Harri Tiido: Soome diplomaatia hall kardinal Jaakko Iloniemi
Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all Soome diplomaatiaveterani Jaakko Iloniemi elu ja tegevus, abiks Hannu Himaneni raamat temast kui diplomaatia hallist kardinalist.
Seekordne jutt põhineb Hannu Himaneni tänavusel raamatul "Iloniemi – eminenssi". Üllitis on mõneti kahe endise diplomaadi dialoog, autori sõnul oli nimelt tähtsaim allikas 40 tundi vestlust diplomaatiaveterani Jaakko Iloniemiga.
Nii autor kui ka aineks olev tegelane olid mõlemad diplomaadid. Hannu Himaneni karjääri lõppakkord oli suursaadiku amet Moskvas. Kui ta aga omal ajal välisministeeriumisse tööle läks, tekitas see nii küsimusi kui ka kriitikat. Nimelt oli mees olnud Soome kompartei liige. Kuuludes erakonna stalinistlikku, niinimetatud taistolaisesse tiiba ja see liikumine ei olnud teps mitte populaarne.
Aga nüüd Jaakko Iloniemi juurde. Tema sünniaasta on 1932, seega on ta 90-aastane. Mäletan teda meie Soome saatkonnas aruteludel käimas ja ka vestlustes osalemas. Lisaks on ta olnud ka Lennart Meri konverentsi tihe külaline. Hannu Himanen kirjutab tema kohta, et Iloniemil on olnud karjääri vältel palju erinevaid rolle: sotsiaaldemokraat, liberaal, oportunist, kameeleon, intellektuaal, realistlik idealist ja diplomaat. Ja eminents ehk kardinal, värvilt roosa, sini-valge ja hall.
Iloniemi hea tuttav oli ka üks vägagi tuntud Soome diplomaat, nimelt kadunud Max Jakobson. Neil olid küll paljudest asjadest erinevad arvamused. Iloniemi toetas vähemalt avalikult Urho Kaleva Kekkoneni, kuigi kirjas isale oli ta märkinud, et toetab Kekkoneni sisepoliitiliselt, aga välispoliitikas eelistaks ta näha teistsugust lähenemist.
Jakobson oli seevastu tuntud oma kriitiliste vaadete poolest presidendi poliitikale. Ta oleks soovinuid vähemat tuginemist Moskvale, et anda Soomele tegelik neutraalsus. Selleks olnuks vaja tõrjuda Moskva survet, mis omakorda võimaldanuks suuremat liikumisvabadust.
Puhuti lõi Iloniemil välja reaalpoliitiline mõtlemine. Seda oli eriti tunda pärast tema kohtumist Henry Kissingeriga, kes on reaalpoliitika täielik toetaja. Seda nii heas kui ka halvas mõttes.
Jakobsoni ja Iloniemi erinevused tulid välja ka suhtumises NATO-sse. Iloniemi oli näiteks Soome liitumisele vastu, öeldes, et kui Soome on NATO-s, siis ei ole Balti riikidel mingeid võimalusi alliansiga ühineda. Jakobson oli aga kindel, et varem või hiljem Soome siiski liitub NATO-ga. Nagu nüüd näeme, on Jakobsoni seisukoht tõeks saamas.
Iloniemi olla praeguseni veendumusel, et 1990. aastatel NATO-ga liitumine olnuks viga. Ta kaitses kuni lõpuni ka Soome ja Nõukogude Liidu vahelist YYA-sopimust ehk siis sõpruse ja koostöö lepingut.
Pingeliste suhete varjus Soome ja Nõukogude Liidu vahel, niinimetatud ööpakaste ajal, osales Iloniemi Paasikivi seltsi asutamisel. Peaosas oli seejuures Kekkonen, lisandusid mitmed eliidi liikmed ja – üllatus-üllatus – ka rühm Nõukogude luureohvitsere.
Kui Kekkoneni esimesel võimuajal valitses poliitilistes debattides ebakindlus ja tasakaalutus, siis teine võimuaeg oli juba enesetsensuuri, sunnitud konsensuse ja vaid ühe välispoliitilise tõe periood. Nõukogude saatkond algul kahtles Paasikivi seltsi loomises, kuid asus siis toetama ja keegi olla öelnud, et liikmete alusel võib seda nimetada härrasmeeste Nõukogude – Soome ühinguks. Iloniemi jõudis aga varsti järeldusele, et ühingul oli vaid üks siht: Kekkoneni tagasivalimise kindlustamine.
KGB-ga tuli suhelda ka Jaakko Iloniemil. See pikaajaline läbikäimine viis ta mõttele, et võib-olla on Soome koht, kus Nõukogude luure koolitas noori luurajaid suhtlema lääne esindajatega ja kohanema lääne elukeskkonnaga.
Moskval oli kombeks keskendada luurajad teatud maadele ja keeltele. Seeläbi tekkisid sidemed kohalikega ja Soomes tekkisid ka kotiryssäd ehk koduvenelased. Iloniemi koduvenelane oli Albert Akulov, kes oli Soomes neli rotatsiooniperioodi ja kes lõpetas oma karjääri Soomes saatkonna poliitilise luure juhina.
Jaakko Iloniemi jõudis diplomaatia raskekaallase ametikohale, suursaadikuks Washingtoni. Enne seda oli ta kümme aastat tegelenud põhiliselt arenguabiga. Vähem kui aasta pärast kutsus aga välisminister Kalevi Sorsa ta tagasi, et ta võtaks enesele OSCE või tollal CSCE koordinaatori koha. Kuigi tegelikult olnud kutse põhjus ka Sorsa soov leida liitlasi keskerakondliku ametkonna vastu. Iloniemi jaoks tähendas tagasitulek suurt tööd Helsingi kohtumise läbiviimisel 1975. aastal.
Selle kohta on ta hiljem öelnud, et tänu mainitud kogemusele sai ta aru väikeriikide rollist rahvusvahelises elus – et ega neil siiski suurt sõnaõigust ei olnud. Seejärel jõudis ta veelkord käia USA-s saadikuks, kuna välisminister ei soovinud tema kohalolu Helsingis ministeeriumis.
Tagasi Soome tulles suundus Iloniemi pangandusse, kus väitlusoskus tagas talle läbirääkimistel töötingimuste üle nii korraliku palga kui ka isegi suure ametikorteri. Teda on aegade jooksul pakutud erinevatele ministrikohtadele ja isegi presidendikandidaadiks, kuid ta on alati keeldunud. Iloniemi karjääris oli veel mitmeid ameteid, aga tähtsam oli ehk kirjutama ja oma mõtteid avaldama hakkamine.
Ja lõpuks niinimetatud Iloniemi paradoks: kui varem kaitsesime end läänes müüri ehitamisega, siis nüüd teeme sama väravate avamisega. See paradoks näikse praegusel hetkel paraku vaid osaliselt kehtivat.
Viited lugemishuvilistele
- Hannu Himanen "Iloniemi – eminenssi", 2022.
- Jaakko Iloniemi, valtakunnan johtava lännettäjä, on auttanut neljää presidenttiä – mutta ei Tarja Halosta - Kulttuuri | HS.fi
- Uutuuskirja Jaakko Iloniemestä paljastaa, mitä Suomen ulkopolitiikan legenda ajatteli Nato-jäsenyydestä maaliskuun lopulla ja palaa SDP:stä eron syihin | Demokraatti.fi
Toimetaja: Kaupo Meiel