Võtsin saatesse kindluse mõttes kaasa ühe huvitava raamatu, mis on praeguseks 22 aastat vana. Selle on KGB kunagise arhivaari Vassili Mitrohhini 1992. aastal Venemaalt välja viidud välisluuretoimikute põhjal kirjutanud Christopher Andrew. Kõige suurem avalikult teadaolev KGB agendinimede, toimikute leke ajaloos – ja peab ütlema, et selle raamatu tähendus on kogu aeg muutunud. Üheksakümnendate aastate lõpus, kui ta ilmus, ta tundus põneva ajaloona. Mina siiski ka tollal kahtlustasin, et kui Venemaa kahekümnendatel, kolmekümnendatel, neljakümnendatel, viiekümnendatel, kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendal aastatel suutis selliseid mõjutus- ja muid operatsioone maailmas, eriti lääneriikides toime panna, siis küllap ta suudab seda ka täna. Arnold Sinisalu, te olete ka seda raamatut lugenud?

Jaa, olen küll. Ma ei ole rida-realt seda raamatut läbi käinud, aga osa peatükke ma olen päris põhjalikult läbi töötanud ja kahtlemata on see huvitav raamat, seal on palju fakte ja seal on ka palju mõtlemapanevat. Kui hästi lühidalt kokku võtta, siis ega midagi väga palju muutunud ei ole sellest ajast. Võib-olla juurde on tulnud lihtsalt erinevad töömeetodid, mis puudutavad sotsiaalvõrgustikku, mida lihtsalt omal ajal polnud, ja internetti. Need uued võimalused on lihtsalt Vene luurele andnud tegevusvälja juurde, eks kunagi kirjutatakse ka sellele järg mingis mõttes, kus tuleb ka see pool sisse, mida tollel ajal polnud.

Aga jah, väga kasulik lugemismaterjal neile, kes tahavad mõista totalitaarse suurriigi töömeetodeid ja allhoovuseid, kuidas avalikku arvamust kujundatakse, manipuleeritakse, väga kasulik.

Ma iseenesest otsisin selle raamatu välja nüüd mitte selle intervjuu pärast konkreetselt, vaid sellepärast, et Eestis on viimastel nädalatel olnud väga palju Moskva patriarhaadi õigeusu kirikust juttu. Siin raamatus on lausa eraldi peatükk, mis selle kirikuga põhjalikult tegeleb. Pilt, mis Moskva õigeusu kiriku kohta Mitrohhini dokumentide põhjal avaneb, on üsna hirmutav. Sisuliselt kogu nõukogude perioodi alates ajast, kui 1942. aastal Stalin õigeusu kiriku uuesti Venemaal – kuidas öeldagi – legaliseeris, on selle kiriku tegevus olnud nõukogude võimu, kitsamalt KGB kontrolli all.

Nii see on tõesti olnud. Kadunud ajaloolane Indrek Jürjo ju leidis ka Eesti arhiividest materjalid, et patriarh Aleksius oli KGB agent Drozdov.

Ka siin raamatus on see kirjas.

Just, see ilmestab seda tegevust. Oli totalitaarne riik, Nõukogude Liit, ja ei ole võimalik lihtsalt antud riigi loogikast lähtuvalt, et on usuorganisatsioon, mis on kuidagigi riigist sõltumatu. Ajaloolaste jaoks kindlasti on see tänuväärne teema.

Kui 1917. aastal riigipööre Venemaal tehti, siis tolleaegne kirikupea ju suri sisuliselt vangistuses ja järgmine kirikupea, kes ametisse pandi, oli suurel määral seotud selle tšekaaga. Selle tõttu Vene emigrandid viisid selle kiriku piltlikult öeldes läände üle ja oli läänes õigeusu kirik, mis Venemaal asunud õigeusu kirikuga alles suhteliselt hiljuti ühines. Oli ju teooria, et Venemaal või Nõukogude Liidus olnud kirik kaotas kanoonilise järjepidevuse. Selline suhete rägastik, probleemide rägastik.

Aga kui me räägime Vene õigeusu kirikust Eestis, siis peame tunnistama, et me ei ole täheldanud, et Vene õigeusu kirik oleks siin oma preestreid kasutanud ära luuretegevuses. Meil selle kohta andmeid pole, aga kindlasti siin on ka olukord teistsugune kui mõnes lääneriigis. Me oleme piiririik, seda töömeetodit pole olnud ka vaja lihtsalt kasutada, sest Venemaa ja Eesti vahel on inimeste ränne niivõrd tihe ja ulatuslik. Sellise luureplatvormi kasutamine pole olnud vajalik või oleme teinud kehva tööd, et me pole seda lihtsalt tuvastanud.

Ajaloolased on selgitanud, et Venemaa riigivapp kahepealise kotkaga sümboliseeribki riigivõimu ja kiriku ühtsust. Kindlasti ei ole õigeusu kirik midagi riigist sõltumatut ja seda näitavad ka kirikupea Kirilli ütlused, et Ukrainasse sõdima läinud sõduritele antakse kõik patud andeks. Või kui Kirill ütles Vladimir Putini sünnipäeva puhul, et ta on jumala poolt sinna valitud. See mõtteviis on ikka sügav keskaeg, valitseja jumala armust.

