Soome omaaegsest "soometumisest" on räägitud ja kirjutatud palju. Seekord vaatan soomekeelse kirjanduse riiulilt ühte raamatut ülevaatega KGB tegemistest Soomes aastail 1982 kuni 1991. Selle tänavu ilmunud raamatu autor on Alpo Rusi, kelle nimega Soome jälgijatel ilmselt seostub mõningaid kahtlusi. Endine diplomaat Alpo Rusi sattus nimelt omal ajal kahtluse ja julgeolekupolitsei uurimise alla seoses väidetava varasema koostööga Ida-Saksamaa eriteenistusega Stasi.

Öelgem kohe, et asi leidis lahenduse, Rusi mõisteti õigeks ja kohus määras vist tema kasuks riigilt veel ka valuraha välja. Stasiga teinud koostööd hoopis tema vend, Jukka Rusi, koodnimega "Pekka".

Kuid nüüd raamatu juurde. Rusi keskendub president Mauno Koivisto ajale. Ta sai juurdepääsu rahvusarhiivis säilitatavale Koivisto arhiivile ja selle turvil väidab ta, et oma avaldatud mälestustes esitleb Koivisto nii-öelda ametlikku joont, mitte aga tegelikkust.

Rusi väitel oli Soome Moskva jaoks nagu labor, millest saadud kogemusi oli kavas kasutada kogu Euroopas. Aastal 1991, ehk Nõukogu Liidu lagunemise ajal, oli Helsingis 52 Nõukogude diplomaati, kellest 40 olid luurajad. Neile lisandusid veel illegaalid. Koivisto olnud aga idast pärinevast luuretegevusest üllatavalt suures teadmatuses.

KGB-d huvitasid Soomes erinevad registrid, nagu kirikute, migrantide ja rahvastiku andmekogud. Neist sai vajadusel laenata isikuandmeid eri nii-öelda legaalsete kodanike loomiseks ehk luurajatele katte andmiseks. Soome julgeolekupolitsei Supo siiski jälgis KGB tegevust ja näiteks 1980. aasta Poola sündmuste ajal käivitati aktiivne vastuluurekampaania, kuna oli andmeid, et KGB kasutab Soome identiteediga varustatud agente.

Rusi poolt vaadeldud ajajärgul tõusid KGB residendid saatkondades suursaadikute ja peakonsulitega võrdsele pulgale. Puhuti isegi kõrgemaks, nagu näiteks Helsingis. Resident oli asukohariigis luure juht, kuid ei kunagi suursaadik. Tavaliselt oli ta nõunik või 1. sekretäri pagunitega readiplomaat. KGB uurija Oleg Gordijevski väidab, et 1980. aastatel oli KGB värvanud 160 soomlast mõjuagentideks. Seega oli vaatlusalusel ajal Moskva agente Soomes sadu. Lisaks veel Stasi agendid.

Muudest läänemaadest erines Soome selle poolest, et riigi juhtkond pidas suhteid Moskvaga eelkõige KGB liini kaudu. Kohati kippus asi kontrolli alt väljuma. Näiteks peaminister Kalevi Sorsa aktiivsus idasuunal hämmastas ja ka vihastas mitmeid lääneliidreid. Sorsa Moskva moosimine toimus pealegi ilma välisminister Pär Stenbäcki teadmiseta. Kuna Koivisto toetas Sorsat, siis kujunes neist tandem, kes hakkas välispoliitikas üha enam välisministrist ja välisministeeriumist mööda minema.

1985. aastal sündis probleem, mis oli seotud ka Eestiga. Nimelt esitas Moskva noodi seoses Soome riigiarhiivist endise presidendi Paasikivi pärijatele välja antud päevakirjadega, mis olevat sisaldanud Nõukogude-vastast materjali.

Lisaks ka Balti kruiis, mille organiseerisid Balti pagulased ja Vladimir Bukovski. See laevareis Soome oli mõeldud näitamaks OSCE rolli inimõiguste ja vabaduste toetajana. Moskva protestis, Helsingi aga vastas, et riik ei saa olla vastu soomlaste korraldatud meeleavaldustele. Seda otsust oli mõjutanud ka USA ja muu lääne kindel seisukoht.

Kui KGB polkovnik Oleg Gordijevski Soome kaudu läände põgenes, omas see mõju ka Helsingis. Nimelt paljastas ta muude agentide seas ka Soomes tegutsevaid luurajaid. Mõned Nõukogude diplomaadid lahkusid seetõttu kiirelt kodumaale. Ja kui keegi veel mäletab omaaegse TASS-i korrespondendi Raivo Ojasaare Soomes kaduma minekut, ehk läände pagemist, siis seegi tekitas laineid. Nimelt ei olnud teada, keda KGB heaks töötanud Ojasaar võis läänes paljastada. Nagu teada, oli Ojasaar hiljem Markus Larssoni nime all Ameerika Hääle eesti toimetuse juht.

Ka perestroika ajal oli Soome endiselt Moskva sihikul. Vanameelne kommunist Jegor Ligatšov käis 1986. aastal Helsingis ja tagasi Moskvasse jõudes kirjutas ta alla juhisele, milles nähti ette Soome muutmine perestroika tingimustes tavalise liiduvabariigi sarnaseks ja seega eeskujuks teistele läänemaadele.

KGB tegelastega kohtusid praktiliselt kõik Soome poliitikud. Rusi märgib ära peaminister Lipponeni, kes juba 1960. aastate lõpust suhtles kagebiitidega. Nende kohtumiste vastu olevat lisaks Soome julgeolekule huvi tundnud ka USA Luure Keskagentuur. Lipponen oli hiljem teadupärast pikka aega Venemaa Gazpromi konsultant ja loobus sellest ametist alles tänavu Ukraina sõja alguses. Selle kohta panin viidetesse ka ühe Helsingin Sanomate loo, kus temast ja mõnest teisest Venemaaga seotud olnud soomlasest pikemalt juttu.

Alpo Rusil on mitmeid viiteid ka Eesti sündmustele ja nende kajastusele Soomes. Ta märgib, et kui Edgar Savisaare valitsus Eestis võimule tuli, olevat Koivisto sidunud Soome seisukoha Moskva huvidega. Ta hakanud saatma Savisaarele sõnumeid, et läänest Eestil abi loota ei ole. Soome kindral Hägglund soovitas aga Balti riikidele sõpruse ja koostöölepinguid Moskvaga, nagu Soomel oli. Helsingis kardeti, et Moskva toob Ida-Euroopast väed Baltikumi ja seega Soome lähistele.

Koivisto olevat olnud rahulolematu ka oma kohtumisel Arnold Rüütliga kuuldu pärast. 1991. aastal süüdistas Koivisto Balti riike välisabile ja Nõukogude Liidu lagunemisele lootmises, samuti Boriss Jeltsini toetamises. Koivisto olevat tagasi lükanud ka Jeltsini ettepaneku NLKP peasekretäri avalikuks saanud arhiivide ühiseks läbivaatamiseks, tuvastamaks KGB kuritegusid. Koivisto öelnud, et Soomele ei olnud KGB ohuks.

Nii et huvitavat leidub selles raamatus päris palju.

Viited lugemishuvilistele

• Alpo Rusi  "Kremlin kortti. KGB:n poliittinen sota Suomessa 1982-1991" – Docendo, 2022.
• HS selvitti, kuinka Paavo Lipponen lobbasi vuosien ajan kaasuputkia Venäjältä Saksaan - Sunnuntai | HS.fi