Erinevalt hiljuti tehtud väärt otsustest – õpetajate palgatõus, vene koolide muutmine eestikeelseks – on eelnõude infosüsteemis ringlev vene keele kui võõrkeele õpetamise vastane algatus enam kui veider,

Valitsuse määruse eelnõu seletuskirjas põhjendatakse seda nii: "On lisatud õpilase võimalus valida B-võõrkeele õppima asumisel kahe või enama võõrkeele vahel. Regulatsiooni täiendus tuleneb sellest, et tihti pakutakse koolides vaid üht B-võõrkeelt, milleks on vene keel, ja õpilastel puudub võimalus reaalselt valida. Samal ajal on üha rohkem gümnaasiume, kus B1-tasemel vene keele õpet ei pakuta ning põhikooli lõpetamise järel on õpilastel keerulisem järgmisel haridustasemel jätkata." 

Endise ametnikuna mõistan kabinetis sündinud vigureid hästi. Õnneks on minister olnud eesmärgi suhtes aus, teatades 3. jaanuari "Aktuaalses kaameras" otse: "Vene keele hegemoonia B-võõrkeelena murtakse ära."

26. veebruaril 2022, kaks päeva pärast Vene varjamatu vallutussõja algust Ukrainas, kirjutasin e-koolis lastevanematele: "Ühtlasi peame meeles, et sõjakuritegusid ei saa siduda kogu vene rahvusega, ammugi mitte kaasõpilastega. Kui keegi veel kahtles, kas vene keele õppimine koolis on vajalik, siis usun, et sellist küsimust enam niipea ei teki. Naaberriigi adekvaatne tunnetus on Eestile ülioluline."

Võin seda mõtet nüüd veel reljeefsemalt laiendada. Venemaa on Eesti naaber. Geograafia jääb geograafiaks. Kui meil on head suhted, on keel vajalik kultuurikontaktideks. Kui meil on halvad suhted, on vaja veelgi peenemalt tunnetada šovinistliku naaberriigi kodanike meelsust. Ilma vene keele oskuseta oleme samal pulgal nende lääneeurooplastega, kes lobisevad tõlgi vahendusel tundide kaupa diktaatoriga, ainult selle vahega, et meie kõne peale ei tõstaks keegi isegi toru.

Kõige selle taustal olen siiralt hämmeldunud, kui valitsus asub nüüd vaprasse võitlusse selle nimel, et uue põlvkonna arusaamine Mordori mentaliteedist väheneks. Mina seaksin ideaaliks hoopis selle, et keeleõpe hõlmaks ka vene šovinistliku mõtteviisi kriitilist analüüsi, ja seda algallikate põhjal. 

Teiseks olen põhimõtteliselt vastu sellise ideoloogia kultiveerimisele, et maailm on suur kaubamaja, kust inimene peab saama pidevalt valida, mida osta, omada, nautida ja õppida.

On arusaadav, et selline mentaliteet on kujunenud individualismi ja kapitalismi ühises võidukäigus: inimesele sisendatakse, et ta peab saama oma unikaalsust lõpmatuseni välja arendada, mis omakorda hoiab kapitalistlikku masinavärki töös, sest uute valikute pakkumine loob uue võimaluse inimeselt kapital ümber kantida. Mingil määral on see paratamatu ja selleks suur osa eesti rahvast end vist vabaks võitleski, kuid peaksime vaatama, et me ei läheks sellega liiale. 

Kolmas põhjus, miks suhtun eelnõusse kriitiliselt, on praktiline. See tähendab koolidele tüli ja kulu, eriti maapiirkonnas. Esialgu tasub analüüsida, kas ja kuidas oleks võimalik koordineerida tööjaotust lähedal asuvate koolide vahel: näiteks ühes pakkuda vene, teises soome, kolmandas rootsi keelt. Mõistan, et hariduspoliitikute üks eesmärke on suunata osa seniseid vene keele õpetajaid tööturul ringi, näiteks Läänemaalt Ida-Virumaale eesti keelt õpetama. Kas see aga praktikas toimiks – kahtlen. 

Oma kooli pärast ma ei muretse. Vajaduse korral kutsume õpetajad, õpilased ja vanemad kokku ning peame aru. Tallinna Prantsuse Lütseum on minu teada ainus, kus õpetatakse (ilma vanematelt lisaraha küsimata!) kolme võõrkeelt alates algklassidest: prantsuse keelt 1., vene keelt 3. ja inglise keelt 4. klassist. Kellele me sellega head teeks, kui pakuksime vene ja inglise keelt alternatiividena ning kaotaksime kolmanda võõrkeele? Kool on terviklik kunstiteos. 

Niisiis, austatud valitsuse liikmed, soovitan veel kord mõelda, kas vaenuliku riigi parem tundmine on isamaalisest perspektiivist hea või halb, samuti sellele, kui tark on tekitada hariduses veel üks peavaluallikas ukrainlaste vastuvõtmise ja eestikeelsele õppele ülemineku kõrval.