Ongi väga loogiline, kui vaatame Venemaa ajalugu alates 14.–15. sajandist, et mismoodi võimu vertikaal olenemata konkreetsest riigikorrast või valitsejast on üles ehitatud, kuidas ta on õigeusu kirikuga seotud, mismoodi seal õigeusu kiriku ja valitseja vahele on joonistatud seosed Rooma riigi või lausa ristiusu alguseni välja. Täna võiks öelda, et kiriku ja valitseja seotus Venemaal ei erine sellest, milline ta oli näiteks Ivan Groznõi ajal.

Nojah, meie lääne kultuuris on see sügavalt arusaamatu. Venemaa ajalugu tundes on see kõik ülimalt loogiline ja näitabki, et nad on kinni jäänud sinna kuskile sajandite taha, et see mõtteviis ei ole muutunud, et ainult pealispind on muutunud. Kui ka Peeter I raius akna Euroopasse ja tõi üle lääne kultuuri pinnapealse osa, siis sisuline pool pole kunagi muutunud. Ei ole valgustusaega Venemaal olnud. Demokraatia oli pärast veebruarirevolutsiooni kuni oktoobri riigipöördeni 1917. aastal suhteliselt lühike periood. Ka aeg, mis 1991. aasta augustist kuni 1993. aasta sügiseni, kui parlamenti Moskvas tankidest tulistati, oli suhteliselt üürike.

Kahjuks tänapäeval on Venemaal väga paljude jaoks demokraatia nõrkuse ja allakäigu ja segase aja sünonüüm. Seda demokraatiat ehedal kujul tõesti suurem osa venelastest pole kunagi näinud ega tundnud.

Moskva patriarhaadi õigeusu kirikupea siin Jevgeni või Eugeni, tema on ju Venemaa kodanik, Moskvast siia saadetud, Moskva kiriku poolt määratud. Eesti siseminister on teda nüüd korduvalt vaibale kutsunud, hoiatanud, et tema elamisluba võidakse tühistada, kui ta ei distantseeru patriarh Kirilli avaldusest. Ta on ka küllaltki ebamäärases sõnastuses seda teinud, kuid kuidas seda peaks tõlgendama? Tõesti, ma ei usu, et Venemaa kirik saadaks siia luuraja. Aga kui oletada, siis tegemist on inimesega, kes omab Eesti ühiskonnas laialdast mõju, tema nii-öelda päästmine avalduse näol võiks olla suhteliselt loogiline taktika?

No küllap vist. See teema on palju keerulisem, mina ei ole kirikuajaloolane, aga küsimus on ju selles, et Moskva patriarhaat näeb Eestit oma kanoonilise territooriumina ja nad sisuliselt ei suhtle Eesti apostliku õigeusu kirikuga, mis Konstantinoopolile allub. See võitlus, kes on siis nii-öelda õigustatud siin seda kirikut õigeusumaailmas korraldama, on päris tugev ja see on pikk võitlus, mis ilmselt jätkub siin aastakümneid.

Ma arvan, et selle nimel mingisugune avaldus teha, näidata lojaalsust Eesti riigivõimule suurema eesmärgi nimel – väike taktikaline tagasisamm, eesmärk pühitseb abinõu. Aga see on pigem minu spekulatsioon ja kogemusepõhine analüüs, mul ei ole selle kohta loomulikult salvestist Moskvast, et mida Kirill ja Jevgeni omavahel rääkisid, eks. Aga on ülimalt loogiline, et selle võitlusvälja nimel tuleb positsioone hoida.

Mida peaks üks õigusriik, vaba ühiskond nagu Eesti, sellises kontekstis üldse tegema? Ühest küljest tõesti ju Eestis on Moskva õigeusu kirik vist kõige suurem kirik 60 000 liikmega, neid inimesi ei ole vähe. Valdav osa neist on tõenäoliselt täiesti siirad oma usus ja sinna kirikusse kuulumises. Teisest küljest näiteks Läti on parlamendi tasemel võtnud vastu otsuse, et Moskva kirik jääb Lätis oma valitsemisalast ilma.

Las see kirik olla Moskva alluvuses, vaba maa.

Ma Lätiga ei tahaks meie olukorda võrrelda, Lätis nimelt ongi üks õigeusu kirik, mis seni allus Moskvale. Meie olukord on erinev, meil taastati autonoomne Eesti Apostlik Õigeusu Kirik Konstantinoopoli juhtimisel ja selle tõttu siin käibki pikemaajalisem võitlus, et kumb siis peale jääb. Hea meel on, et Konstantinoopol selgelt näeb, et Eestis peaks olema autonoomne nende alluvuses olev kirik.

