Rainer Saks: kas on lootust lõpetada sõda Euroopas?

Rainer Saks
Rainer Saks Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Ukraina territoriaalse terviklikkuse ja poliitilise sõltumatuse saavutamine on võimalik, kui Ukrainat toetavad liitlased saaksid võitu oma ebakindlusest. Koalitsioon peab ühehäälselt avaldama valmisolekut Ukrainat abistada ka pikaajalise sõja korral. Samuti tuleb Ukrainale tarnida võimalikult kiiresti sellises koguses raskerelvastust, mis heidutab Venemaa kavatsusi uueks pealetungiks, kirjutab Rainer Saks algselt Diplomaatias ilmunud kommentaaris.

Sõda Ukrainas on kestnud juba üheksa aastat. Tõeliselt klassikalise suure sõja mõõtme võttis konflikt peaaegu aasta tagasi. Mitte keegi ei julge sõjale enam kiiret lõppu ennustada.

Kuni eelmise aasta suve lõpuni ei teinud Venemaa tõsiseid ettevalmistusi, et pidada pikaajalist sõda. Venemaa senine strateegiline ja seega ka sõjaline planeerimine eeldas, et Venemaa ei tohi end siduda pikaajalise ning laiaulatusliku sõjategevusega. Venemaa planeerijad pidasid kaua aega oma armeed ja riigi majanduslikku olukorda selleks liiga nõrgaks.

Venemaa juhtkond on üles kasvanud keskkonnas, mis defineeris maailma kui Nõukogude süsteemi ideoloogilist vastasseisu USA-ga. Kuigi Venemaa praegused ideoloogid olid vaimses opositsioonis Nõukogude ideoloogiaga, võeti Nõukogude impeeriumi lagunemisega kaasnenud allajäämise masendus Venemaal enda kanda. Sellisel juhul on tavaline, et lahendust olukorrale otsitakse minevikust.

Uut Venemaa ideed otsides korjati üles elemendid, mida Nõukogude süsteem oli üritanud alla suruda. