Ühes Tallinna raamatupoes nägin raamatut, mis küll juba praeguseks 34 aastat tagasi ilmunud, kuid mille ma pikemalt mõtlemata ära ostsin. Mitte antikvaarse väärtuse pärast, vaid seetõttu, et mul seostub selle autoriga oma lugu.

Selgituseks lõik minevikust, nii nagu ma seda mäletan. 1980. aastatel oli Eesti Raadio programmis õhtupoolikul kaks "Maailm täna" nimelist saadet. Esimene pool oli tõsisem ja informatiivsem, teises aga proovisime leida ka kergemat sisu ja võimalusel intervjuusid välismaalastega. Nendega oli aga teadupärast tollal Eestis kitsas.

1986. aastal olin üks neist, kes proovis seda intervjuude kohta täita. Mul töötas Viru hotellis tuttav, kes andis mulle aeg-ajalt saabunud välismaalaste kohta vihjeid. Nii olin usutlenud pagan teab keda, nagu näiteks Briti Tuletõrjujate Ametiühingu delegatsiooni juhti ja paljusid teisigi.

Ühel päeval sain aga vihje tõeliselt heast võimalikust vestluspartnerist: ajakirja U.S.News and World Report Moskva büroo juht Nicholas Daniloff oli koos ühe teise ajakirjanikuga, mälu järgi vist ajalehest The Observer, külastamas Tallinnat ja nad peatusid Virus.

Sain kontakti ja leppisime kohtumise kokku. Soovisin intervjuud teha all fuajees, kuid Daniloff ütles, et seal on liiga lärmakas, lähme parem tuppa. Olin küll teadlik, et välismaalaste tubadesse ei ole eriti kasulik minna, kuid küllap ajas tagant ka uudishimu näha, kuidas need toad välja näevad. Läksimegi.

Vestlesime päris pikalt, mul sai vist kasseti üks pool täis. Rääkisime muu hulgas, kui mu mälu mind ei peta, ka USA ja Nõukogude Liidu keskmaarakettide Euroopas keelustamise teemal. Tema esitatud arvamus võimalikust arengust osutus muide hiljem vägagi paikapidavaks.

Jätsime hüvasti ja kiirustasin Raadiomajja, et lugu valmis teha, tõlkida ja kokku lõigata. Olin tööga juba peaaegu ühele poole saanud, kui helistati ja öeldi, et programmide peadirektor, hüüdnimega Soldino Kurg, tahab mind kohe näha. Vandusin, sest aega oli vähe, kuid kui ülemus näha tahab, pole midagi parata.

Soldino Kurg küsis mult ilma sissejuhatuseta, et miks ma kohtusin mingi Ameerika ajakirjanikuga. Selgitasin, et saateks lugu saada. No nii, ütles tema. KGB teatas, et nad tahavad kohe saada jutu üleskirjutust koos tõlkega ja saatesse selle loo panek unusta kohe ära…

Ainus, mida ma vihaga oskasin öelda, oli, et kui neil kõik teada, siis jutt neil lindis endilgi ja tehku ise. Sinna asi jäigi, oli juba Gorba aeg ja järele mulle ei tuldud.

Üsna pea selle juhtumi järel lugesin, et Moskvas on arreteeritud Ameerika spioon, kes end seal viis aastat ajakirjaniku maski all varjanud. Ja oligi Daniloff. Ta mõisteti süüdi ja pandi istuma, kuid peatselt vahetati ta välja New Yorgis arreteeritud Nõukogude spiooni vastu.

Aastal 1988 üllitas Daniloff nii enese ja Venemaa sidemetest kui ka kinnipidamisest raamatu (Nicholas Daniloff "Two Lives, One Russia", 1988), mille ma nüüd siis Tallinnas ostsin. Seal on ka kirjas, kuidas ta kinni peeti. Nimelt olnud keegi tuttav Miša andnud talle üle ümbriku, milles oli Frunze ajalehe väljalõige kirjutisega perestroika teemal. Selle põhjal järgnes süüdistus spionaažis.

Daniloff oli alates 1949. aastast esimene USA ajakirjanik, kes Lefortovo vanglasse oli sattunud. Tal enesel olid ka seosed Venemaaga. Tema vanaisa oli kindral Danilov, tsaariarmee peastaabi ülema asetäitja. Üks esivanemaid, Aleksander Frolov, istus aga Venemaal kinni juba 19. sajandil, kuna oli dekabrist ja sai 15 aastat. Selle emapoolse vanaisa lugu oli üks teema, milles Daniloff püüdis Nõukogude Venemaal selgust saada.

Pika Venemaaga tegelemise kogemuse põhjal märgib Daniloff, et Vene ajalugu on Euroopa omast väga erinev. Neil ei ole olnud rüütlite ajastut, kus au sees oli vaprus, autunne ja muu selline. Venemaal on aga pärand mongolite repressioonide ajastust. Renessanss ja valgustusajastu ei omanud Venemaal erilist mõju. Ühe tema sugulase sõnul ei olevat Venemaa riik, vaid mõiste. Ise olevat ta ameeriklane tänu sellele, et tema isa jõudis emigrandina New Yorki aastal 1918.

Kogu raamat ongi nagu kahel tasandil krimka. Paljuski kirjeldab see tema perekonna lugu seotult Venemaaga. Üks tasand on omaaegne Venemaa ja teine on tänapäev ning Lefortovo vanglas istumine. Nõukogude võimud olevat teda ähvardanud spioneerimise eest surmanuhtlusega, kui ta end süüdi ei tunnista. Kuid seda ta ei teinud ja vahetati välja USA-s kinni peetud füüsiku vastu.

Mehel näikse olevat hämmastav mälu. Ta mäletab kellaajaliselt, kuhu ta viidi, lisab kirjeldustele Lefortovo vangla kaardi, ülekuulajate nimed ja auastmed ja pakub massiliselt erinevaid detaile. Perekonnaga seotud tasand käsitleb tema viis aastat kestnud otsinguid perekonna ajaloo detailide leidmiseks. See osa oli paljuski ajendatud ühest salapärasest sõrmusest. Lugu ongi osaliselt nagu varanduse otsingu lugu, osaliselt aga odüsseia. Nii et tõesti võiks edukalt kvalifitseeruda krimkade rubriiki.

Ainuüksi tema kirjeldus ülekuulajast polkovnik Sergadejevist, kes püüdis tema süüd tõestada, on juba midagi väärt. Need kaks lugu koos ja läbisegi ühtede kaante vahel annavad üpris sünge pildi ühe totalitaarse riigi olemusest läbi aegade. Ja muide, ta tsiteerib mitmel korral markii de Custine'i, kelle reisikirjast Venemaale aastal 1839. on ka "Taustajuttudes" ülevaade antud. Veel üks kinnitus paljude poolt öeldule, et de Custine'i tähelepanekud on asjakohased ka tänapäeval. Ja see ei ole muutunud ka nüüd, 34 aastat pärast Daniloffi teose ilmumist.