Niikaua kui kirikujuht ja peamiste koguduste juhid ei õhuta vaenu ja vihkamist, ma arvan, võivad nad täie rahus siin ka tegutseda. Aga pikemaajalisem vaidlus, et mis kanooniline kirik või kelle kanoonilised alad siin on, see, ma arvan, laheneb alles aastakümnete pärast, siin mingit kiiret lahendust ei ole. Arvan, et riigil ei olegi vaja siin kuidagi sekkuda, piir ongi seal, et kas kirik soovib täita seda missiooni, mis tal on, või sekkuda päevapoliitikasse, hakata siin mingisugust vaenu ja viha õhutama. Ma ei tea, kuivõrd üldse riik õiguslikult saaks seda reguleerida. See on puhtalt kahe kiriku vaheline suhtlus, keeruline küsimus.

Aga kirik on kindlasti ainult üks näide sellest, kuidas nõukogude võim või laiemalt Vene riik on oma mõju vabas maailmas avaldanud. Neid näiteid selle kohta, kuidas ühes või teises Euroopa riigis on kõrges poliitikas kõrgetel ametikohtadel olnud inimesi, kelle kohta 20 või 30, 40 aastat hiljem selgub, et tegemist oli Moskva poolt juhitud või vähemasti väga tugevalt mõjutatud isikutega, on liialdamata öeldes kümneid. Just paar nädalat tagasi Soome suurim ajaleht Helsingin Sanomat avaldas pika ja põhjaliku artikli Soome enda mitte väga kaugesse ajalukku kuuluvatest poliitikutest endistest peaministritest Paavo Lipponenist ja Esko Ahost, kes võib-olla küll ei olnud otseselt Vene riigi teenistuses toimiku mõttes, aga kes kindlasti tegid Vene võimudega koostööd, mis endisele peaministrile ei olnud kuidagi kohane. See pilt on jätkuvalt kõhedust tekitav: arvestades kogemusi, mis meil on, siis vägisi tundub, et iga venesõbraliku või lihtsalt raskesti selgitatava poliitilise valiku taga võib olla KGB või tänapäeval FSB või GRU varjatud käsi.

Ma võib-olla läheks natuke kaugemale minevikku tagasi. Arvan, et häda on siin selles, et lääs võib-olla oligi sinisilmne, arvates, et kui külm sõda lõppes, siis nüüd on saabunud rahu ja Venemaal on küll mõningaid arenguprobleeme, aga küllap ta tsiviliseerub ja kõik saab korda. Valulävi nagu kadus ära. Et Venemaaga äri ajada ja suhteid hoida - noh, see tundus ju tükk aega täiesti normaalne.

Ma arvan, et magati maha lihtsalt see pöördepunkt, kui Putin 1999 võimule tuli. Aga juba enne seda algasid negatiivsed arengud. Ise siin mõtiskledes – kes on selle piiri pannud 2005. aasta Putini kõnele, kus ta ütles, et Nõukogude Liidu kokkukukkumine on geopoliitiline katastroof või Müncheni 2007. aasta kõnele või juba sinna, kui mindi Gruusiale kallale. Aga tegelikult see lähtekoht, et asjad hakkavad valesti minema, oli iseenesest siis, kui Venemaa muutis ära oma hümni.

Kui Nõukogude Liidu hümni muusika toodi tagasi, sinna pandi uued sõnad. See oli pöördepunkt, kus ihalus endise NSV Liidu järele hakkas vaikselt päevavalgele tulema ja seal oli mõttekoht.

Aga eks on ka paljude inimeste puhul puhas annus tavalist omakasu ja kerget raha. Venemaa on seda osavalt ära kasutanud. Läinud aastal Nobeli rahupreemia saanud Dmitri Muratov on ju sellest piisavalt palju rääkinud. Selge on, et külma sõja ajal oleks olnud ennekuulmatu, et Saksa kantsler läheks Venemaa palgale.

Samas, kui me vaatame tollast Saksamaa kantslerit, samuti sarnaselt Gerhard Schröderiga sotsiaaldemokraatlikust erakonnast, Willy Brandti, tema kohta Mitrohhini toimikute pakist. Tekitab ikkagi tõsiseid kahtlusi, milline oli tema suhe KGB-ga, kuivõrd oli ta kontrollitav Moskva poolt, miks Willy Brandt algatas Saksamaal täpselt sellise idapoliitika, miks pandi alus torujuhtmetele, mis Saksamaad tänaseni väga olulisel määral seovad Venemaaga?

Willy Brandti küsimus on nüüd natuke teine. Kindlasti Saksamaa puhul on selline süvapsühholoogia, millest ilmselt tuleks lähtuda, Teise maailmasõja järelmid. Eks sakslastel olid lihtsamas keeles öeldes süümekad ja prooviti ajaloost üle saada, mingit moodi neid suhteid klattida ja nii edasi.

Aga loomulikult Venemaa kasutab ära, et inimesi on võimalik lihtsamalt rahaga ära osta. See, mis te kõik nimetasite – FSB ja SVR ja GRU – kõik on õige, aga ma arvan, et võib-olla kõige suurem värbaja on olnud Venemaa president Putin ise ja tema presidendi administratsioon väga erinevate riigile kuuluvate ettevõtete kaudu.

Või siis ka see teooria, et oligarhid on lihtsalt need, kellele on Venemaa võim raha jaganud, andnud neile nii-öelda selle raha kasutamise õiguse. See on olnud selgelt sihikindel poliitika rahalise hüvitise kaudu inimesi ära osta, siduda ja võimalikult mitmetel tasanditel. Või need konsultatsioonifirmad või advokaadibürood, Londoni puhul on ju sellist mõistet kasutatud nagu Londongrad. Nüüd küll inglased on ennast kõvasti liigutama hakanud ja ja osa on elamislubadest ilma jäänud ja nii edasi, aga see on olnud lausa tööstuslik.

Eesti sõber, ajakirjanik Edward Lucas on öelnud, et Venemaa üks suuremaid ekspordiartikleid on korruptsioon.

Me nägime seda ka Krimmi annekteerimisel 2014. Võib-olla see fakt on vähe tähelepanu saanud, aga üks Ukraina admiral, ta ju lihtsalt osteti ära, kas oli miljon eurot või miljon dollarit, ma täpselt ei mäleta, et ta poolt vahetaks ja vastupanu ei osutaks. Kui seda on võimalik teha rahaliselt, et siis vaadates nende mätta otsast, siis raha on odav.

Sa ei pea mõjutustegevuse korraldamiseks kasutama jõudu või vägivalda. Kui lihtsalt inimene asub raha eest koostööle, siis mängitakse inimeste ihadele ja ahnusele. Ega seal muud midagi ei ole, ju läbi ajaloo on niimoodi käinud ja ilmselt on see hinnatud tõhusaks meetodiks ja seda on järjest kasutatud.

Te ütlesite, et värvanud on mitte niivõrd FSB või GRU või SVR, kuivõrd Venemaa president, tema administratsioon, Vladimir Putin ise. Kuid kes Vladimir Putin on? Kui ma ei eksi, siis 1999. aasta lõpul, tšekistide päeva tähistamisel FSB mingisugusel suurel kontsertõhtul teatas Putin, et kannan ette ülesande täitmisest, olen saabunud tagasi, midagi sarnast. Ehk oli mõeldud huumorina, aga pigem kõlas kui tõde. Täna hinnata, kas Vladimir Putin esindab Venemaad, kas ta esindab Venemaa julgeolekustruktuure – väga keeruline on seda vahet teha.

Eks see minu märkus, et Putin on kõige rohkem värvanud, on mingis mõttes kunstiline liialdus, aga mis ma siin silmas pean, on pigem see, et kõige kõrgema profiiliga lääne poliitikuid ei ole tavateenistused värvanud. Nad on ära seotud suurte majanduslike huvide ja ettevõtete kaudu ja selliseid otsuseid saab teha Putin.

Aga loomulikult seda teevad kõik Vene eriteenistused ja pean siin end kordama, aga see on lihtne, see on toimiv ja kui see on kord toiminud, siis miks mitte seda meetodit kasutada, see on ajuvaba kindel meetod.

Küsimus, millal oli üleminek Venemaal, see murdepunkt, on ka selles mõttes keeruline, et siiamaani on ju selgusetu, mis sai KGB kuskil Austrias või mis iganes riikide pankades hoitud hiiglaslikest rahadest? Väga võimalik, et esimesed Nõukogude Liidu järgsed äraostmised tehti nende rahadega, väga võimalik, et esimesed oligarhid muutus inimkonteineriteks, kes hoidsid seda raha ja seetõttu on seotud tänase režiimiga.

Kahtlemata väga palju sellest on ainult tuletatav, aga eks ajaloos väga vähe asju jääb lõpuni saladuseks. Varem või hiljem mingisugused materjalid arhiividest välja tuuakse.

Aga jah, on ju üks Ukraina päritolu kommunikatsiooniprofessor Potšeptsov kirjutanud arvukalt artikleid ja kaevanud Vene arhiivides. Seal on olnud kirjutisi, et väidetavalt ikkagi 1987-1988 KGB analüüsiüksus jõudis järeldusele, et on aja küsimus, kui Nõukogude Liit kokku kukub ja hakati selleks valmistuma.

Üks osa sellest oli ka konfliktitsoonide loomine, nagu Transnistria või Abhaasia ja Mägi-Karabahh. Ka kõik see, mis üritati siin Eestis, teha autonoomset territooriumi Ida-Virumaal, oli osa soovist hoida konfliktikoldeid, kus saaks impeeriumi emamaaga piirnevaid kohti hoida sisekonfliktis ja tulevikus tekitada võimalus need territooriumid jälle enda alla hõlmata.

