Mattias Turovski: lemmikloomade keskkonnamõjust on tõesti aeg rääkida ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Mattias Turovski
Mattias Turovski Autor/allikas: Erakogu

Kui tahame rääkida lemmikloomade ökojalajäljest, siis ei tasu unustada, et "majandusloomadel" on üks suurimaid ökojalajälgi kõikide tööstuste lõikes üldse, kirjutab Mattias Turovski vastuseks Rain Kooli kommentaarile "Lemmikloomad koormavad keskkonda, aga sellest ei taheta rääkida".

Rain Kooli murelik arvamuslugu lemmikloomade keskkonnamõjudest juhib tähelepanu tõsisele ühiskondlikule küsimusele. Lemmikloomadel kui tarbijatel on samuti oma ökoloogiline jalajälg ja seda on tõesti vaja vähendada.

Küll aga ei saa nõustuda kommentaari rõhuasetusega, mis eeskätt kliima- või keskkonnaaktivistide, paljude lemmikloomapidajate või loomade endi suunas näppu vibutab.

Lemmikud varjupaigast

Lemmikloomal ja lemmikloomal on vaks vahet. Niisamuti on vahe, kas adopteerida mõni õnnetu hing varjupaigast või toetada loomade aretust läbi tõupaberitega loomade soetamise.

Mis puudutab näiteks loomakaitseaktiviste, keda siinkohal oleks paslik nimetada loomade heaolule orienteerunud keskkonnaaktivistideks, siis nende seas ja selle aktivismivormi puhul on lemmikloomade tõuaretus, kennelliidud jms kindlalt taunitavate institutsioonide seas.

Kuvand aktivistist kui silmakirjatsejast, kes endale egopaitamiseks lemmiku soetab, on absurdne. Ma ei tunne mitte ühtegi aktivisti, ei looma- ega kliimaaktivisti, kelle lemmik ei pärineks varjupaigast.

Tõupuhaste loomade aretamine tihtipeale kaheldavates tingimustes ja suured tööstused, mis kõige selle ümber eksisteerivad võikski olla enam vähem see, mille pihta suunatuna oleks Kooli argumendid õigustatud. Seda ei saa öelda aga hulkuvate või hüljatud lemmikloomade küsimuse kohta, mis aga tegelikult on ju probleemi tuum.

Siinkohal tuleb mängu kaks aspekti, mille poolest kõiki lemmikloomi puudutavaid murekohti ei saa ühe pintsliga värvida. Esiteks moraalne vastutus, millele võib toetuda, õigustamaks kohustust tagada loomade heaolu, kelle inimene ise on siia ilma toonud. Varjupaigad üle maailma on pungil kodututest kassidest-koertest, kes ometi kuidagi ilmale on tulnud, kuid keda kellelegi järsku vaja ei ole.

Teiseks aspektiks on patotsentriline (ehk kannatuste vältimisel põhinev) või ka hoole-eetika, mille järgi on moraalselt õige tegu selline, mis vähendab või minimeerib kannatusvõimeliste olendite ängi.

Muuseas, kui tahame rääkida lemmikloomade ökojalajäljest, siis ei tasu unustada, et "majandusloomadel" on üks suurimaid ökojalajälgi kõikide tööstuste lõikes üldse. Kui mitukümmend tuhat kujuteldavat autot meie teedelt kaoks, kui me kasvõi poole võrra vähem loomi taldrikule ajaksime? Siis oleksime liha söömises muide ikka veel enam-vähem maailma keskmise piirimail.

Mustvalge lahendus puudub

Hulkuvate ja eestkosteta jäänud inimkaaslevate loomade küsimusele ei ole mustvalget vastust. Tuleb nõustuda, et nende suures osas õnnetute loomade arvukust tuleb vähendada, regulatsioone ja tingimusi parandada, et neid ka vähem sünniks ning tõepoolest, ongi aeg rääkida ka lemmikloomade ökoloogilisest mõjust planeedile tervikuna. Loodaks siis, et tuginevalt eelmainitud moraalinormidele.

Ideaalses maailmas ja joonduvalt teiste keskkonnahoiu eesmärkidega võiks mõelda niisiis lahenduskäigule, kus sellised loomad tuleks steriliseerida ning lasta neil elada rahulikult elu lõpuni mõne loomaarmastaja kodus. Sööta saaks neid inimeste söögist ülejäänu, aga ka lihatööstuste jääkidega.

See tagaks stabiilse lemmikloomade arvukuse languse, mis võiks käia käsikäes liha- ja lemmikloomatööstuste käibe ja toodangu või vähemalt nende keskkonnamõju langusega (mis ongi ju keskkonnakaitse seisukohalt ka paratamatult vajalik).

Paraku ei ela me ideaalses maailmas. Lihatööstus ei ole näitamas mingit erilist langustrendi ja probleemsete lemmikloomade arvukus ei ole paljudel põhjustel samuti kahanemas ligilähedaseltki nii järjekindlalt, kui peaks, tõuaretusest rääkimata.

Rain Kooli arvamuslugu juhib tähelepanu tõsisele ühiskondlikule murekohale, mööndusega, et aktivistid üritavad problemaatikale lahendusi leida, mitte seda põlistada. Rääkides lahendustest, saame me kõik aidata varjupaikades elavaid loomi, käies nendega suhtlemas, varjupaikadele annetusi tehes või loomi adopteerides. Aga mida iganes me teeme, juhindugem kaastundlikkusest.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: