Juhan Voolaid: spordi mõttest ja olemusest
Me kõik teame, mis on sport. Või kas ikka teame? Milleks seda tehakse ja vaadatakse? Miks staadionil karjutakse, miks osaletakse kümnetuhandekesi maratonil, miks on spordil pärast teleuudiseid isiklik eetriaeg? Miks meie lapsed trennis käivad, taovad seal või loobivad midagi, sõidavad millelgi, jooksevad ja kargavad? Juhan Voolaid mõtiskleb spordi mõtte üle.
Püüdsin spordi mõtet tabada juba noorena korvpalli mängides, ent treenerilt küsida ei julgenud. Mida oleks vastanud nüüdseks meie hulgast lahkunud Harri Russak ja Arne Laos, ei tea, ent küsima oleks pidanud. Kui tegevuse mõte on segane, tuleb korraldajalt järgi uurida, mis toimub. Elu mõte on saladus, sest me ei tea, kes elu korraldab ja kellelt küsida. Sporti korraldab inimene ise, seega võiks selle mõte tabatav olla. Mis see mõte üldse on? Mõte on kasum.
Esmapilgul meenutab sport spermatosoidide võidujooksu jätku välismaailmas. Enne inimeseks saamist oleme me kõik rajale paisatud seemnerakud ning võistluse auhinnaks on elu. Iga väeti beebi, kodusussides pereema, hallis habemes taat ja ülejäänudki on oma seemnerakueas vähemalt 50 miljoni osavõtjaga kempluse kinni pannud. Igaüks meist on tšempion, kelle saavutuse kõrval on Tartu rattaralli või New Yorgi jooksumaratoni võitjate medalid tähtsusetud. Seemnerakkude seas edu saavutanutes pulbitseb meeletu võiduiha ning kuna inimesed on neist seemneist pärit, on seesama võiduiha meisse sisse kootud.
Võiduihaga molluskid ja võiduihaga ahvid: läbinud need etapid, jõudsime tänapäeva. Võitjad jäid ellu ja me oleme edukate ahela hetkel viimased lülid. Evolutsiooniline kemplus toimus muidugi reegliteta ja oli julm. Kui ahv nägi, et teisel ahvil on midagi head – banaan, partner või mõnus oksapealne –, korraldas ta kohe võistluse, mille peaauhinnaks ihaldusobjekt oli, ja ründas.
Inimeseks saades keelustasime võitude vaba hankimise näiteks kangialustes, kuid võidukirg on meist lahutamatu. Selle kire rahuldamiseks mõeldi välja sport: me hakkasime raamistatud mõõduvõtte korraldama, viisakaid, kus esimesena banaanini jõudnul ei rebita kätt mitte küljest, vaid surutakse seda tunnustavalt. Muuhulgas kopeerime instinktiivselt ka spermatosoidide tormamist (nt jalgratta grupisõidu finiš jms), et keegi saaks võitu kogeda; võitu, mis on nii magus asi, et isegi kõrvaltvaatajad naudivad selle saavutamist.
Kõrvaltvaatajad?
Miks huvitab kõrvaltvaatajaid see, kas ja kuidas keegi edu saavutab? Põhjuseks on karjaline eluviis. Kari, sh inimkari, jääb ellu, kui teda juhib (on võimul) tugev isend. Karjajuhid, kuningad jts selguvad karja sisekempluse käigus, nö riigi meistrivõistluste hierarhiaredelil hüpeldes. Võim on ihaldusväärne, sest võimulolija hüved on suurimad.
Kui teise aasaserva ilmub konkureeriv veisekari, peavad karjajuhid kemplema toidu, maa, partnerite ning karjade ühendamise pärast. Sportlased on meie näidiskarjajuhid, kes taovad nurmenukkude keskel päid kokku. Meie, teised, tribüünilviibijad ja tugitoolisportlased, oleme veisekari, kes eemal heina mäludes oma saatuse otsustamist pealt vaatab.
Kui karjajuhtide heitlus pole meelelahutus, kui see ka pole põnev, mis siis üldse on? Sellepärast me telekate ees karjumegi, et kaalul on meie eneste saatus! Ning siis, kui vana liider väsinult ja verisena rahvusvaheliselt võitlusväljalt naaseb, ootavad teda kodus tugevad noored isased, ninasõõrmed puhisemas peas, ja kutsuvad võimu nimel heitlema.
Kui loomast sai inimene, algasid sõjad ehk karjajuhtide võimendatud kemplused. Sõjaväed olid ja on valitsejate tennisereketiteks, sest käega servides on kaotus kindel. Vägede kokkupõrkel selgus seesama mis varem veiste seas, ainult nüüd olid panused suuremad ja heideldi tervete riikide peale.