On ka selge, et keskmisel Nõukogude inimesel ju puudusid igasugused kontaktid läänega. Samas luurestruktuuridel, nagu KGB ja sõjaväeluure oli inimesi, kes läänes olid õppinud, töötanud, ajasid seal mingisugust äri, see käis kõik nende kontrolli all. Neil oligi see oskusteave, kuidas raha pööritada, mida teha ja nende panus oli kindlasti väga suur. Ka avalikes allikates on sellest päris palju kirjutatud, kui võtta Berezovski või mõni muu oligarh, kui palju seal oli jutumärkides endisi KGB töötajaid.

Jah, see jälg seal kindlasti on olemas, selles ei ole mitte mingisugust kahtlust. Kui suuremastaabiline see oli, on iseasi, sest et ma arvan, ka seal suurem osa rahast ikkagi pandi kõrvale puhtalt isiklikuks heaoluks.

Ka praegune Ukraina vastu tehtud rünnak ju näitas, et paljukiidetud Vene armee on korruptsioonist läbi imbunud. Kui palju on näilisust, pakazuhhat, kui sõdureid saadetakse sõtta ja toidupakid on aegunud seitse aastat tagasi. Seega arvata, et nüüd KGB pani partei raha kõrvale, et mingisugust püha Venemaa üritust ajada, oleks naiivne. Võib ju oletada, kui palju, aga ma arvan, et suurem osa sellest rahast pandi kõrvale puhtalt isiklikuks heaoluks.

Kui vaatame samu avalikkuses teadaolevaid juhtumeid ja mõtleme miljarditesse ulatuva raha peale, mis Nõukogude Liidul ja Venemaal on olnud mõjutustegevuseks kasutada, siis kui suure usaldusega me saame suhtuda meie NATO partnerriikide poliitikutesse ja ametnikesse? Saan küll aru, et see on retooriline küsimus, aga mure on reaalne.

Eks siin sõltub see asi riigiti ja erinevates riikides on ka julgeolekuasutustel väga erinev roll. Mõnes Kesk-Ida-Euroopa riigis, kellel ei ole piiri Venemaaga, seal on võib-olla ka ohutunne natukene ära kadunud ja see soov Venemaaga äri ajada on ikkagi olnud aeg-ajalt niivõrd domineeriv, et kõvemat julgeoleku poolt, seda on eiratud.

Ma ei ole üldiselt täheldanud oma Euroopa kolleegide seas sellist tunnet, et Venemaa ei ole oht. Ma seal ei heidaks midagi ette. Pigem jääb probleem sinna poliitikute ja julgeolekuasutuste vahele.

Ikka seesama, et domineeris pikki aastaid arusaam, et Venemaa ei ole enam oht, et külm sõda võideti ja Venemaal on raskusi, aga proovime ikka äri ajada ja meile tuleb sellest kasu ja küllap see Venemaa tsiviliseerub. See oli natuke ideoloogia, mis domineeris, aga ma julgeks öelda küll, et ma ei näe oma Euroopa kolleegide puhul probleemi, et nad ei tajuks Venemaad õigesti.

Poliitiline otsustusmehhanism on tihtipeale hoopis teine asi.

Samas just nädal aega tagasi oli Saksamaa sunnitud vallandama oma küberjulgeolekujuhi, kelle suhted Venemaaga osutusid liiga lähedaseks. Täpsemalt Saksa võimud ei öelnud.

See on nagu hea näide, aga teisest küljest küberüksus ei ole klassikaline julgeolekuasutus. Saksamaal on välisluure, siseteenistus ja sõjaväeluure. Küber kindlasti on oluline, aga vahel seda tähtsustatakse üle.

Pidasingi pigem silmas, et see on näide, kui palju võib olla Saksamaal inimesi, kelle suhted Kremliga võivad olla samalaadsed, aga me lihtsalt ei tea.

Ega me ei pea ka olema nüüd üleliia kriitilised, arvama, et sakslased ei ole seda probleemi endale teadvustanud või et sellega ei tegeleta. Sakslased on viimastel aastatel ikkagi agente tabanud, vangi pannud, Vene luurajaid välja saatnud.

Aga ju nad on valinud meist natuke erineva lähenemise. Mul ei ole selles suhtes kahtlust, nagu minu saksa kolleegid ei näeks vaeva ja ei teeks tööd.

Kui hinnata Nõukogude Liidu ajast avalikuks tulnud näiteid mõjutustegevuse kohta läänes, siis Nõukogude Liit oli erakordselt oskuslik ja järjekindel ka mingite liikumiste mõjutamisel või isegi ideede levitamisel ja suunamisel. Võib-olla kõige eredam näide on siin see nii-öelda rahuliikumine, mis oli otsast lõpuni, mitte ainult finantseeritud, vaid ka mehitatud suuresti KGB poolt. Kui täna vaadata, kui kasulikud on mõned populaarsed keskkonnaliikumised või ka rahuliikumise sarnased asjad tänasele Venemaale nii poliitilises kui ärilises mõttes, siis vägisi tekib hulk küsimusi.

