Alutaguse vallavalitsus korraldas oma valla pensionäridele Mäetaguse rahvamajas sügisese koosolemise. Vaadati tantsuetendust, söödi, räägiti juttu, tantsiti. Isegi konjakit olla pakutud. Kõik, kes olid kohal, olid väga rahul. Keegi ei otsinud toimunust mingit tagamõtet, ei näinud selles kellegi soovi end varakult enne riigikogu valimisi armsaks teha. Oli vaid tore pühapäev omade keskel. Inimesi peeti meeles. Rohkem polnudki vaja.

Haljala rahvamajas on keraamikatuba, on lugemisklubi, on saal laulukooride ja tantsurühmade harjutusteks. Seal näidatakse filme ja tähistatakse sobiliku pidulikkusega riiklikke ning kohalikke tähtpäevi. Rahvamaja uksed on kõigile valla, kõik on teretulnud. Kohalik maanaiste selts söödab külalisel kõhugi täis. Ja omavahel arutatakse selle üle, kuidas neid, kes on seni rahvamaja mitmekülgsest tegevusest kõrvale jäänud, endaga kaasa haarata.

Väike-Maarja valla Salla küla seltsimajas avati elanike ettevõtmisel ja valla toel raamatukogupunkt. Seltsimaja ülesehitus kunagisest lagunema jäänud kauplusehoonest algas 2011. aastal, kohalike endi algatusel, ning maja avati seltsitegevuseks, igapäevaseks koosistumiseks ning piduüritusteks juba aastal 2019. Nüüd siis avati ka raamatukogupunkt. Päris raamatutega, mida saab laenutada, tagasi tuua ja ka seltsimaja lugemistoas lugeda.

Pärnus tegutseb juba mitmendat aastat Academia Pernaviensis, mis ühes Tartu Ülikooli Pärnu kolledži ning kohaliku ettevõtlus- ja arenduskeskusega tahab tuua sügisel ja talvel veidi suikuvasse Pärnusse värskeid mõtteid, uusi algatusi ja veelgi rohkem akadeemilist vaimsust. Ja kõike seda selleks, et Pärnu elu oleks parem, et Pärnu nn oma tee ei oleks vaid spaad ja suvine kuurorditurism.

Seda loetelu võib lõputult jätkata. Igast Eestimaa nurgast saab nimetada just sellele kandile vajalikku, olulist ja iseloomulikku. Oma väiksuses on Eesti ikkagi suur. Seda tänu neile inimestele, kes hoiavad oma kodukanti, tunnevad uhkust oma kultuuri üle ja püüavad kõikidest raskustest ja tagasilöökidest hoolimata hoida puhtana oma lävepaku, korras oma kodu ning tegusana oma  ümbruskonna.

Neil ei ole oma tegevuseks eraldi pikaajalist strateegilist, mitmes erinevas kogus kinnitatud arenguplaani ega mõõdikuid tulemuste hindamiseks. Nende tegevuse tulemus on silmale nähtav: elu neis piirkondades on alles ning kui väline keskkond lubab, siis pigem kosub kui kahaneb. Vägisi püütakse au sees hoida ka vana talupojatarkust, et iga küla peab oma põllult ja laudast söönuks saama. Küll arendataks ka ettevõtlust ja väiketööstust, kui vaid riigistruktuurid nende hooleks jäetud ülesandeid täidaksid.

Tallinnas on sellest kõigest muidugi vähe kuulda ja näha. Ja meie iseseisva riigi kõige tähtsam kogu, riigikogu vist ei tahagi midagi teada, sest on sedavõrd ametis omaenda näitemängu etendamisega, unustades seejuures, milleks on demokraatlikus riigis parlament kutsutud ja seatud. Unustades siis loomulikult ka selle, et elu kestmiseks vajalikku keskkonda, sobilikku majandustegevust ja hädavajalikke kommunikatsioone, head kooliharidust ning kättesaadavat ning kaasaegset häda- ja arstiabi ei aita luua hirmutamine ega üksteise vastu ässitamine.

Kas tõesti oleks palju soovitud, et riigi kõrgeimas esinduses unustataks isiklikud soovid ja mõeldaks Eestile?

1928. aasta 24. veebruaril tervitas tollane Eesti peaminister Jaan Tõnisson rahvast järgmiste sõnadega:

"Riik oleme meie ise. Kui meie riigilt midagi nõuame, siis nõuame meie iseendilt. Ise peame kulud oma peale võtma, kui tahame midagi saada. Meie ei tohi karta raskust ega vaeva, mida meile vististi toovad ka ligemad aastakümned iseseisvas riigis. Meil on selge, et meid on tulevikus ootamas järjest ägedam võitlus olemise eest, mida rohkem meie maa nihkub võimsalt areneva ilmamajanduse keerisesse, kus meie endid suudaksime pealvee hoida ainuüksi kõige põhjalikuma töö varal. Meie peame ainult ettevalmistatud olema ülesannetele, mis tulevik meile peale paneb".

Tõnissoni prohvetlikud sõnad tööst ja tulevikust elavad kõigis neis, kes ümberringi möllavast kurjusest hoolimata püüavad Eestit hoida ja edasi viia. Mitte küll enam sellisena nagu iseseisev Eesti sündis 1918. aastal ega isegi mitte sellisena, nagu see on kaasaega jõudnud. Kuid ikkagi kindlana seisukohtades, mis väärtustavad rahvuslikku ja inimlikku, maa ja iseolemise eripära, aga ka koostööd ja ühiste lahendusteni jõudmist.

Tõnissoni sõnad elavad neis, kes teavad, et väikerahva püsimise läbi aegade ja raskuste tagab vaid väsimatu püüd ise olla ja luua, soov kasvada, püüdes selleks vajadusel olla iseendastki suurem. Kes teavad, et mitte vale ja hirmutamine, vaid üksteise kuulamine ja toetamine aitavad üle elada rasked ajad ja annavad uue võimaluse tulevikuks.