Linnastrateegiaga tegeleval ettevõtjal Pärtel-Peeter Perel pole juba aastaid autot. Oma esimese kastiratta soetas ta Rootsis elades ja praegu ei tunne tema Tallinnas, Veerenni asumis resideeruv viieliikmeline pere enda sõnul autost mingit puudust. Kõik käigud lasteaeda, tööle ja poodi – kokku kümmekond kilomeetrit päevas – toimuvad kondiaurul ja kolmerattalisega.

Pere ütleb, et kolmerattaline on praktiline.

"Kui me kolisime perega Põhjamaadest tagasi Tallinnasse, siis me ei tahtnud loobuda sellest põhjamaisest elukvaliteedist, milleks on kindlasti kesklinnas elades see, et autot ei pea omama, see ei ole sundvalik," ütles Pere. "Meie oleme seal sees vedanud näiteks kolme last ja vanaema, see on väga tore ja südamlik. Ja Põhjamaades sõidetakse sellega aina kasvaval määral. Veerandil Kopenhaageni peredest, kellel on kaks või enam last, on kastiratas. See on äärmiselt tavaline ka külmas põhjamaises kliimas, tuleb lihtsalt riidesse panna."

Ta on kastirattaga vedanud nii jõulukuuske, madratsit kui kappi.

Ratas ise kaalub paarkümmend kilo ja sõltuvalt kasti suurusest suudab vedada kuni sajakilost lisakoormat. Selle lihtsustamiseks on rattal ka elektrimootor, millega saab sõita kuni 25 km/h.

Fotograaf Tõnu Tunneli jaoks oli kastiratas algul töösõiduk. Ta alustas laenatud rattaga, kuid neli aastat tagasi soetas kahe lapse ise omale isikliku kastiratta.

"Sain testida mitme sõbra erinevaid kastirattaid ja sealt jäi hammas verele. Kuna ma olen elukutselt fotograaf, siis ma olen statiivi ja suure fotokotiga üsna palju ringi sõitnud," rääkis Tunnel. "Vanem laps oli sellel hetkel kahe-kolme-aastane, see oli ideaalne, sai tema visata tema väikese tõukerattaga kasti, ringi sõita, ja see kontakt, mis on lapsega, kui ta on seal ees kastis, ta saab sealt kastist krõpse anda, saab juttu ajada, versus see, et ta istub selja taga, kus teda ei näe, oli nii suur vahe. Ma olin kohe täiesti müüdud."

Janar Suti kahe lapsega peres on auto olemas, aga viimase pooleteise aasta jooksul seisab see enamuse ajast garaažis. Ratta läbisõit on selle aja jooksul olnud 3000 kilomeetrit. Rattaga sõidab ta aastaringselt, talveks paneb naelad alla.

"Autot kasutame ainult selleks, et minna maale või siis selleks, et õhtuti trenni minna, kuna trennikohad asuvad natuke kas linnapiiril või natuke väljas, aga kõik ülejäänud sõidud saab absoluutselt tehtud kastirattaga," ütles Sutt. "Varem oli nii, et poodiminek oli suur ettevõtmine ja selleks oli autot vaja. Nüüd me saame põhimõtteliselt rattaga letti sõita, kõik oma asjad peale panna ja ilusti koju minna. Saab liikuda, värskes õhus olla, olenemata ilmast – väga, väga hea."  

Talvise sõidu puhul sõltub praktikute sõnul kõik julgest pealehakkamisest ja õigest riietusest. Kui kastis reisijad peavad varuma paksemaid riideid, siis pedaalides võib palavgi hakata.

Huvi kastirataste vastu on Eestis üha kasvanud, kuigi selle kasutajate täpset arvu keegi ei tea. Enamiku jaoks oluline, et sõiduvahend ei saasta ning on ökonoomne ülal pidada.

"Huvi on suur ja paarteist või paarkümmend inimest Eestis on - Tallinnas, Tartus ja mujal -, kellel on kastiratas olemas," ütles Pärtel-Peeter Pere.

Kastirattal on suurem kandepind suurlinnades. Fännide sõnul kannatab kastirattaga teha üllatavalt pikki sõite.

"Mustamäe ei ole mingi küsimus. Kuigi tal sõidutempo on natuke aeglasem, siis kesklinnas ma võidan liikluse arvelt, pikkade otstega läheb see ajakulu natuke pikemaks. Aga kui vähegi on hea ilm, siis muidugi. See on nii palju mõnusam, pluss saab sõita, avastada tänavaid, linn muutub inimmõõtmelisemaks," kirjeldas Tõnu Tunnel. "Minu meelest võiks oluliselt aktiivsemalt katsetada mingid ehituspoed, aianduskauplused, et inimene lähebki näiteks Laagrist, aga ei lähe autoga mingeid lilli tooma, vaid tal on võimalus rentida kastikas. Kindlasti kõige suurem segment, kes seda kasutab, on lapsevanemad, aga tihti tekibki see pööre, et sa avastad, et sa saad sinna ka kõike muud panna, sa saad ka mööblit viia ja sõbrale taburette laenata ja sõidutada."

Kui muidu kiidavad entusiastid kastiratta eeliseid, siis soovitus algajatele on püsida kõnni- või rattateedel, mitte minna autoteedele, vaatamata sellele, et lapsed kannavad kastirattas kiivreid ja on turvavööga kinnitatud.

"Tallinnas rattaga sõitmise ja kastirattaga sõitmise peamised raskused on, et siin on ebaturvaline. Kohati eluohtlikki. Kui on sõidutee, kuhu on tehtud rattarada, punane või mitte, ja seal kõrval sõidavad autod 60 kilomeetrit tunnis, siis see ei ole turvaline," tõdes Pärtel-Peeter Pere.

"Meie sõidame peamiselt ikkagi kõnniteede peal ja õnneks sellel trajektooril, kus meie sõidame, on suhteliselt laiad tänavad ja inimesed on sõbralikud. Tavaliselt isegi inimesed naeratavad, kui sa tuled lastega nendele kõndijatele vastu, sõbralik suhtumine on. Aga liikluses sõita on päris hull," sekundeeris talle Janar Sutt.