Ma täpsustaksin seda teie väidet. Oleks õigem öelda, et Venemaa on nullist vähe asju loonud, aga nad on väga osavad nende liikumiste ärakasutamises.

Samas teie poolt nimetatud Mitrohhini arhiiviraamatus on üks suurepärane näide, kuidas hinnati Martin Luther Kingi tegevust ja alguses loeti teda liialt mõõdukaks, ei pakkunud huvi. Ja sellel hetkel, kui King ära tapeti, pandi kõvasti pressi peale, et näidata, kuidas Ameerika ühiskond on rassistlik ja selline suurepärane inimene tapeti.

Nad on väga osavad jah olukordade ärakasutamisel. Seda on ju palju räägitud, paremäärmuslaste ideoloogiast ja kuidas Venemaa esitleb ennast konservatiivsete väärtuste eest seisjana. Et nemad on justkui ainsad kristlike väärtuste propageerijad maailmas. Ameerikas konservatiivsuse suurenemine, on nähtud, et sellel on teatud tulevikusuundumus, et sealt on võimalik kasu lõigata, seda hakatud kõigiti toetama. Kuidas 2016 presidendivalimiste eel Facebooki kaudu õhutati meeleavaldusi Ameerikas, et nii vasakul kui paremal poolel ärritati inimesi kokku saama ja protesteerima.

Minu hämmastuseks näiteks surematu polgu marss, mis viimastel aastatel ka Eestis on olnud, toimus enne Covidit USA-s umbes 50 linnas.

Mitrohhini raamatus kirjeldatud Martin Luther Kingi juhtum tekitab samuti paralleele tänapäevaga, eriti kui vaadata 2020. aastal George Floydi surma järel USA linnades tekkinud rahutusi. Tollane rassirahutuste õhutamise joonis tundus korduvat, ehkki täna me muidugi ei tea, kas see oli spontaanne, aga see mõlemalt poolt mõjutuste andmine, see tundub tõenäoline pigem.

Kindlasti sinna pandi auru juurde. Ameerika ühiskonna sisemised probleemid on ju fakt, seda kasutati ära. Ka see Maria Butina, kes Ameerika relvaassotsiatsiooni külje alla ujus ja lõpuks siis vangistati ja lõpuks Venemaale välja anti. See on ka näide, kus nad tegutsevad. Võiks öelda, et mõttetu teema ühe julgeolekuasutuse jaoks, aga Venemaa puhul ongi nii, et haare ja mastaap on palju ulatuslikum.

Tavapärased lääne asutused ei panusta ressurssi, et endale agente sellises sfääris saada, see ei ole kunagi eesmärk ja seal on ka õiguslikud piirangud. Noh, Venemaal neid piiranguid ei ole ja nad proovivad ühiskonda mõjutada lihtsalt väga erinevatel tasanditel. Eesmärkide saavutamiseks ei hoita kokku, ei hoita tagasi ja nad on leidlikud ja püüdlikud. Mis ei tähenda seda, et nad alati oma eesmärgi saavad. Eks seal on ka rumalate toorest massi väga palju.

Ja ka seal on suur osa korruptsioonil. Me oleme siin ka avalikult rääkinud, et need 21 inimest, kes on Eestis tabatud ja süüdi mõistetud erineva koostöö eest Vene eriteenistustega, seal on olnud küll ja küll juhtumeid, kus kinni peetud agendid on rääkinud, kuidas nad andsid allkirja, et nad on näiteks saanud töötasu 1000 eurot, aga reaalselt on neile kätte jäetud 200 eurot, ülejäänud raha on kuskile hajunud. Jälle selline valdkond, kus näivust on rohkem.

Võib-olla kõige suurem viga ongi, kui me maalime nad palju suuremaks, kui nad on, et me teeme selle hirmu endale suuremaks. Jah, nad tegutsevad mitmes valdkonnas ja nii edasi, aga seal on väga palju näivust ja tuima toimetamist ka, mis sihile ei vii. Ma isegi ei välistaks, et mõni küünilisem lääne inimene, kes on lasknud ennast palgata kuhugi Vene ettevõttesse, tegelikult võtab raha, aga ega ta midagi sisuliselt ei tee. Inimene on lihtsalt otsustanud, et minu maine on nii palju väärt, võin lasta endale sildi külge panna, et ma olen Vene agent, aga ma saan niivõrd head raha, et ma võin endale seda lubada, et mind ei huvita see avalik arvamus.

Arvestades, kui palju ressurssi ja kui järjekindlalt on nii Nõukogude Liit kui ka Venemaa kasutanud lääneriikide avaliku arvamuse, poliitikute, ametnike, institutsioonide mõjutamiseks, siis peame küsima, et kuidas meil Eestis nii hästi on, et meil ei ole siin oma Lipponeni või Schröderit? Ei ole ka väga palju näha pingeid, mida Venemaa oleks suutnud edukalt külvata või õhutada. Kas meil on kuidagi paremini läinud, kui näiteks Saksamaal või mõnel muul oluliselt rikkamal riigil?

