Kui tekib tunne, et riigiasjades on kõik nii hästi, et enam paremaks minna ei saa, on asi halb. Eestis asi ses mõttes halb ei ole. Mul pole mõtteski kindlas kõneviisis diagnoosi panna ega ravi määrata, aga tahaksin pakkuda ergutavat arutlusainet.

Kas õilsad ideed ja ausad võtted võivad võita, kui ühiskond on rajatud valele? Lühike reaalpoliitiline vastus on: ei. Kuna leian, et iga kodanik vastutab oma riigi eest, just omaenda jagu, siis nii lihtsa vastusega ei pääse meist keegi ei kodaniku ja valijana ega oma ühiskondlikus rollis.

Minu roll on seletada, miks peame kaitsma õigusriiki. Ühiskonnakorraldust, kus kellelgi ei ole üksi ja ruttu võimalik midagi suurt korda saata; kus kõike tuleb teha ette nähtud reeglite järgi; kus võimukandjate tegevus on läbinähtav, võimukandjad on vahetatavad ja vahetuvadki; kus kogu riigielu keskmes on Eesti rahva heaolu kindlustamine ja iga inimese vabadus kui reegel ning piirang kui erand.

Selline riik, õigusriik, kaitseb inimesi nii üksteise kui ka võimuliialduste eest. Kaitseb vabadust ja väärikust. See, et riigivõim kaldub eksima – ja isegi kuritarvitustesse, kui teda ei kammitse reeglid ega aus poliitiline konkurents –, on selge ja paratamatu.

Parlamentaarne riik tagab õiglust, reeglipärasust ja tasakaalu paremini kui presidentaalne riik, kokkuleppedemokraatia paremini kui pendeldemokraatia. Demokraatia eelis teiste valitsemisvormide ees on see, et ta suudab end parandada. Alles siis, kui eneseravimise võime kaob, on demokraatia otsas.

Poolas ei õnnestunud illiberaalset demokraatiat lõplikult sisse seada ehk siis ühe kliki võimu ja ühtainust maailmavaadet põlistada. Eneseravimise võime lakkab, kui võim ei teeni enam rahvast, vaid rahvas võimu. See seis tekib, kui kaovad poliitilisest võimust sõltumatud institutsioonid, sh väga tähtsana ajakirjandus, ning kodanikelt sisuliselt võetakse võimalus ja kohustus enda jagu vastutust kanda.

Sõltumatud institutsioonid peavad kaitsma inimeste vabadust ja õigusi, seda isegi siis, kui inimesed ise vabadust ei taha. Ka siis, kui rahva enamus on hetkeemotsiooni ajel hirmu või viha täis ja nõuab kõva kätt. Kõva kätt ihaldatakse üldiselt seni, kuni see omal kõrist haarab. Ja siis on reeglina hilja.

Jaan Tõnisson rõhutas korduvalt ja uhkusega: "Eesti riik on algusest peale rajatud õigusriigina. Ta ei ole sündinud mingite võimkondade taplusest nagu tänapäeva suurriigid, vaid vaimsest ja kõlbelisest emantsipatsioonist, mida on suunanud haritud kihid." Selle tsitaadi tõstis Simo Runneli koostatud "Riigivanemast" esile Marju Lepajõe, kõneldes Jaan Tõnissoni hariduslikest ideedest Jaan Tõnissoni 150. sünniaastapäeva konverentsil.

Mis juhtub, kui demokraatlik õigusriik langeb? Meie rahvas on seda omal nahal okupatsiooniajal kogenud. Vaimsus hõõgub edasi põranda all; kõlbelisuse määratleb partei nagu vaja ja mitte just inimõigusi austades; õigusnorm ei pea siis enam püüdlema õigluse, vaid võimu kindlustamise poole. Miskipärast toetab teadust, loomingut ja leiutamist just vaba ühiskond ja selle võimaldajana demokraatlik õigusriik.

Unistus kõvast käest, mis igapäevaelu probleemid hoobilt lahendab, ei ole paraku määratud täituma, seeasemel lööb õide korruptsioon. Kasvõi tee asfalteerimist või elektriliini parandamist hakkab määrama tutvus, kuulekus või poliitilise propaganda vajadus, lõpuks käsi peseb kätt. Ju paljud veel mäletavad mismoodi. Põhiseadus on mõeldud nii, et see aeg ei tohi naasta. Kui õigusriik on korra käest lastud, on vigade parandamise võimalus juba õnne asi.

