Mul on hea meel, kui inimestel läheb hästi ja nad jõuavad veel sisepõlemismootori kõrval kahjuks palju maksvaid elektriautosid soetada. Kuid mulle ei meeldi, kui riik asub minu maksurahaga toetama neid inimesi, kelle elukvaliteeti ei muuda viie tuhande euro suurune toetus, mis ajab pigem itsitama: "kui antakse, miks mitte võtta". Selline on elektriautode ja elektrikastirataste ostutoetus, mille käigus jagatakse ümber üheksa miljonit maksumaksja raha.

Investeerida tuleb taristusse

Elektriautod on tulnud, et süüa välja sisepõlemismootorid. See on tulevikku vaadates selge. Aga mitte üksnes elektriautod, vaid nullheitmesõidukid üldiselt. Nende hulka kuuluvad ka vesiniksõidukid, mille hind jätab need toetusmeetmest välja. Mitte, et nende ostmist peaks toetama, aga praegu ei ole võimalik vesiniksõidukit Eestis normaalselt kasutada, sest puudub vesinikutanklate taristu. Inimesi, kes suudaksid osta 70 000-eurose auto, on meil seevastu piisavalt. 

Lisaks vesinikutanklate puudumisele on ühtlasi puudulik elektriautode laadimisvõrgustik. Ma ei kujuta ette, kuidas on hajaasustatud piirkondades võimalik elektriautot talvel pidada ilma suurema närvikuluta?

Kui soovime riiklikult soodustada rohepööret, peab olema taristu selline, mis närve ei söö. Kui küsida elektriautode omanikelt, mis on nende põhiprobleem, kõlab ikka laadimisjaamade vähene hulk maanteedel. Laadimisvõrgu rajamisel tuleb minna erasektorile appi seal, kuhu erasektoril pole kulutõhus minna, kuid kus võiks laadijaid vaja minna.

Mitu inimest jätaks elektriauto ostmata, kui toetust ei saaks? Kahtlustan, et see arv ei ole eriti suur. Miks me paneme siis raha sinna, kus seda päriselt vaja pole, kui me saaksime selle eest teha asju, mis sihtgruppi päriselt kõnetab?

Elektrikastiratast toetame, aga elektrikelku mitte

Elektriline kastiratas on elu lihtsustav vahend neile, kel autojuhtimise õigus puudub. Keskkonnasääst on alati teretulnud. Aga miks peavad ülejäänud maksumaksjad kellegi kastiratta soetamist toetama? Selle sihtrühm on enamasti moodne hipster, kes on jõudnud osta Tallinna ja Tartu kesklinnade lähedale endale eluaseme, makstes ruutmeetri eest sama palju kui maksab elektrikastiratas.

Tehes elektrikastirattast hipsterile rohesotsiaaltranspordi, ei aja me rohepoliitikat, vaid raiskame mõttetult raha, sest ilmselt ostaks ta elektrilise kastiratta ka ilma 1200-eurose toetuseta, kui ratas ise maksab 2400 eurot. Ka ratastele on vaja rattateid, mitte ostutoetust.

Tõstatub küsimus, kuhu jääb võrdne kohtlemine? Toetusmeetme juures pole mainitud Eestimaa talve sobivat elektrimootoriga kelku, mis peaks olema nii relevantne arvestades Tallinna ja Tartu suutlikkust korraldada ebakvaliteetset talvist teehooldust kui arvestades asjaolu, et kastirattaga pole maapiirkondades talvel midagi teha, küll aga mootorkelguga. Kui selline toetus, mis küll pole õige, juba on, ei tohi see välistada liikureid, mille soodustamise eesmärk on sama.

Me ei tohiks maksurahast jagada toetusi, vaid soodustama keskkonda, mis paneb inimesi nullheitmega sõidukeid valima. See on päriselt rohepoliitika.