No ma oleksin kergelt optimistlik jah, aga eks see on jälle see ajalooline paratamatus, et võib-olla mõningaid asju, mis on valesti läinud, me saame alles aastakümnete pärast teada. Aga taustsüsteem ongi erinev olnud, selge, et olles olnud okupeeritud, siis taasiseseisvumise järel vast teadmist ja mõistmist oli ka rohkem, et Venemaa on jätkuvalt oht, jääb ohuks. Võib-olla Venemaa-lembese poliitika ajamisel oligi negatiivne hinnang juures. Paljud ikkagi teadlikult hoidsid sellest eemale.

Ei saa ju öelda, et meil ei oleks olnud katseid. Kaudsemalt öeldes, kedagi nimetamata, näiteks transiidiäri lobi oli omal ajal päris intensiivne. Seda juttu, kuidas tuleb Venemaaga äri ajada, unistus helesinisest torust oli ju täiesti olemas.

On olnud ka mõne majandusinimese etteheiteid, et mis te pingestate neid suhteid Venemaaga, ärge provotseerige, ajame äri ja saame hästi hakkama. Aga suurem osa ühiskonnast ei ole ikkagi sellele teele läinud, see ei ole palju mõistmist leidnud.

Meil on olnud katseid, kus Vene saatkonna keldris üritati organiseerida näiteks europarlamendi valimisteks ühist nimekirja. Me oleme sellest aastaraamatus kirjutanud, et lubati vene erakondadele, et kui teete ühise nimekirja ja saate Euroopa Parlamenti ühtse nimekirjas, me anname teile sularaha. Palju vaja on, umbes niimoodi küsiti, eks.

Või siis Edgar Savisaare puhul see kirikuraha skandaal. Samamoodi, ega see raha ei oleks tulnud ju tasuta. See kõik on teada, et see kõik on olnud, aga jah, ma pigem julgeksin öelda, et üldine ohutaju on Eesti ühiskonda säästnud.

Venemaa on ka muidugi ise oma sammudega, mis ta Gruusia vastu on teinud, rääkimata sellest, mis Ukraina vastu on toimunud. Ilmselt ei ole vaja enam selgitada, et Venemaa on oht, mis see perspektiiv on.

Kindlasti me kipume aeg-ajalt üle hindama Eesti tähtsust Venemaa jaoks. Et jah, me oleme nende jaoks nii-öelda kaotatud territoorium. Aga ma arvan, et Venemaa suurem võitlus on olnud ikkagi Ukraina, Valgevene ja Kesk-Aasia ning Kaukaasia peal. Me ei ole kindlasti saanud Venemaa täit lööki vastu nägu tunda, nad ei ole kunagi võtnud Eestit enda esimeseks sihtmärgiks.

Balti riigid, me jõudsime õigel ajal NATO-sse ära lipsata. Venemaal oli tegemist muu impeeriumi mõju hoidmisega. Vahepeal nagu paistis, et nad on justkui loobunud, et Baltikum on läinud, olulisem on, et me Ukraina ja Valgevene enda mõju all hoiaks.

Aga ka pehme mõjutustegevuse puhul on ju tegelikult Eesti erandlik heas mõttes. Kui ma pikka aega Balti riike jälginuna mõtlen selle peale, milliseid diplomaate saadab Venemaa Eestisse suursaadikuks, siis tihti kordub muster, et tegemist on viimase lähetusega enne pensionile minekut ja tegelikult enamik, isegi ajakirjanikud, ei tea, mis on parajasti ametis oleva Vene suursaadiku nimi või mis ta arvab ühest või teisest asjast. Samas eriti Lätis on olnud järjest eredaid ja võimekaid, avalikel üritustel esinevaid, initsiatiividega üles astuvaid saadikuid, kes on oma diplomaatilise või mõne muu karjääri tipus või sinna tippu liikumas. Millest selline erinevus võiks tuleneda?

Ega mul ei ole jällegi salvestist Kremlist presidendi administratsioonist, et mis nad on kalkuleerinud. Julgeksin öelda, et eks siis Venemaa on näinud, et Lätis venekeelsete elanike arv on suurem olnud ja Riias oli Balti sõjaväeringkonna peastaap ja palju teisi selliseid keskseid asutusi, siis et intelligentsemaid vene keelt kõnelevaid inimesi on lihtsalt puhtfüüsiliselt Lätis rohkem. Oli ilmselt loogika ja lootused, et sealtkaudu on lihtsam ühiskonnaga manipuleerida, ka Läti transiidis.

Ei tahaks lätlastele seda silti küll, aga Transparency Internationali statistika näitab, et korruptsioon on olnud Lätis suurem probleem. Sealtkaudu on seda mõjutatud, siit tuleb sama teema jälle sisse, et kui oluline on korruptsioonivaba ühiskond. Seda ei ole muidugi kuskil, aga ma arvan, et see aspekt on äärmiselt oluline. Kas on võimalik kergesti mõjutada raha kaudu või mitte, kui hea on avalik sektor, riigi juhtkond, kas ta on äraostetav või mitte. Ja Lätis on olnud sellega probleeme, kuigi viimastel aastatel on nad edu saavutanud.

