Keskkonnaministeerium ei ole looduskaitseseaduse muudatust, mis keelaks ühemõtteliselt lindude pesitsusajal raietegevuse, riigikokku saatnud. Seega on pesitsusrahu tegelik tagamine endiselt metsateatisi väljastava keskkonnaameti õlul.

Eesti Ornitoloogiaühing tegi juba 2021. aastal keskkonnaametile ettepaneku lisada metsateatistele kuupäevaline pesitsusrahu pidamise tingimus. Paraku on keskkonnaamet pesitsusrahu pidamiseks täpsemate juhtnööride andmisest keeldunud.

Kuupäevaline raiekeeld oleks üheselt mõistetav ja looks vajaliku õigusselguse nii metsaomanikele kui ka riigiasutustele. Praegune olukord, kus metsaomanikud peavad ise aru saama, millal tohib raiuda ja millal mitte, ei võimalda praktikas seadust täita. Linnud on kohastunud oma pesasid varjama ning ka väga heade erialateadmiste ja pesade otsimise kogemusega ornitoloogid ei suuda kõiki pesasid üles leida. Seega ei ole metsaomanikul võimalik veenduda, et linnud tema metsas ei pesitse ning planeeritav raie on legaalne.

Samalaadse näitena võib tuua liiklusseaduse, milles kehtestatakse konkreetsed kiiruspiirangud, mitte ei anta üldsõnaliselt juhtnööri, et liikluskiirus tuleb valida nii, et õnnetust ei juhtuks.

Keskkonnaameti pakutud poolikud lahendused

Eelmisel hooajal alustas keskkonnaamet kaebuste peale raiete peatamise taktikaga, mis osutus töömahu poolest üle jõu käivaks. Ameti poolt ornitoloogiaühingule saadetud andmete põhjal oli üle 80 protsendil juhtudest raie juba suures osas tehtud, kui keskkonnainspektor sündmuskohale jõudis.

Vähestel juhtudel, kui õnnestus raiet ennetada, tuli tuvastada lindude pesitsemine. Kui lindude pesitsemist ei tuvastatud, lasti mets lõpuni raiuda. Arvestades, kui peidulised võivad paljud metsalinnud pesitsusajal olla, ei saa kindel olla, et aladel, kus raiet jätkati, keegi veel hukka ei saanud. Nagu eelpool öeldud, on kindla pesitsuse tuvastamine ka linnuekspertidele väga ajamahukas ja keerukas töö.

Halduskoormuse vähendamiseks valis keskkonnaamet 2022. aastal selektiivse järelevalve tee. Kuna kõigile kaebustele reageerida ei jõuta, siis otsustati keskenduda potentsiaalselt linnurikkamatele kaitsealadele ja vanematele metsadele ning töötati välja pesitsustiheduse maatriks. Sellega anti metsaomanikele paraku signaal, et nooremates ja nii-öelda linnuvaesemates metsades on raie ja sellega paratamatult kaasnev pesitsusaegne linnupesade ja -poegade hävitamine lubatud.

Kaitseta jäid ka pesitsemiseks väiksema asustustihedusega puistuid eelistavad liigid nagu näiteks kolmanda kaitsekategooria ja Euroopa Liidu linnudirektiivi I lisa liik öösorr. Sisuliselt tähendab tänavu rakendatud lähenemine, et väljaspool linnurikasteks hinnatud puistuid looduskaitseseaduse kohane ja linnudirektiivist tulenev pesitsusrahu nõue ei kehti, sest seaduse täitmine ei ole järelevalvega tagatud.

Vabaühenduste sammud pesitsusrahu saavutamiseks

Eesti Ornitoloogiaühingu ja Päästame Eesti Metsad pesitsusrahu tingimuste kehtestamiseks metsateatistes algatatud kohtutee keskkonnaameti vastu on käimas, kuid osutunud üsna konarlikuks.

Mullu suvel esitatud kaebusega venitas kohtunik kuni metsateatise kehtivuse lõppemiseni tänavu mais ning siis lükkas kohtuasja menetlusest välja, ilma seda sisuliselt menetlemata.

Selle otsuse on vabaühendused vaidlustanud, sest soovivad, et asi lahendatakse kasvõi nii-öelda tagantjärele ehk õigusvastasuse tuvastamise käigus. See annaks teadmise, kas praegune metsateatiste väljastamise praktika on õiguspärane või mitte. Vastasel juhul ei olegi aastase kehtivusega metsateatis justkui üleüldse kohtutes reaalselt vaidlustatav, kuna menetlused kestavad kaua ja teatise kehtivusaeg paratamatult lõpeb.

Sel kevadel algatasid vabaühendused uue kohtuasja ilma pesitsusrahu tagavate ajaliste raiepiiranguteta metsateatise tühistamiseks. Halduskohus võttis seisukoha, et looduskaitseseaduse säte, mis keelab linnupesade hävitamise, on pesitsusrahu tagamiseks piisav ning keskkonnaamet ei pea lisatingimusi seadma.

Selline seisukoht jätab paraku tähelepanuta asjaolu, et pesad ei ole kergesti märgatavad ning lindude käitumist oskab tõlgendada vaid kogenud vaatleja. Keskmiselt metsaomanikult ei saa eeldada pesitsejate kindlakstegemist. Seega ilma täpsemate ajaliste piiranguteta ei ole pesitsusrahu lindudele kuidagi tagatud.

Linnud pesitsevad igas metsas

Pikaajaliste linnustiku seirete tulemusena teavad ornitoloogid üsna täpselt erinevates metsatüüpides pesitsejate asustustihedust. Samuti seda, et metsa, kus saaks ilma põhjaliku linnustiku inventuurita väita, et seal linnud ei pesitse, Eestis ei ole. Pesitsusrahu tagamisel tuleb kindlasti lähtuda ettevaatusprintsiibist. Tõestama peaks seda, et raiesse mineval kinnistul linnud ei pesitse, mitte seda, et seal linnud pesitsevad.

Inimkäitumist reguleerivate seaduste puhul me seda ka teeme: näiteks purjus peaga sõitmine on keelatud kogu aeg, mitte ainult siis, kui on tõestatud, et sõidumarsruudile jäävad teised liiklejad. Piisab sellest, et purjus peaga liiklusõnnetuse põhjustamise oht on suurem. Sama peaks kehtima ka looduskeskkonnaga suhestumist reguleerivates seadustes.

Arusaamatuks jääb loogika, et pesitsusaegsed raied on lubatud, kui ei ole eelnevalt kindlat pesitsemist tõestatud, kuigi me teame, et metsades linnud pesitsevad ning nende pesad raiete käigus hävivad. See on ettevaatusprintsiibi asetamine kõverpeeglisse.

Eesti inimestest 93 protsenti pooldab kohustusliku pesitsusrahu kehtestamist Eesti metsades. Arvestades eestlaste vanu tavasid pesitsevaid linde väga hoida, on pesitsusrahu meile mõistetav ja omane. Kas Eesti riigiasutused võtavad kõrgeima võimu kandjaid kuulda ning kehtestavad lõpuks üldise pesitsusrahu, et tagada linnupoegade ökotsiidi lõpp?