Niisiis: ehkki see pole lihtne, tasub püüelda selle poole, et vaimsus, kõlbelisus, õiglus ja õigus saaksid poliittehnoloogia moevooludes pinnale jääda. See eeldab, et me ei lase demokraatliku süsteemi eneseravimise võimel kustuda. Mis omakorda nõuab, et paljude koalitsioonivariantidega parlamentaarne kokkuleppedemokraatia säilib, et sõltumatuid institutsioone ei jagata parteilaste vahel. Et seadused kehtivad kõikidele ühtemoodi.

Kokkuleppedemokraatiat toetab proportsionaalne valimissüsteem: igal poliitilisel jõul umbkaudu saadud häälte osakaalule vastav kohtade osakaal riigikogus. Kahe partei ega kahe partei või parteide rühma süsteemi ei teki. Meie põhiseadus ei luba olukorda, kus valimiste võitja võtab kõik, kaotaja ei saa midagi; võitja viib oma programmi pika jututa ellu ning opositsioon saadetakse riigikogu avaistungilt õkva koju. Kokkuleppedemokraatia püsimist toetavad ajakirjandus- ja teaduseetika, ametnikueetika, ja lõpuks kodanikuõilsus.

Võis kõlada ehmatavalt möödaminnes pillatud väide, et ka meie ühiskond on rajatud valele. Eks ta ehmatabki, nagu otsekohesus sageli. Rein Taagepera ütles hiljutises intervjuus, et "infoajastu vahendid soosivad karjatunde ära kasutamist, mitte ausat kainet mõtlemist" ja küsimusele, millist rolli mängivad tulevastel valimistel valeuudised ning süvavõltsingud, vastas ta: "õudset". Vale lihtsalt on magus ja lahutab mõnusalt meelt. Tõde nõuab tööd.

Sotsiaalmeedia mustvalgelt vastandav, rumalamaks muutev ja eluenergiat raiskav mõju teeb tõe ja õigluse, lahkuse ja inimliku halastuse poole püüdlemise minugi meelest üha raskemaks.

Peeter Koppel võttis lööva praktilisusega kokku selle, mida Jonathan Haidt, Slavoj Žižek, Francis Fukuyama jpt lahkavad akadeemilisemalt, kergelt läbi lillede. Kirjeldades kaasaja aktiviste, kes taotlevad – iseenesest ju head tahtes rõhumise ja vägivalla lõppu, kliimasoojenemise peatamist – ühiskonna senise korralduse kiiret, õigusriiki kõrvale lükkavat muutmist. Peeter Koppel:

"Teile ei meeldi demokraatia. Jah, me saame aru, et teil on suur idee. Jah, me saame aru, et te arvate, et me ei saa piisavalt hästi aru, kui oluline see on. Jah, ilmselt teie suurt ideed olekski palju lihtsam teostada, kui valitsemisvorm oleks teine. Noh, et valitseksid ainult targad ja teadlikud, mille all peate muidugi silmas ennast. Vaadake, seda on proovitud. 20. sajandil päris mitu korda. Ükski kord polnud selline, mille kohta saaks öelda, et hästi läks ja ilus oli. /-/
Teile ei meeldi õigusriik. Näite arvavat, et õilsa eesmärgi nimel tohib mööda minna nii /-/ demokraatlikest protsessidest kui ka raamidest, mille oleme läbi häda ühiskonnana kokku leppinud, et me kuidagigi siin omavahel elatud saaksime. Arvate, et kui keegi on äkki teinud midagi, mis just teile ei meeldi, siis ei pea kehtima tõendamiskohustus, karistuste proportsionaalsus ega ajaline piiratus. /-/ Õigusriik on tsivilisatsiooni sisuliselt suurim saavutus teadmise kõrval, et iga inimelu on väärtus ning igal inimesel on väärikus."

Tõsi ju on, et see, kes poliitiliste moevoolude ja hulkade õhinaga kaasa ei lähe, saab kaasajal üha valusamalt ja laiemalt lüüa. Mis siis, et pole rikkunud kokkulepitud reegleid, tahtnud kellelegi halba ega eksinud tõe- ja õiglusepüüu vastu.

Vale lippab kaasajal võimsa kiirendusega ümber maailma, paljuneb ja jääb alatiseks ringlusse. Põletada ega tükkideks rebida teda ei saa. Nagu õnneks tõdegi mitte. Ainult kes oskaks tõel ja valel ses meeletus müras vahet teha?

Juudi rabi juurde tulevad kaks kaupmeest palvega otsustada, kummal on õigus. Rabi kuulab ühe mehe juttu ja ütleb: "Sul on õigus!"