Kindlasti on Lätis olukord parem, kui ta oli kümme aastat tagasi ja see suur poliitiline korruptsioon on olnud seal muidugi tasemel, mida Eestis õnneks kunagi näinud ei ole. Aga vaatan viimaseid Läti valimistulemusi ja tegelikult needsamad oligarhid Slesers, Lembergs, Škele, kellest osa on mingil moel seostatavad Vene rahaga – nad on kõik tagasi, võimalik, et ka järgmise Läti valitsuse koosseisus. Eesti ja Läti vahel on jätkuvalt hiiglaslik erinevus, kas me oleme lihtsalt õnnelikud või mis?

Jah, ei oskagi täpselt öelda. Natuke Läti elu jälgin, võib-olla mitte nii põhjalikult, aga meie poliitiline elu on olnud nagu märksa stabiilsem. Lätis oli ja vist siiamaani on suhteliselt lihtne erakondi moodustada ja seal on kõigi valimistel eel neid ka moodustatud. Seal on pigem reegel, et alati enne valimisi tehakse mingeid uusi parteisid. Tundub, et lätlased otsivad alati väljundit millestki uuest ja Läti poliitikud on vähe kehvemini hakkama saanud, ma ütleks nii.

Eestis on kõige rohkem silmatorkavat korruptsiooni Ida-Virumaa linnades Narvas ja Kohtla-Järvel. Selle kohta on viimastest kuudestki väga kahetsusväärseid näiteid. Kas see võib olla kuidagi võrreldav sellega, et seal on rohkem Vene mõjusid? Võib-olla Venemaa pingutab sealse kohaliku olukorra destabiliseerimise nimel? Või on lihtsalt nii, et seal on palju Vene kodanikke, kes kohalikel valimistel toovad kohalikesse volikogudesse Venemaa kultuuriruumis leiduvat mõju?

Ei ole ka võimalik öelda üheselt, mis see põhjus on, aga ilmselt suhteliselt kapseldunud seltskond seda asja seal juhib. Et kõik kõiki tunnevad ja on kindlad liidrid, kelle ümber see elu pöörleb. Muu Eesti elu on jah kahjuks Ida-Virumaad liiga vähe mõjutanud. Kõik ei ole aru saanud, et korruptsioon lõppkokkuvõttes makstakse ühe tavakodaniku poolt kinni. Võib-olla otse rahvusküsimusega seda ei seokski, pigem see on nõukogude aja pärand, ei ole seal veel lõpuni ära kadunud.

Lõpuks ma küsin ühe küsimuse veel Venemaa kohta. Iga kaotatud sõda on Venemaal toonud kaasa sissepoole pööramise ja segadused. Mingil määral ehk ka rohkem vabadusi. Kas selle tsükli kordumist võiks nüüd taas ennustada?

Väga raske on öelda, mis seal päriselt toimuma hakkab. Arvata on, et see asi hästi ei lõppe, ei Venemaale ega ka tema naaberriikidele.

Igal juhul mingit stabiilsust sealt ei tule. Võib-olla peamine on aru saada, et kuigi väga palju räägitakse Putinist, siis häda ei ole ju Putin, vaid kogu see süsteem kui selline.

Venemaal ei ole kunagi kedagi vastutusele võetud kommunismi ajal toime pandud kuritegude eest. Kõik need inimsusevastased kuriteod, sellest on üle vaadatud. Kui läinud aasta lõpul Memorial likvideeriti Venemaal, siis oli selge, et need asjad on väga halvasti.

Kui see süsteem sisuliselt ei muutu, siis jama jääbki seal korduma. Jälle kui majandus stabiliseerub, keegi võimu enda kätte kontsentreerib, siis hiljem kui inimene ikka 20 aastat troonil istub, siis tal mingisugusel hetkel suurusehullustus tekib, et tahaks impeeriumi taastama hakata. Kas sellest tsüklist välja tullakse? Sõltub väga palju sellest, milline see kokkukukkumine on ja kes Venemaa ohjad kätte saab, kas seal tekib päriselt tahe midagi sisulist muuta.

Kui jälgida, mida Navalnõi, mõned liberaalid on öelnud Krimmi kohta, kas tagasi anda või mitte? Ega sealt ei tule nii väga selgelt kohe juttu, et anname Krimmi ukrainlastele tagasi. See šovinistlik pisik on ikkagi väga-väga sügavalt sees.

Mingeid illusioone küll teha ei maksa. Kui Venemaal asjad hästi lähevad meie jaoks, ta muutub stabiilseks, normaalseks demokraatiaks, see oleks nagu lotovõit, et tore on, kui see tuleb, aga sellele oma strateegiat üles ehitada ei saa. Peame olema valmis pikaks vastasseisuks.