Alustan artiklit isikliku looga. Põhikoolis, kus käis minu laps, saab B-võõrkeeleks valida vene või saksa keele. Kuid tol aastal, kui poeg pidi keele valima, ei olnud piisavalt saksa keelt õppida soovijaid. Omavalitsus ei hakka maksma palka õpetajale, kelle rühmas õpib kaks–kolm inimest. 

Kas sel puhul saab öelda, et kool surub kellelegi vene keelt peale? Pigem on vastus ühiskonna valikus: lastevanemad millegipärast eelistavad vene keelt näiteks saksa keelele. Mil määral ja millistele keeltele eelistab koolilaps vene keelt juhul, kui koolis juba pakutakse B-keele valikut, sellele peaks vastama uuring, millele HTM tõenäoliselt raha eraldama ei hakka.

Aga on ilmselge, et vene keel võõrkeelena on Eesti ühiskonnas palju populaarsem kui saksa keel. Kui poliitikud tahavad ühiskonna toega vene keelt meie koolidest välja suruda, peaks pakkuma võimalust õppida hispaania jms keelt, mitte keerulisemaid saksa ja prantsuse keelt (las minu kallid kolleegid vabandavad mind, siin ei ole midagi isiklikku, ise ma õpin praegu saksa keelt!).

Keelekasutaja algtase

Et vene keele õpetajad on ise huvitatud B-võõrkeelte mitmekesisusest, seda võib seletada kahel moel. Esiteks isiklik põhjus: meie lapsed üldjuhul oskavad vene keelt sünnist saadik. Minu arvates raiskas minu kakskeelne poeg kuus aastat oma koolis vene keelt võõrkeelena õppides: nad alustasid muidugi tähestikust ja lugemisest, mida minu poeg oskas juba viieaastaselt. Eelistaksin, et tal oleks veel üks võõrkeel pagasis lisaks kahele emakeelele ja inglise keelele või et ta õpiks vene keelt emakeelena. 

Teiseks, kõigi minu kolleegide õpperühmades on rohkem õpilasi kui teistes B-võõrkeele rühmades. B-võõrkeelte mitmekesisus tähendaks tundide andmisega seotud koormuse vähenemist. Õpetaja silmad panevad särama motiveeritud õpilased, keda reaalse valiku puhul on kindlasti rohkem.

Muidugi, vene keele õppejõuna meeldib mulle väga näha statistikat, mis väljendab, et vene keel on õppijate arvu poolest meie koolides teisel kohal. Kuid teiste võõrkeelte suurema valiku ja õppijate arvu taustal peaks ühiskond märkama, et see on ikkagi B-võõrkeel. Ma vihjan Eesti meedias ilmunud arvamusartiklitele, kus vanemad süüdistavad õpetajaid selles, et 9. klassis ei oska nende laps vene keeles rääkida.

Tuletan meelde, mis on B-võõrkeel. Üldjuhul hakatakse B-võõrkeelt õppima 6. klassis ja 9. klassis peaksid õpilased valdama vene, saksa, prantsuse või muud keelt A2-tasemel. Ja see on keelekasutaja algtase, mis piirdub lihtlausetega ja sageli kasutatavatest väljenditest arusaamisega, infovahetusega ainult õpitud teemade raames, oskusega lihtsate fraasidega kaasa rääkida, kuid õpilane ei pea oskama veel vestlust juhtida.

Seega on võrdlus inglise keele (mida üldjuhul õpitakse 1. või 3. klassist A-võõrkeelena, lisaks on inglise keelt lihtsam õppida kui saksa, vene või prantsuse keelt) valdamisega põhjendamatu. B-võõrkeele (sh vene keele) õppimine ei võrdu keele vaba valdamisega. Isegi Eesti president Alar Karis rääkis oma intervjuus Andrei Titovile (ETV+, 29.12.2022), et vene keelt peaks hakkama õppima varem, kuna see on eestlastele raskem.

Emakeel B-võõrkeelena

Kuna mainisin ka vene keelt emakeelena, oleks hea pöörata tähelepanu otsusele viia vene õppekeelega koolid kiiremas korras üle eestikeelsele õppele. Nii et vene koolist saab eesti kool? Kas ühine eesti kool? Tundub, et mitte, kuna vastavalt meie uue reformi plaanile jätkavad vene noored õpinguid venekeelses seltskonnas, eestlastest eraldi. 

