Ma ei hakka ilustama: kui politseiga ei liitu sel ja järgmistel aastatel poole rohkem inimesi kui seni, siis seisame silmitsi seni suurima väljakutsega turvatunde loomisel. Olukord on kriitiline ja seetõttu kutsun kõiki üles koonduma ja Eesti turvalisust looma.

Kuidas oleme selleni jõudnud? Ühelt poolt suunduvad väga paljud meie politseiametnikud lähiaastatel pensionile. Teiselt poolt on julgeolekuolukord nii terav, nagu pole meie eluajal varem olnud.

Oleme väga lähedalt näinud relvana kasutatud massilist rändesurvet Euroopa Liidu piiril, gaasivõrkude sabotaaži merel, jne. Need on ohud, mis pole teoreetilised, need on ohud, mille realiseerumist oleme päriselt näinud. Meil on vaja inimesi, et seda kõik ennetada ja vajadusel Eestit nende eest kaitsta. Ja siseturvalisuse tagajatel on selles äärmiselt oluline roll.

Politseiniku tööl on tähendus, meid usaldatakse

Vaatan 18-20-aastaste noorte poole. Esimene samm on väljaõpe sisekaitseakadeemias, mis kestab poolteist aastat, edasi bakalaureusekraad ning siis on võimalus jätkata magistriõppes.

Vaatan ka juba mõne teise hariduse omandanute ja elukogenute poole. Paindlikud võimalused õppeks on olemas. Näiteks kutseõpe kaugõppe vormis.

Meil on vaja palju rohkem inimesi, kui seni. On vaja koondada meie ühised jõud ja panustada siseturvalisusesse. Loomulikult see töö nõuab palju, aga ka annab palju. Eesti inimeste usaldus politsei vastu on väga kõrge ja see annabki rahulolu, et oled ise midagi kodumaa heaks, inimeste turvatunde heaks teinud.

Palgast ei saa samuti mööda vaadata, see on igati heal tasemel. Juba alustava politseiniku palk ja tasud on pea 2000 eurot kuus, mõnes piirkonnas veel rohkem. Jah, pisut veel minna saavutamaks 120 protsenti Eesti keskmisest. Töökoht on kindel ning politsei- ja piirivalveameti sees saab proovida väga erinevaid rolle ja leida oma. Valik on lai. Näiteks kasvavad kriisiohje- ja kiirreageerimisüksused.

Need on jõulised tööd, aga peamine on siiski sõna jõud ja sügav inimesetundmine. Ehk siis karjääri saab teha mitmes suunas ja väga erinevatele tugevustele rõhudes. Töö tähendus on lihtne ja oluline: meie hoiame Eesti vaba ja turvalise.

Roheline vägi ehk kaitsevägi kaitseb riiki esimesest piiriäärsest meetrist alates. Samal ajal kaitseb sinine vägi ehk politsei rahvast ja vaba eluviisi kõikjal üle Eesti. Eestil on parim politsei, meie tööviise ja taktikaid käiakse õppimas mujalt Euroopast ja kogu maailmast. Aga kui väljaõppesse ei astu ja meiega ei liitu edaspidi poole rohkem uusi kolleege kui seni, siis on meid Eesti jaoks liiga vähe.

Arvud räägivad enda eest. 2007. aasta aprillis pronksiööl neutraliseeris sinine vägi ohtliku katse Eestit massirahutuste teel kõigutada. Tookord sai vaenlane võidetud. Aga kuigi sellest ajast alates on ohud kasvanud, on politsei- ja piirivalveameti inimjõud hoopis rängalt kahanenud.

Ületundide arv on kiiresti kasvanud kolmekordseks, mis tähendab, et vaprad mehed ja naised eesliinil kaitsevad Eesti turvalisust oma tervise hinnaga. Kangelased ei taandu vahipostilt, aga nad vajavad, et uued tuleksid nende kõrvale.

Kriis on ukse ees

Seni on politseisse läbi sisekaitseakadeemia tulnud umbes 200 inimest aastas. Tarvis on aga ligi poole rohkem, sest kui Eesti kodanikud üheskoos siseturvalisuse tagamiseks ei koondu, on meil juba selle kümnendi lõpuks ligi tuhat politseinikku puudu. See ei puuduta ainult väliseid ohte, vaid ka igapäevast turvalisust kodutänaval.

Politseinike puuduse olukorras saavad ka pahalased kiiresti aru, et alati politsei kohale ei jõua. Või jõuab hiljem. Lihtsalt neid, kes võiksid tulla appi, ei ole piisavalt. Ja selle pikaajaline mõju võib olla tuntav ka kuritegevuses tervikuna. Seda omakorda saavad ära kasutada vaenlased, kes piiri taga.

Me ei lase sellel muidugi Eestis juhtuda. Olen täiesti veendunud, et noored, aga ka elukogenenud, kes alles mõtlevad, mida edasi peale hakata, on meie seas olemas. Kurjus ei maga ning igaüht, kes tahab ja suudab, on turvatunde tagajate eesliinile väga tarvis.