Abhaasia poliitiline staatus on vaidluse all. Gruusia arvates on see maa tema koosseisu kuuluv autonoomne vabariik. Abhaasia elanikud on end sõltumatuks kuulutanud (1993) ja nende riiki on mõned teised riigid (alates 2008. aastast) ka tunnustanud.

Aastatel 1992–1993 toimus Gruusia ja Abhaasia vahel sõjaline konflikt, mille tagajärjel ei ole Abhaasia territoorium enam Gruusia kontrolli all, Abhaasia aga on olnud aastaid nii poliitilises kui ka majanduslikus blokaadis. Olukord de facto erineb olukorrast de jure.

Praegu elab Abhaasia taas kahe tule vahel. Pärast hiljutisi Mägi-Karabahhi sündmusi, mõistsid nii Abhaasia kui ka Gruusia, et tegu on märgi ja sõnumiga Venemaalt mitte ainult Armeeniale, vaid ka Gruusiale ning Abhaasia rahvale ja valitsusele. See sõnum võis mõnele veel ka mitte kohale jõuda, aga Venemaa sõjaline agressioon Ukraina vastu mõjus paljudele – naaberriikidele, satelliitriikidele, koostööriikidele jt – kainestavalt.

Mägi-Karabahhi juhtum näitas, et mingid kollektiivkaitse põhimõtted – nii palju, kui need võiksid olla Abhaasia puhul rakendatavad, ei toimi – ja loota, et Venemaa tuleb appi, kui see ei ole tema huvides, pole ka päris mõistlik. Abhaasia ühiskonnas oli ja on neid, kes mõistavad hukka Venemaa sõjalise rünnaku Ukraina vastu, aga ka neid, kes Venemaad selles toetavad.

Mõnedki toetajate seas on olnud nii tagaotsitavad kui ka kriminaalkorras vastutusele võetud Abhaasia elanikud. On neidki, kes ei avalda oma seisukohta, kas nii-öelda jaanalinnuefekti tõttu või lihtsalt kartes seda teha.

Viimastel aastatel jälgitakse Abhaasias üha sagedamini, mida teeb vaenulik naaber Gruusia. Enne koroonaepideemiat oli Gruusia võtnud oma ekspordipoliitikas jõulisema kursi ning suunanud ja kasvatanud oma eksporti Venemaale, mis kindlasti ei jäänud Abhaasias märkamata.

Covid-19 tõttu olid suhted Gruusia ja Abhaasia vahel viidud miinimumini, kuna arvati, et Gruusiast tulijad võivad tekitada Abhaasias pandeemia ja seetõttu oli ka piiripunkt kahe maa vahel suletud. Venemaaga oli aga piir avatud ja sealt levis Abhaasiasse nakkus, millega kaasnes ka surmasid.

Pärast seda, kui Venemaa alustas sõjalist rünnakut Ukraina vastu, ei ole Gruusia kehtestanud Venemaa-vastaseid sanktsioone ega nendega liitunud. Samuti pole Gruusia kehtestatud piiranguid Venemaa ärile, pole sulgenud oma õhuruumi ega ka mõistnud üheselt hukka sõjalist rünnakut suveräänse riigi vastu. Kõik see pole jäänud Abhaasias märkamata.

Gruusia pole olnud nõus tagastama Ukrainale sõjaväetehnikat ega relvastust, mida on omakorda ise Ukrainast ja lääneriikidest saanud.

Kui enne koroonapandeemiat ja Gruusia poliitilise suuna muutumist kardeti Abhaasia ühiskonnas seda, et Gruusia liitub NATO ja Euroopa Liiduga, kes siis aitavad Gruusial saavutada kontrolli Abhaasia üle, siis Gruusia praeguse valitsuse otsused ja poliitilised avaldused ning inimõiguste eiramine on tekitanud Abhaasias arusaama, et karta tasub mitte lääne-meelset, vaid hoopis Venemaa-meelset Gruusiat, mille doktriin sarnaneb üha rohkem ja rohkem suure naabri omaga.

Ka Abhaasia ja Venemaa suhted pole kiita. Venemaa on avaldanud soovi saada enda omandisse Abhaasia ühes kaunimas linnas Pitsundas asuv endine Nõukogude Liidu riiklik suvila koos selle juurde kuuluvaga maaga. Praegu on see Venemaa kasutuses ja seal suvitavad FSB töötajad ning nende pereliikmed.

Kohaliku seaduse järgi ei tohi riigi maad müüa, seda enam mittekodanikele. Abhaasia ühiskonnas tekkis terav vastasseis selle suvila üleandmisele ning see on mingil määral lõhestanud Abhaasia ühiskonda, kuid samal ajal liitnud neid, kes ei arva, et suur naaber võrdub suure sõbraga.

Abhaasias vaadatakse üha rohkem ja rohkem ajalukku, mil Venemaa on Gruusia üle mõjuvõimu saavutamiseks lükanud Abhaasia Gruusia võimu alla. Kas seda praegu otseselt kardetakse, on raske öelda, aga kindlasti tajutakse selles ajaloomustris ohtu. Teisisõnu, kui Venemaa loob pärast sõda uut liitu, et kuidagi oma positsioone tugevdada, olgu selles liidus siis Venemaa enda territoorium või haaratakse ka mõni naaberriik, võib ta Gruusia meelitamiseks taas kasutada Abhaasiat, olenemata sellest, kas Abhaasia ise seda soovib või mitte.