Kui sellise kooli õppekeel on eesti keel, kas see tähendab, et selle õpilastel tekib võimalus valida oma emakeel B-võõrkeeleks? Kas päriselt? Mida ma tahan küsida on see: kas keegi on mõelnud, et nii eesti-vene koolis kui ka unistuste ühises eesti koolis on suur osa õpilastest vene emakeelega ja kui pakume neile vene keelt B-võõrkeeleks, raiskame nende intellektuaalset potentsiaali? 

Meid kutsuti B-võõrkeele strateegia arutelule HTM-is ja Harnos, kuid ma ei kuulnud, et arutataks 30% elanikkonna emakeele õpetamist reformi käigus. Nende laste õpetamisele on vaja läheneda emakeele õpetamise metoodika seisukohalt ja vene keelt peavad nad kindlasti õppima. Ja mitte B-võõrkeelena 6. klassist, kui meie ühiskonnas räägitakse integratsioonist, mitte assimileerimisest.

Mulle tundub, et selle ilusa mitmekesisuse idee taga on meie poliitikute eesmärk lõpetada vene keele õpetamine Eesti koolides. Põhjuseks on mõistagi Venemaa agressioon Ukrainas. Aga siinkohal peab meelde tuletama, et keel ei võrdu riigiga, keel ei võrdu riigi poliitikaga. Keel on kommunikatsioon ja kui kaks inimest soovivad päriselt suhelda, otsivad nad ühise keele (mitte ühise riigi). 

Vastame ausalt küsimusele, mis keeles meie räägime Ukraina põgenikega. Mis on massiliselt Euroopasse tulevate Ida-Ukraina elanike emakeel? Mis emakeeles räägib 30 protsenti Eesti elanikest? Kas kirjanikud Andrei Ivanov, Jelena Skulskaja jpt, kes kirjutavad vene keeles ja kelle teosed on eesti keelde tõlgitud, või Igor Kotjuh, kes kirjutab nii eesti kui ka vene keeles, on Venemaa kirjanikud? Kas Jaan Kaplinski, kes kirjutas oma viimase raamatu vene keeles, on Venemaa luuletaja? Eelnimetatud intervjuus mainis Eesti president ka, et ei ole mõtet võidelda keeltega, nagu ei ole mõtet võidelda vene kirjandusega.

Poliitiline tahe ja vahendid

Lõpetuseks tahan avaldada lootust, et vene keele õpetamisele lähenetakse mitte emotsionaalselt (praegu tekib tunne, et Eesti valitsuse kabinettides valitseb hüsteeria), vaid ratsionaalselt. Tallinna keeltekoolides ja Tallinna Ülikoolis on kasvanud välisõpilaste arv, kes tulevad siia just vene keelt õppima ja on nõus selle eest maksma. Ma usun, et Eesti kool ja sinna oma lapsi saatev ühiskond ei soovi kaotada potentsiaali, milleks on nii suur panus antud. Kas see jõuab ka poliitikuteni? 

B-võõrkeele valik peab mitmekesistuma, siis muutuvad vene keele rühmad väiksemaks ja õpetajad saavad igale õppijale rohkem tähelepanu pöörata. Esmalt peab uurima, mis keeli soovib ühiskond näha oma lapsi õppimas.

Ja kui selgub, et hispaania või hiina keelt, siis peab selle keele valikut B-võõrkeelena toetama ka gümnaasiumis, aga mitte nii, nagu praegu: Eestis on põhikoole, mis pakuvad võimalust õppida hispaania ja prantsuse keelt, kuid gümnaasiumi jõudes peavad noored õppima saksa või vene keelt nullist. Ja seetõttu kannatama, sest kaasõppijad on juba A2-tasemel. Seda põhjusel, et nende valitud gümnaasiumis ei ole võimalik hispaania või prantsuse keelt õppida. Kas riigil on selleks poliitiline tahe ja vahendid?

Vene keelel on eesti koolides kõik eeldused õnneks: vene emakeelega õpetajad, pikk õpetamispraktika Eesti kontekstis, Eesti metoodikute kirjutatud õpikud, võimalus vene keelt kasutada, sh lugeda Eesti vene kirjandust, meedia jne. Ja ainult kaks põhjust olla õnnetu: poliitika ja ühiskonna asjatundmatus, mis on võõrkeele valdamine A2-tasemel põhikoolis ja B1-tasemel gümnaasiumis.