Kristian Jaani: siseturvalisuse raha saaks kasutada mõistlikumalt

On aeg mõelda sellele, et turvalisuse tagamisega tegelejaid oleks rohkem, sest politsei täidab ülesandeid, mida võiksid täita ka teised. Kohalikele omavalitsustele, aga ka turvaettevõtjatele võiks anda võimaluse panustada veelgi enam, kirjutab Kristian Jaani.
Eesti elanikkond on suurenenud veidi vähem kui aasta jooksul enam kui 2,5 protsenti, sest aitame ukrainlasi ja peamegi aitama. Oleme ukrainlaste toetamisel olnud tublid ja oleme seda ka edaspidi. Tõenäoliselt on elanikkonna suurenemine osaliselt ajutine, osaliselt aga püsiv.
Kui püsivat elanikkonda on rohkem, siis tuleb arutleda selle üle, kuidas hoida pikas perspektiivis meie inimeste turvalisust ja ka selle üle, kes seda tagab.
Nõustume vast kõik, et turvatunde ja turvalisuse teenuse pakkumine on oluline. Eriti praegu. Ma ei näe, et lähitulevikus selles osas midagi muutub. Turvalisus on väärtus. Samal ajal on selle väärtuse tugisammas ehk politseinike arv läbi aegade väikseim, kriis aga aegade suurim.
Turvatunde soovijate hulk kasvanud. Viimase kümnendi jooksul on tehtud mitmeid otsuseid, mis on politseinike arvu vähendanud. Ühelt poolt on olnud otsused, mis on teinud politsei efektiivsemaks ja arvestanud kuritegevuse langust, e-teenuste kasvu ja mingi hetkeni elanikkonna vähenemist (mis nüüd muutunud). Teisalt on olnud ka väga suur palgasurve ja olemasolev raha pole alati kogu vajadust katnud. Kolmandaks on aina keerulisem ühe tulevase turvatunde looja värbamine, nii õppima sisekaitseakadeemiasse kui ka tööle, sest konkurents on tihenenud.
Kindel on see, et siseturvalisuse inimesed peavad olema väärtustatud, sh väärika palgaga. Fakt on see, et praeguses julgeolekuolukorras on politseiametnikke juurde vaja, sest meie elanikkond kasvab.
Mida ette võtta ja muuta?
Mina usun, et on aeg julgelt mõelda sellele, et turvalisuse tagamisega tegelejaid oleks rohkem. Politsei täidab ülesandeid, mida võiksid täita ka teised. Näiteks aitaks kaasa politsei (monopoolselt) täidetavate ülesannete ümberhindamine. Kohalikele omavalitsustele, aga ka turvaettevõtjatele võiks anda võimaluse panustada veelgi enam.
Ohtliku kurjategija peab muidugi alati kinni politsei, igal eestimaalasel peab olema oma konstaabel, kuritegude menetlus on loomulikult ka tulevikus riigi ülesanne, piiri valvab piirivalvur, jne. Aga kas näiteks liiklusjärelevalvega peab tegelema ainult politsei? Juba praegu on kohalikul omavalitsusel võimalus automaatses liiklusjärelevalves osaleda. Omavalitsus saab ise soetada kiiruskaamerad ja panustada rohkem ennetusse. Nii et uks on juba praokil.
Ennetusse saab kohalik omavalitsus muidugi panustada ka läbi mõistliku liiklusekeskkonna planeerimise. Aga avame ka väärtegude menetluse osa. Jah, osasid väärtegusid võib menetleda omavalitsus. Valesti parkimist näiteks jms. Aga arvan, et osadel omavalitsustel oleks soov veelgi rohkem ise (liiklus)järelevalvesse panustada. Nii ennetusse, aga ka väärteomenetlustesse panustades saaks mõjutada oma kogukonnas koos kogukonnaliikmetega (liiklus)turvalisust.
Muudatustest võidaks ka politsei. Rohkem politsei töötunde kuluks tegevustele, kus on tõesti võimalik ja vajalik just riigi sekkumine. Loomulikult on selliste võimaluste laiendamise eelduseks õigusruumi muutus, omavalitsuse valmisolek ja tahe. Lisaks kohaliku omavalitsuste korrakaitseametnike väljaõpe, jne.
Mõtleme avatult
Avame teemat veelgi. Miks ei võiks teenindada lihtsamaid väljakutseid omavalitsuse korrakaitseametnik, kui omavalitsusel on olemas tahe, valmisolek ja väljaõpe? Nimetagem neid sotsiaalseteks väljakutseteks, mille puhul teame, et ohtlikkust pole. Kui tuleb ohtlik väljakutse, siis muidugi on politsei ülesanne see lahendada.
Või miks ei võiks näiteks pisivarga vajadusel politseisse toimetada turvaettevõtja? Seadus seda juba võimaldab. Säästame politseid osadest ülesannetest, mida saaksid teha teised. Ja avame ka diskussiooni, et kui näiteks omavalitsus tahab seda teha, siis kuidas toimub kulude katmine.
See ei kõla ehk hästi, aga väidan, et osasid turvalisuse tagamiseks vajalikke teenuseid saaks omavalitsuses osutada odavamalt. Kulud ametnikule, kes oleks võimeline menetlema lihtsamaid väärtegusid, sekkuma kergematele õigusrikkumistele, olema valmis ennast kaitsma, omades selleks õigusi ja vahendeid ning loomulikult omama vastavat väljaõpet, ei ole nii suured, kui kõrgharidusega ja väga kõrgete ootustega sisekaitseakadeemia lõpetanud politseinikule.
Näiteks ühe omavalitsuse korrakaitseametniku mundrisse panemine maksab orienteeruvalt 6000 eurot. See summa kulub väljaõppele, kutsestandardile, vormile, erivahenditele, rinnakaamerale jne. Ja see väljaõpe toimub sisekaitseakadeemias, see on kõrge kvaliteedimärgiga.
Politseiametniku mundrisse panemine maksab kolmeaastase õppe puhul 41 000 eurot. Selle raha eest saab juba väga laia haardega turvatunde looja. Ja saaks veel laiema haardega, kui säästaks politseid mõnedest ülesannetest. Või siis jagaks neid ülesandeid seal, kus see tõesti võimalik.
Nii et mõtleme avatult. Turvatunnet saab pakkuda laiemalt, kui seda teeb ainult politsei. Alustades muidugi sellest, et kõik algab igast inimesest endast. Turvalisuse tagamisse on vaja panustada rohkem, sest meid on Eestimaal nüüd rohkem. Võimalused on olemas. Häid näiteid ei pea kaugelt otsima, neid pakuvad Läti, Holland, Šveits, Saksamaa ja ka mõnede Eesti omavalitsuste korrakaitseüksused. Viimastel on potentsiaali rohkem, kui praegune õigus seda realiseerida võimaldab. Pisut nagu raiskamine.
Kokkuvõtvalt ütlen, et olemasolevat raha saaks kasutada mõistlikumalt. Ja sellest võidab ka turvalisus.
Toimetaja: Kaupo Meiel