohtlemise ennetamise.
Vanemlike oskuste arendamisele pöörab eraldi tähelepanu ka UNICEF ning maailmas on välja arendatud mitmeid tõenduspõhiseid programme vanemlike oskuste arendamiseks. Eestis on neist kättesaadav näiteks Imelised Aastad. Samuti on rohkelt erinevaid initsiatiive rakendatud Eestis ka koolikeskkonnas, nagu näiteks KiVa ja VEPA.
Vanemahariduses oleme aga vundamendi loonud. Rakendatud on eespool mainitud tõenduspõhine vanemlusprogramm Imelised Aastad ning töös on ka veebileht tarkvanem.ee, kust lapsevanemad leiavad tuge lapse arengu toetamiseks ja riskikäitumise ennetamiseks. Vanemahariduse tööriistakasti on aga kindlasti vaja täiendada ja selle kallal Tervise Arengu Instituut tööd teeb.
Eestisse tuuakse näiteks Imeliste Aastate jätkuprogramm, vanemahariduse lühisekkumine jms. Niisamuti on koostöös kohalike omavalitsustega vaja mõelda teistelegi teenustele, mis peredel sotsiaalselt, majanduslikult ning emotsionaalselt toime tulla aitaksid.
Meie edasise ühise teekonna eesmärk on seega väga mitmekülgne. Ühelt poolt peame ise õppima oma vaimset heaolu hoidma ning toetama, sest hea vaimne tervis ei ole vaid häire või mure puudumine. See on ühendus enda ning oma tunnetemaailmaga.
Lisaks peame õppima märkama ka inimesi meie ümber ning murdma üheskoos vaimse tervise muredega seotud stigmasid. Üksi mure ei ole liiga väike, et otsida tuge. Ja kindlasti peab riik ka edaspidi leidma võimalusi inimeste koheseks abistamiseks.
Vaatamata meie pingutustele, et vaimse tervise spetsialistide põuda leevendada, peame paraku aga veel mõnda aega elama spetsialistide nappusega. Seepärast tuleb inimeste vajadustele vastava teenuste süsteemini jõudmiseks suunata tähelepanu eeskätt vaimse tervise abi pakkumisele kogukondades: esmatasandi tervishoius, kohalikul tasandil, aga ka väljaspool tervishoidu nagu hariduses, spordis, kultuuris ja töökeskkonnas.
Nendele muredele ei ole kiireid ja lihtsaid lahendusi, kuid plaastritel on komme pärast mõningast mõjuaega siiski haavalt libiseda. Seega peavad meid kõiki teenivad lahendused olema terved ning terviklikud. Nii et sammume aga üheskoos seda teed edasi.
Toimetaja: Kaupo Meiel