Meil on seadused. Meil on põhiseadus ja looduskaitseseadus ja metsaseadus ja säästva arengu seadus, mis põhimõtteliselt peaksid tagama, et elu- ja looduskeskkonnale ei tohi kahju tekitada ning seadma loodus(varad)e kasutamisele piirmäärad.

Lisaks neile peaksid tegutsemist reguleerima Euroopa Liidu kliimaseadus, loodusdirektiiv, linnudirektiiv, elurikkuse strateegia, metsastrateegia, rohelepe ja Pariisi kokkulepe. Paraku ei suudeta jõustada kohalikkegi seaduseid, rääkimata direktiivide nõuete kohalikesse seadustesse sisse kirjutamisest.

Keskkonnaalane järelevalve on liikunud riigi valitsusalast kodanikuühiskonna kätte. Üle Eesti tegutsevad vabatahtlikud kodanikuühendused püüavad takistada looduse rüüstamist: väärtuslike elupaikade raiet, kaitsealuste liikide hävitamist, veerežiimide rikkumist, põhjavee reostamist ning inimeste elukvaliteeti rikkuvate kaevanduste käivitamist.

Paraku pole neil tublidel inimestel muud hooba, kui kohtu kaudu meie oma riigi vastu minna. See tekitab äärmiselt ebavõrdse olukorra. Kodanikuühiskond peab korjandustega koguma õiguskaitse jaoks raha, riigil ning ettevõtetel, sh RMK-l, on aga üüratud eelarved, millega oma majandusliku kasu ootel positsioone kaitsta. Kahjuks ei ole olemas keskkonnajärelevalve fondi, mille abil korvata aktiivsete inimeste kahjud oma riigi tegevuse(tuse) valvamisel.

Nii ongi meil olukord, et tegelikult ei ole võimalik otsesõnu politseisse helistada, kui keegi avastab keskkonnakuriteo või kahtlustab selle võimalikkust. Kodanikel ei ole lõputult raha, et kaitsta elu säilimist meie ümber. Esialgne õiguskaitse, et tegevusi peatada ja uurimist alustada, on kallis.

Majandusruum, kus kehtib jätkuvalt seaduspära, et looduselt ei oodata armuande vaid võetakse need jõuga, on liiga tugev, et seda peatada üksikute aktiivsete kodanike abil. Riigis, kus majandustegevus on jõupositsioonil ning väärtused, elukeskkond ja tulevik peavad end tõestama rahateljel, et jutule saada, on looduse kaitsmine paraku üsna võimatu.

"Mis meil siis nii valesti ikka on? Oled kindel, et sa ei liialda või mingi, noh, radikaalist ökofašist ei ole?"

Elukeskkonna kaitse ei ole radikaalne. Radikaalne on see, et meie ühiskond isegi praegu, globaalse kliimakriisi künnisel meie elu tagavate ökosüsteemide ja elurikkuse kaitsega tegelikult ei tegele.

Aeg on öelda, et hoolimatus elukeskkonna hoidmise suhtes on kuritegelik.

Kuritegelik on kaitsealuste liikide elupaiku mitte kaitsta, ohustatud liike küttida ja kalastada sest nii on alati kombeks olnud, väljasurevaid liike süüa ja lõbu pärast tappa, pesitsusrahu mitte pidada, elurikkuse jaoks põllumajandusmaadel ruumi mitte jätta, ohjeldamatult mürgitada, kuivendada, kaevandada. Alguses loetletud seaduste järgi on kogu see tegevus keelatud, vähemalt ilma keskkonnakahju vältimata ja keskkonnamõju hindamata.

Meid ümbritsev elu ei pea nii intensiivset häirimist vastu. Kõik populatsioonid kahanevad, peale inimese ja põllumajandusloomade.

"No aga need teised teadlased ju ütlevad, et mets kukub kohe ümber kui me seda maha ei raiu! Peaks ikka kompromissi leidma."

Palju segadust külvatakse väitega, et metsateadlased ei ole ühel nõul ja nad peaksid kompromissile jõudma.

Vaatame seda lähemalt. Metsateadlasteks kiputakse nimetama nii puidukasvatusteadlasi-metsainsenere kui ka metsaökolooge. Neist esimesed teavad, kuidas meie majandusruumi puidunõudlust efektiivselt täita, ja teised uurivad elukeskkonda, mille sisse peaks inimene koos kogu oma tegevusega mahtuma.