Vaenuvägesid esindavad nüüd spordivõistkonnad ning lahingutest tehakse otseülekandeid meie televiisoritesse ja internetti. On siis sport näidissõda? Ei. Sport on näidis-evolutsiooniheitlus, mille üks vormidest on näidissõda. Liiva sisse kargamise spetsialist ei ole sõdur. Lõpmatult liivakasti kargavat isikut peetaks veidrikuks, kui ei oleks üldiselt teada, et ta teeb seda (näidis)võimule pääsemise nimel.
Mis siis inimesi vihmaga välja ajab?
Nagu heale institutsioonile kohane, rahuldab sport üheaegselt veel mitmeid inimese loomupäraseid vajadusi. Sport ei pea sisaldama võistlust. Enda korrakindel liigutamine, sörkjooks ja hantlite tõstmine on lihtsalt füüsisele kasulik. Sport parandab tervist kaheti: hoiab toonust ja välistab või vähendab ebatervislikke tegevusi, kuna need ei kõlksu sportliku elustiiliga kokku.
Kui su lihased töötavad, kui sa ei suitseta, ei joo ega pane narkotsi, elad kümme aastat kauem. Samas on teada, et suur osa meist suusatab või jookseb rohkem, kui arst toonuse hoidmiseks soovitab. Mis siis inimesi vihmaga välja ajab?
Eesmärk! Arengu varasemates faasides pidi inimene ära elamiseks pidevalt töötama. Meie esiisad pingutasid põllul, et hing sees püsiks ja saabuks helge tulevik. Helge tulevik saabuski, aga kui inimkond adra kohalt pea tõstis, selgus, et viibitakse mõttetühjas kosmoses. Masinad valmistavad meile riideid ja toitu, inimene käib aga psühhiaatri vastuvõtul. Mida kõrgemal järjel elu, seda enam vaba aega; mida enam vaba aega, seda enam on vaja seda aega täitvaid eesmärgistatud tegevusi.
Me kanname oma esiisade geene: arengu käigus jäid ellu kõige toimekamad, need, kes tänasida toimetusi homse varna ei visanud ja keda jõude istumine rahutuks muutis. Kortermaja elanikul pole põldu ning seega märatseb kasutu geenijupp temas nagu käest pääsenud veesurvevoolik.
Maailmas on kaheksa miljardit inimest, kes kõik peavad kogu aeg midagi tegema, sest muidu hakkab sees närima. Asja teeb eriti hulluks teadmine, et istutakse tundmatusse sõitvas rongis; pole ime, et olukord tekitab paanikat ja psühhiaatrite ukse taga on järjekorrad. Ja taas sirutab abikäe sport, pakkudes laia tegevuste ja eesmärkide valikut: inimene astub pallisaali ning leiab oma elule sisu.
Kõik need kümnetuhandesed maratonimassid koosnevad eesmärgistatud inimestest, kelle hirm kõiksuse ees on madal, sest sellele pole aega mõelda. Eesmärkide poole liikumine on loomupärane ja loomupärane elu pakub rahuldust. Kui heaolu tase ei nõua ellujäämisaskeldust, on vaja mingit muud askeldust.
Erutavate eesmärkide poole
Võistlussport jaguneb individuaal- ja võistkondlikeks aladeks, millest osadel mõõdetakse lihtsalt inimjõudu või osavuse taset, teistel aga heideldakse vastasega näost näkku. Kaugushüppe- või tõstmisvõistlus on dünamomeetri pigistamise suurüritus, me plaksutame tribüünil ja ohkame, kui katse ebaõnnestub, ent laineid hakkame tegema alles siis, kui jalgpallurid platsile jooksevad.
Mängud lisavad spordile vürtsi, sest need puudutavad inimese põhivajadusi. Konkurendi alistamine võitlusväljal on midagi muud, kui banaani puu otsast kätte saamise pingutus.
Kui korvpallur paneb võimsalt pealt või jalgpallur virutab palli värava ristnurka, möirgab sportlane soorituse järgselt, taob vastu rinda või näitab lihaseid. Need on kooriku pudenemise hetked, mil näeme inimese loomset sisu: sarnases vaimses seisukorras ahvid teevad sarnaseid hääli ja liigutusi.
Kord vaatlesin loomaaias neid elukaid. Alati, kui suured isased omavahel kähmlesid, ootasid emased kõrval. Löömingu võitja läks otse mõne emaslooma juurde ja astus tollega autasuks vahekorda. Miks rebib jalgpallur pärast värava löömist särgi seljast ja miks imiteerib tema võistkond taustal beebi äiutamist? Miks suudlevad võitjat kaunid neiud ja mida sümboliseerib seejärel šampuse pritsimine?