Siis esitab oma nõudmise teine kaupmees ja rabi ütleb: "Sul on ka õigus!"

"Kuule, see ei ole võimalik, et mõlemal on õigus!" hüüab köögist rabi naine.

"Ja sinul on ka õigus!" vastab rabi.

Ega ma ole kindel, kas seda Eino Baskini anekdooti tänapäeval üldse tohib rääkida. Siin on vähemalt kaks lõksu sees.

Kas Tõnissoni ajal oli palju paremini? Ega vist, inimloomus üldjoontes nii otsustavalt ei muutu. Kui Tartu linnaraamatukogust sai juba nn väliseesti kirjandust vabamalt kätte, tõi mu ema mulle, koolitüdrukule raamatuid. Mitte ainult Alma Tedre romantilisi jutte, kus särasid jõukad Eesti talud haljendaval maal, vaid ka okupatsioonieelse sisepoliitika käsitlusi.

Lugesin innukalt Tõnissoni leeri ja Pätsu leeri pooldajate mälestusi. Veidi liialdades: kui kuupäevi poleks kirjas olnud, poleks arugi saanud, et jutustatakse samadest sündmustest. Tõnissoni poole jutud meeldisid mulle rohkem. Jaan Lattiku "Teekond läbi öö" pakkus tänuväärselt kolmandat vaadet.

Niisiis, kas kujunenud olukord, mille piirjoontele vaba käega osutasin, saaks olla tuleviku väetis? Aateline vastus on mõistagi jah.

Tõnissongi polnud pessimist, isegi 1935. aastal mitte. Krista Aru raamatust "Jaan Tõnisson. Rahvajuht ja riigivanem" loeme (lk 769), et Tõnissoni meelest polnud 1934. aasta riigipöörde järel parteide keelamine ja üksnes Pätsu ideoloogia kehtestamine õige, ent ta oli kindel, et ükskord saab autoritaarsust ihaldav aeg mööda nii Euroopas kui ka Eestis ning demokraatia, mis on inimesele loomupärasem, võidab taas.

Mulle see mõte meeldib. Lootust on, aga kas ka šanssi? Kui paljud kodanikud tahavad toimida riigiorganina, vastutava vaba kodanikuna, olla üllad, targad, väärikad? Teha ränka kodaniku tööd.

Kuulasin rõõmuga Merle Karusoo pikka intervjuud Vikerraadios. Ta selgitas, et ükski mõistlik inimene ei anna oma häält valimislubaduste alusel. Tõepoolest, valimislubadus saab meie kokkuleppedemokraatias, koalitsioonivalitsuste süsteemis olla vaid maailmavaate illustratsioon. Ja võimalus enne valimisi üldrahvalikult mõni tõesti oluline valik läbi arutada.

Valida tasub erakonna maailmavaate järgi ja neid on enam kui neli, rohkemgi, kui võtta mõni enda jaoks oluline aade või huvi veel lisaks. Kui maailmavaatelt sobiv erakond leitud, saab valida erakonna nimekirjast meelepärase kandidaadi.

Selle peale meenuvad riigikogu VII koosseisu valimised 1992. "Maikuu, suur toomepuu, uhke ja õisi täis / tead sa, suur toomepuu, miks sinuga vestlemas käin," kaikus raadiotest üle Lõuna-Eesti. Tulemuseks USA-st naasnud Jüri Toomepuule isiklikult 4,6 isikumandaadi jagu hääli ning tema toel kokku kaheksa kohta Eesti Vabariigi Parteile ja Noarootsi Tervisliku Eluviisi Seltsile – valimisliidule Eesti Kodanik.

Kandidaate oli üldse palju ja põnevaid, näiteks Revali Karskete Rammumeeste Selts, Roheline Rügement jpt. Riigikokku jõudsid Sõltumatud Kuningriiklased. Mäletate veel nende Regulat, mis nägi ette, et fraktsiooni tegevusest võis osa võtta salaliikme staatuses; karistuseks võis aga olla rahatrahv, ruumist välja saatmine, nime äravõtmine ja muu säärane. Otsused tuli Kuningriiklaste fraktsioonil langetada häälteenamusega või kulli ja kirja viskamisega ehk jättes "Liisu otsustada".

Ei räägi seda sugugi üleolevalt, vaid magusa nostalgiaga. Võib-olla on riigielu juhtimises loomingulisust, kirge ja sisulist heatahtlikkust väga väheks jäänud? Ikka ühed ja samad näod, ja üks ja sama hillitsetud, leebelt lamedas, arusaadamatus igavas keeles jutt või siis vastupidi, hoolimatult solvav lahmiv stiil. Paljudele ei meeldi vist kumbki.