Häda on selles, et otsuseid vastu võttes kuulatakse ökonoomikat mitte ökoloogiat. Kuigi tegelikult on vaja, et inimühiskond mahuks ära looduse võimaldatavatesse piiridesse.

Elukeskkonnateadlane, st ökoloog, saab olla see, kes seab piirid, millest edasi hakkab inimtegevus elukeskkonda kahjustama üle talutava määra. Peale seda saab metsakasvatusinsener öelda, mil moel nendes majandusele jäetud piirides saab võimalikult efektiivselt puid kasvatada.

Kompromiss on võimatu, sest väljasurnud lindu enam tagasi ei istuta. Ja loodus ise ei saa tulla ütlema, et hm, kuulge, mul siin elukatel pole enam elupaiku järel, inimesed, muutke nüüd oma majandusmudelit, sest nii suurele kasumile ja pidevale kasvule orienteerudes rikute oma elukeskkonna lihtsalt ära.

Seni pole kahjuks ökoloogia arvestamiseks meie ühiskonnas lihtsalt kohta. Loodusteadlaste jutt ei huvita suurt kedagi. Ja nii me näemegi, kuidas näiteks angerjate populatsioonist on säilinud vaid üks-kaks protsenti võrreldes 30 aasta taguse ajaga. Nad on äärmiselt ohustatud liik, aga neid võib neid jätkuvalt söögiks püüda, sest inimestel on traditsioonid.

Näeme, et linnustik on vähenenud 30 aastaga 30 protsenti. Eriti on ohus vana märja metsa liigid, nende elu- ja toitumispaiku on väga vähe järel. Põhjuseks on kuivendamine, st nende elupaikade muutmine majandusmetsadeks. Ja kedagi ei huvita. Paljud ohustatud linnuliigid on jätkuvalt jahiulukite nimekirjas ja jahituristid võivad neid piiramatus koguses tappa.

Neid näiteid on väga palju, aga populatsioonide vähenemist pole majanduslikult kasulik märgata. Selles peitubki elurikkuse kadu ja meie elukeskkonna lõpp.

Meil on palju seadusi, mille abil oleks võimalik loodust kaitsta. Meie inimesed usuvad, et loodus on kaitstud, sest meil on ju seadused. Jah, on. Aga loodus ei ole kaitstud. Sest see ei ole majanduslikult kasulik.

"Mida siis keskkonnaminister tegema peaks, et seda olukorda parandada?"

Eeskätt tulebki tagada olemasolevate seaduste tegelik täitmine. Meie seadusruumi toel on tegelikult võimalik luua olukord, et looduskaitsealadel elupaiku ei rikuta; et ohustatud liike kaitstakse ja et inimeste kaevud ei jääks kaevanduste või arenduste tõttu tühjaks. Seadused tuleb aga jõustada, nii et tegelik normaalsus ei oleks neile läbi sõrmede vaatamine.

Seejuures tuleb muuta suhtumist keskkonnamõju hindamisse. Keskkonnakahju on päris ja enamasti pöördumatu protsess. Hinnanguid tuleb anda keskkonna tegelikuks kaitseks ning nende tulemusi tuleb võtta tõsiselt. Reostus, muldade vaesumine, elurikkuse kadu ja veerežiimide rikkumine ei ole tegelased Exceli-põhises arvutimängus. Neid ei saa koos kasumisummadega mängulaual ringi tõsta ja veerge ümber nimetades ridade vahele peita. Raha nimel tapetud elu on pöördumatult kaotatud.

Kõige kiirem mõju oleks hetkel puidupõhise küttematerjali Eestist väljavedamise lõpetamine, kasvõi osalise eriolukorra väljakuulutamise abil. Raiemahu langemine aitaks looduskaitselisi seadusi kehtestada.

Aeg on otsustada, et loodust rohkem ei kahjustata. Et inimtegevus ei laiene neile üksikutele loodusaladele, mis meil veel alles on. Et lageraiet ei tehta looduskaitsealadel, puhke- ja kaitsemetsades, ühtki vääriselupaika ei võeta maha enne selle inventeerimist, et elupaikadeks sobivaid maastikke ei muudeta. Ja mis kõige olulisem: et väärtustataks ja kaitstaks vett.

Vaade, et igal kasvaval liblel peab oma elu õigustuseks olema inimkonnale majanduslikult mõõdetav kasutegur ette näidata, peab minema ajaloo prügikasti. Kõigi liblede koosmõju on see, mis meie elu ja tulevikuvõimalust üldse hoiab.