Sportmängud erutavad, sest selles püüeldakse erutavate eesmärkide poole. Korvi viskamine, värava löömine või kuuli auku veeretamine on rahuldust pakkuvad sündmused, kuna mänguvahend sümboliseerib seemnerakku ja tegu ise viljastamist.
Palli võrguta rõngasse või väravasse toimetamine ei anna emotsiooni, aga võrgu sisse skoorida on mõnus. Tunnetuslikult läheb pall tühja lennates raisku, ent kui see võetakse vastu pehmelt ja soojalt, sopsatuse või sahinaga, on kõik korras. Eesmärgile jõudnud pall-seemnerakk annab ka järglasi: miljonid lapsed üle maailma tõmbavad selga otsustava punkti toonud sportlase mängusärgi ja hakkavad teda jäljendama.
Sport on oluline laste kasvatamise vahend. Meie järeltulijad tuleb õpetada edu suunas kulgema nii, et stabiilne ühiskond kokku ei kukuks. Isade kisa teleri ees kuuldes mõistvad lapsed, et sport on tähtis; nad näevad ekraanil kangelasi, tahavad nende sarnaseks saada ja lähevad trenni. Sport kui elu lihtsustatud mudel on lastele mõistetav ning edu trepiastmed nende ees valla. Spordi põhimõtted ümbritsevad lapsi nähtamatu niidistikuna ja seda ongi vaja, sest spordi põhimõtted on ausad. Lapsed hakkavad sihipäraselt tööle ega jää teismelisena lennujaamas amfetamiiniga vahele.
Mis ausad põhimõtted need siis on? Igaühel on võimalus. Tulemused on võrreldavad (mõõdulint ja stopper), reeglid on kõigile teada ja skoor kõigile näha. Võimulolija ei saa endale sõjaväge koguda ja selle abil kuni surmani olümpiavõitja püsida: kui keegi hüppab kõrgemale, läheb võim üle. Puhisevad ninasõõrmed loevad!
Ikka ja jälle avaldab keegi seisukohta, et dopingu peaks vabaks laskma, sest siis ei saa enam sohki teha. Spordi põhiomaduste hulka kuuluvad läbipaistvus ja kõigile kättesaadavus alt kuni üles välja: teel edu juurde ei tohi olla saladusi.
Vaba dopingu puhul asi muutuks ning võistlusspordi köögipoolel lastaks tuled ära: valdkonda hakkaks valitsema ja edu valem oleks teada üksnes valges kitlis kardinalile. Praegu paneme oma lapsed trenni, sest sport on kasulik ja spordikangelased kihvtid, ent kui treener hakkab meie junsudele midagi sinist reide süstima ja teleris ajavad mutandid suust vahtu välja, kaotab asi võlu. Sport ei oleks enam inimestele, ja see, mis pole inimestele, ei tekita inimestes ka huvi. Dopingut vabaks lastes ei pääse võidule mitte tugevaim inimene, vaid tugevaim labor.
Spordi nähtavaim osa ehk võistlus on edasi arendatud ja süsteemseks muudetud, nüansseeritud müramine. Nii nagu looma- ja lasteaias, ei mürata ka maakera mängunurgas vaenlastega, mistõttu on keelatud terroristlike riikide sportlaste osalemine rahvusvahelistel võistlustel. Müramine on sõprade vaheline asi: pärast seda istuvad osalejad hingeldes liivakasti serval, räägivad ja naeravad ja lähevad siis üheskoos putru sööma. Sport nagu müraminegi tekitab ühtekuuluvustunnet ja valmistab meid oma näidismaailmas ette pärismaailmas toime tulekuks.
Spordi kasum
Mis siis on spordi mõte ehk kasum: kas seda on võimalik defineerida?
Äkki nii: sport on tegevus või sotsiaalne korraldus, mille eesmärgiks on rahuldada inimeste vaimseid ja füüsilisi vajadusi. See definitsioon on üldine, aga sport ongi üldine. Sport on tänapäeval oma olemuselt sama võimas ja mitmefunktsiooniline kui kirik, ent nii nagu pole Jumal ehitanud ühtegi kirikut, pole ka korvpall ehitanud ühtki spordisaali.
Kui me ise ei korralda, ei korralda keegi, ja kui keegi ei korralda, läheb jamaks, sest meie sees elav ahv on alati valvel ning ootab laamendama kukkumise võimalust.
Juhan Voolaidilt ilmus äsja spordinovellide kogumik "Ülikorvpalluri loomine".
Toimetaja: Kaupo Meiel