Haritud loomingulisust, loogikat ega erakordsust suurt ei paista, sest kes võtaks riski? Tasakaalukas riigimees karjutakse kohe maha. Või ei panda teda kolekõlas (kakofoonia kena eestikeelne vaste) tähelegi. Võib-olla õnnestuks rahvast köita mängulise haritud hooga? Lihtsa ja selge sõnaga, ausa jutuga.

Midagi, mis asendaks halvimas mõttes populismi, räuskava ja ässitava stiili, on väga vaja. Kes saab olukorda muuta? Lihtne on osutada: nemad. Meedia, poliitikud, ettevõtjad. Kardan, et parem vastus on meie. Ühiselt, igaüks oma rollis.

Kui üleilmsele vastutustundetusele lisandub sama kodus, on tulevik tume. Sestap üleskutse: tõstkem Eestis kodanikuõilsus au sisse. Igaüks oma rollis, alates kodaniku rollist.

Kahtlemata peab jääma õigus protestida, kurta ja kõrvale hoida. Ka õigus hääletada valimistel nii, nagu läbimõeldult, maailmavaadet silmas pidades ei hääletaks. Paraku ollakse eksiteel, uskudes, et üks hääl ei loe midagi. Loeb, ja kuidas veel, eriti meie süsteemis. Ühestainsast valijahäälest võib saada liblika tiivalöök, mis käivitab hukatusliku sündmuste jada. Kuni tuleviku keeravad oma pisikeseks mänguks või minnalaskmiseks mõned üksikud, enamik aga pingutab Eesti nimel, elame selle üle. 

Riigikogu liikmed, ministrid ja ametnikud on "palgale võetud" parimaid otsuseid tegema, rahvast teenima, kogu pühendumuse, tarkuse ja jõuga. Nende minnalaskmisele pole mingit andestust.

Riigikogu vastutab vastu võetud seaduste ja nende mõju eest. Kõik riigikogu liikmed peavad tegema hoolikalt tööd, et mõista kehtestatavate normide sisu ja mõjusid, teha vajadusel ebaõigluse mahendamiseks või vigade parandamiseks muudatusi.

101 elu- ja töökogemust peaksid kindlustama, et seaduseelnõude sisu ja mõju tehakse enne vastuvõtmist selgeks. Kui eelnõu ei ole arusaadav või pole selle kõik mõjud läbi mõeldud, on riigikogu liikmetel õigus ja kohustus eelnõu vastu võtmata jätta või parandada puudused. Need õigused ja kohustused on ühtmoodi kõigil rahvaesindajatel, sõltumata sellest, kas nad toetavad valitsust või mitte.

Eestil veab, sest meil on oma ajaloost korralik õppematerjal võtta selle kohta, mis saab, kui õigusriiklus kõrvale heidetakse. Muide, 1930. aastatest leidub pea iga õigusvastase, hetkepoliitiliselt pealtnäha kasuliku otsuse juures mõne lojaalse teadlase analüüs, mis seda õigustab.

Võimetus väärikalt eriarvamusele jääda hakkab lisaks vabale ühiskonnale lõhkuma ka teadust ja majandust. Inimesi ei tohi kõikides olulistes asjades poolt valima sundida ja välistada kahest vastandlikust peavoolust erinevad, läbimõeldumad ja nüansirikkamad ideed.

Kahe vastandliku peavoolu, poliitilise bloki süsteem on hiljutigi kõvasti kahju teinud. Olgu parajasti päevakorral terrorism, majanduskriis, viirushaiguse levik, kliima soojenemine või julgeolek, kõigis neis asjus on vaja tasakaalustatud faktipõhiseid loogilisi otsuseid. Kriisi ajal on kahe poliitilise voolu vihale ajavale vastandumisele rajatud süsteem iseäranis kahjulik, sest see välistab keerulises seisus erinevate õiguste ja hüvede ning kitsenduste vahel parima tasakaalu leidmise.

Kas vaimsus, kõlbelisus, õiglus ja õigus võivad kaasaja poliittehnoloogia moevooludes pinnale jääda? Päts vastaks ilmselt, et rahvas on haige. Tõnisson, et igaüks on oma õnne sepp. Ja vana sepp Ivan Orav, et kuna Tõnisson Tartus elab, on ta üks väga tark mees ja oskab isegi liblikate keelt.

Kommentaar põhineb konverentsil "Aade viib edasi: Jaan Tõnisson 155" peetud ettekandel.