Koolides peab tugevdama eesti keele kui aine õpetamist, mitte nõudma seda, et venekeelses keskkonnas elav ja õppiv laps peab kõiki aineid omandama eesti keeles. Kahjuks ei taheta aru saada sellest, et Ida-Virumaal pole piisavalt eesti keeles rääkivaid inimesi, kellega suheldes saaksid vene lapsed ka väljaspool lasteaeda ja kooli eesti keelt kinnistada. Kardan, et Ida-Virumaa koolides ja lasteaedades vaid eesti keeles õpetamine hakkab paljudes lastes tekitama hariduse omandamise ees hirmu.

Ida-Virumaa koolid ja lasteaiad peavad muutuma selliseks, et ühes rühmas/klassis on koos sarnase keeletasemega õpilased. Ehk tuge tuleb anda sellele, et koolid suudaks pidada väikeklasse. Vaja on hübriidkoole, kus venekeelses keskkonnas elav laps saab tundides algtõed selgeks oma kodukeeles ja siis vastavalt eesti keele omandamisele sulanduks ta eestikeelsete klassidega.

Keskenduda on vaja eesti keele õppe sisule ja sellele, et segakoolide koolikeskkond toetaks multikeelsust. Võib küll eesti keelt oskavaid õpetajaid suurema palgaga Ida-Virumaale meelitada, kuid nad valivad ka siin sellise kooli, kus on eestikeelne koolikeskkond, sest aeg on näidanud, et mujal Eestis sirgunud õpetajad venekeelsetes koolides väga kaua vastu pidada ei suuda.

Haridusministeeriumil tuleb ausalt otsa vaadata olukorrale, et praegugi on keelekümbluses hulgaliselt õpetajaid, kelle emakeel pole eesti keel ning kes õpetavad lastele vale häälduse ja valede käändelõppudega eesti keelt. Aga kui õpilastele õpetatakse selgeks valed keele põhimõtted, siis on neid pärast ümber õpetada väga raske ja kuna pooldatakse segakoole, siis ka seal õppivad eestlased hakkavad lõpuks valesti rääkima.

Võin seda kinnitada enda segakeelse töökeskkonna näitel, kus venekeelse kolleegiga koos töötades on päeva lõpuks nii, et ta räägib minu puise vene keele kuulmise tõttu vene keelt varasemalt hullemini ja omakorda tulevad minu eesti keelde temalt keelevead.

Väidan, et eesti keele õpetamine ei ole paljudes vene õppekeelega koolides jäänud ka seni mitte oskuste, vaid tahtmise taha. Riigigümnaasiumide sisseastumiskatsed on olnud põhikoolides tehtava töö heaks lakmuspaberiks. Nende põhjal võib väita, et senigi on osas piirkonna vene koolides suudetud eesti keelt korralikult õpetada. Ehk põhjus on olnud seni nõrgas riigipoolses kontrollis.

Tuleb süüvida põhjustesse, mis mitmes Ida-Virumaal linnas on vene koolides saadud eesti keele õpetamisele keskendumisest mööda vaadata. Skeem on olnud lihtne. Koolijuht, kes tihti on olnud kohusetäitja, sest sellise tiitliga inimest on lihtsam survestada, on olnud kohaliku omavalitsuse juhtpartei sõduriks. Tema ülesandeks on olnud teha kõik selleks, et koolipere, sh lastevanemad oleks rahul ehk lastel oleks hinded korras.

Kuni koole juhivad inimesed, kes õigustavad õpetajate eesti keele mitteomandamist õpetajate ajapuudusega, ei muuda ükski seadusemuudatus koolide sisu. Kui koolijuhid on osanud seni nõudmistest mööda hiilida, leitakse selleks moodused tulevikuski. Kvalifikatsioonile mittevastavate õpetajate õppeaastapõhise lepingutega töötamine peab lõppema. Kui õpetaja ei vasta kutsekvalifikatsioonile, siis õpetamine ei saa olla talle põhitöö, vaid talle sobib pigem ringijuhendamine.

Keelest olulisem on meelsus ning selleski on positiivseid muutusi näha ja mis seal salata, viimasel aastal eelkõige mitte tänu Eesti poliitikute pingutustele, vaid Vladimir Putinile, kes oma Ukraina sõjakäiguga andis paljudele venemeelsetele eestimaalastele signaali, et nende hingelisel kodumaal on asjad ikka nihkes. Ja juba enne seda jõudis vene koolidesse arusaam, et Eesti haridussüsteemis pole kohta 9. mai suurejoonelisele tähistamisele, kus koolipere käib Georgi lint rinnas ringi.

Tuleb aru saada, et paljud vene inimesed tahavad elada Eestis kui euroopalikus riigis, aga Venemaa hindadega. Selleks käidi piiri tagant bensiini ja muud kaupa toomas ning laisemad lasid seda ise endale tuua. Ja kui sellele lisandus võimalus õpetada oma last venekeelsetes koolides ilma ebavajalikuna tunduva eesti keele tuupimiseta, siis oli see lihtsalt mõnusaks boonuseks.

Põhjuseks see, et eesti keele oskuse vajadust lihtsalt paljud vene lastevanemad ei näe. Suurriigi mentaliteet ütleb, et said nende esivanemad ilma eesti keeleta Eestis hakkama, said nemad hakkama, saavad ka nende lapsed hakkama. Ja eesti keele õppimise asemel keskendutakse nende arust vajalikumale. Nii on Eestis kasvanud vene ja eesti inimeste ühiskeeleks saamas varasema vene keele asemel inglise keel. Sest vene noored ei oska eesti keelt ja eesti noored ei oska vene keelt.

Neid vene peresid, kes näevad oma lapse tulevikku Eestis, on aastatega siiski lisandunud. Viimastel aastatel panevad vene pered järjest sagedamini oma lapsed eesti õppekeelega koolidesse, mis on tekitanud selle, et Ida-Virumaal leidub vaid üksikud koole, kus enamiku õpilaste koduseks keeleks on eesti keel.

Mina annaks lisaauhinna sellele Narva vene lasteaia õpetajale, kes hariduspeol ei hakanud maha lugema teiste ettekirjutatud eestikeelset teksti, vaid rääkis südamest ja oma koduses vene keeles. Ta näitas, kui mäda ja pakasuhhat täis tegelikult Eesti haridussüsteem on. Ma saadaks ta auhinnaks kolmeks kuuks Saaremaale eesti lasteaeda õpetajaks ja siis ta mõistab üllatuseks, et eesti keel jääb isegi talle külge, kuigi möne hääliku vea hinnaga.

Kui praegu on reformist välja jäänud huvikoolid, siis mina oleksin just nendest alustanud. Sest õpetamisel tuleks keskenduda inimestele, kellel on millegi vastu huvi. Huvikoolidele oleks pidanud seadma tingimuse, et venekeelse huviringi olemasolul peab olema sama teemaga huviring ka eesti keeles. Ja siis on juba õpetaja professionaalsus aluseks, millise ringi lapsevanem oma lapsele valib.

Ja lõpetuseks. Väga palju keskendutakse Ida-Virumaal muukeelsetele lastele eesti keele õpetamisele ja antakse selleks raha. Eesti kodukeelega Ida-Virumaa lapsevanemana ja maksumaksjana tahan näha selles osas reaalset õppetuge ka eesti lastele, et nad ei muutuks vaid õppevahendiks, mida koolil on hea riigikeele õpetamisel ära kasutada.