Lindude toitmise hooaeg pole enam kaugel. Toidumajad on juba poeriiulitele välja pandud, tuleb lumi, tulevad ka rasvapallid. Värviliste sädistajate toimetamine aeda või akna taha riputatud toidu kallal pakub huvitavat vaatemängu kogu perele, sealhulgas neljajalgsetele pereliikmetele. Eriti paelub see silmanähtavalt kasse. Kuid kui poleks vahel aknaklaasi...

Meie kliimavöötmes võib õuekassi ohvriks langeda aastas keskmiselt 30–48 lindu, on linnuökoloog Marko Mägi toonud välja ajakirjas Eesti Loodus avaldatud artiklis, osutades 2013. aastal ameeriklaste poolt tehtud uuringule.

Õuekass ei ole mitte ainult püsivalt õues elav kass, vaid ka vabakäigukass ehk kass, kes elab tubastes tingimustes, kuid keda lubatakse vabalt omapäi õue jalutama.

Tihtipeale usuvad kassiomanikud siiralt, et nende kass mitte mingil juhul linde ega väikeloomi ei murra, sest kiisule maitseb ainult üks konkreetne gurmeekonserv, muu ei kõlba nuusutadagi, ja üleüldse jääks pontsakas kiisu igasuguses kiirendus- ja ronimisvõistluses garanteeritult tagantpoolt esimesele kohale. Tegelikult aga algab õues lemmiklooma "salaelu".

Jättes kõrvale koduta kasside kurva ja kahetsusväärse olukorra, ei aja kassi murdma mitte tühi kõht, vaid tema kaasasündinud kiskjainstinkt. Nii nagu kõik koerad hammustavad, nii ka kõik kassid murravad, see on fakt.

Kasside salaelu teema on aktuaalne aastaringselt. Iseäranis teravalt kerkib see esile muidugi kevaditi, kui lõunast naasevad rändlinnud. Lennuvõimetud linnupojad ja kogenematud noorlinnud on eriti kerge saak ning kui hukka saab emaslind, hukkub mõistagi terve temast sõltuv pesakond. Teine, just meil talvituvate liikide jaoks kassiohtu täis aeg algab talvise lindude toitmise hooajaga, sest toidumaja on ideaalne tõmbekeskus, st jahipaik.

Mida teha, et kassile jääksid tema salakäigud ("sala" seetõttu, et lemmiklooma pidamise eeskirjad kasside vabakäiguelu tegelikult ei luba) ja linnule tema lennud?

Eesti Metsloomaühing on kassiomanikke üles kutsunud panema kassile kaela rihm kellukesega, mis annab linnule ohu lähenemisest helinaga märku. Esimese hooga see kassile kindlasti ei meeldi ning nii rihm kui ka kelluke kaelas vajavad harjumist, aga pole ükski koergi kaelarihmaga sündinud, kassile tuleb anda aega kohaneda.

Lisaks kellukesele saab rihma külge riputada veel nimesildi loomaomaniku telefoninumbriga, nii on rihmast topeltkasu, sest kui kass peaks ära eksima või muud moodi hätta sattuma, aitab rihm omanikuga kontakti leida.

Tundlikumate kasside puhul, kelle käitumisest on näha, et kelluke neile siiski üldse ei sobi, võib alternatiivina kaaluda Marko Mägi soovitusel ning samuti tõhusaks osutunud erksavärvilist kaelust, mis muudab kassi potentsiaalsele saakloomale hästi nähtavaks.

Kaelarihma ohtlikkust kassile ei maksa karta, sest uuringute kohaselt on kaelarihma kandmisega seotud õnnetused harvad. Rihmast palju tõsisemad ohud vabakäigukassile on liiklus, asulates või lähistel elavad väikekiskjad, koerad või ka inimene.

Eesti Metsloomaühingu, aga kindlasti ka teiste loomapäästega tegelevate organisatsioonide vabatahtlikud tegelevad igapäevaselt leitud vigastatud lindudega. Suure osa neist moodustavad just kasside rünnaku ohvriks langenud linnud.

Võib ju öelda, et looduses on ikka nii, et tugevamad jäävad ellu, nõrgad on määratud hukule, aga kodukass ei ole looduse osa ega jääks ilma inimeseta looduses ka ellu. Kass on inimese oma ja inimene vastutab nii oma kassi kui ka tema tegude eest. Kellukesega rihm kassi kaelas näitab kassiomaniku vastutustundlikkust. Kelluke on odav ja pisike, kuid säästab paljude lindude ja väikeloomade elu.