Minu noorusajal oli Eesti nimeks Nõukogude Eesti. Nii toonases Tallinna 21. Keskkoolis kui ka Tartu Riiklikus Ülikoolis õpetasid eestimeelsed õpetajad meile vastupanu kunsti. Punavõimudele vastu hakkamise tarkust. Meile tehti selgeks, et võõrvõim võib võtta meie maa ja meie varad. Aga nad ei saa meilt vägisi võtta meie keelt ja meie kultuuri. Just seda keelt, mis on alles meie südameis ja raamatukogudes. Seda kultuuri, mis sünnib fööniksina taas me külade kultuurimajades. Raamatukogud, kultuurimajad ja muuseumid hoiavad Eestit elus kitsaste aegade ja kurjade valitsejate kiuste. Selliseks sai meie kreedo, meie usutunnistus.

Mida aga näeme nüüd? Vabas Eestis on teoks saamas okupatsiooniaja kõige hullem stsenaarium. Küll tahetakse valdades kinni panna raamatukogusid. Tutvustatakse plaani maha müüa muuseumide hooned. Pannakse lukku rahvamajade uksi. Kultuuritöötajate koondamisteated ootavad allkirju.

Näeme, et kitsa aja kokkuhoidu ei alustata mitte vallaametnike kultuurimajja kolimisest ja vallavanema palga vähendamisest. Saetakse hoopis eestluse alustalasid.

Häirekellad löövad näiteks Tapa vallas, kus on jutuks olnud muuseumihoonete müümine. Haljala vallas on kavandatud kogukonnakeskustena tegutsevate raamatukogude sulgemist. Saaremaal vastati kultuuritöötajate soovile palka tõsta ettepanekuga neist pooled koondada. Väidetava kokkuhoiu saavutamiseks on rahvamajade uksed lukku läinud Viru-Nigula ja Toila vallas. Põhja-Sakalas on kultuuritõmblused kaasa toonud kaose ja kaadripõua.

Vallavõimud nimetavad sulgemisi ja koondamisi reformideks, ümberkorraldusteks, kokkuhoiuks. Lisavad, et kõik kavandatav on rahva hüvanguks. Paraku kuuleb kohalik rahvas koos kultuuritöötajatega neist "õnne toomise plaanidest" tihtipeale viimaste hulgas.

Tean hästi, et Eestis on küllalt kehva külastatavusega raamatukogusid ja rahvamajasid. Võim, kes saab palka rahva rahast, võiks neis paigus siis rahva kokku kutsuda, et arutada, mida teha. Mitte aga käituda nii, et paneb kohe uksed lukku, õõnestades sel kombel ju iseenese, seega võimu jalgealust.

Kõige kurbloolisem kultuuri kiusamise juures on see, et kultuuriministeerium, mis peaks emalõvina meie kultuuri eest hea seisma, saab paljude valdade kultuurikitsikustest teada ühena viimaste hulgas. Infot on vähe, tõdes me kultuuriminister kohtumisel rahvamajade ühingu juhtidega. Ja nüüd kogubki see ühiskondlik organisatsioon ühiskondlikus korras Eestimaal sündiva kohta infot. Ikka selleks, et Tallinnas tegutseva ministeeriumi ametnikudki tegelikku olukorda teaks.

Pahameelt on avalikult üles näidatud ja allkirju kogutud nii Haljala vallas, Saaremaal kui ka Põhja -Sakala kandis. Mõnes kohas on sellel mõju. Näiteks suutis rahvas pahameelelainetega lõpetada Kihnu kultuurimaja kiusamise. Haljala ja Saaremaa reformid on edasi lükatud. Siiski on avalikult antav protestiallkiri kõigest esimene samm, kui kohalik rahvas soovib kohalikku võimu taltsutada.

Protestida saab ka muul moel. Teha torupilliorkesti proov vallavalitsuse istungi ajal nende ukse taga, sest kultuurimaja on kinni ja kütmata. Rahvatantsijad saavad prooviga volikogu saali istungi ajaks ummistada. Kinni pandud raamatukogu vara võib tassida vallavanema kabinetti kingina kaduvikust.

Exceli tabelitega on lihtne inimesi ja hooneid tühistada. Aga vallavanemat võiks ju vallamaja ees tervitada kultuurivaenlase medali üleandmisega. Ja küsida otse: miks sa oma rahva kultuuri hävitad, kas sul häbi ei ole? Ja mitte unustada ka saabuvaid riigikogu valimisi, et küsida valituilt ja valitavatelt avalikult: kuidas teie tegelikult oma rahva kultuuri eest seisate? Mida reaalselt teete?

Siiski on peamine tõestada. Tõestada lõpmatute laenutustega, et meil on tõesti raamatukogu vaja. Näidata kultuurimaja saali laulu- ja tantsuproovidega ummistades ka selle kantsi vajalikkust. Ja tee muuseumi ei tohi rohtuda. Vaid nii näeb ka kõige hoolimatum, kuidas me hoolime oma kultuurist.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.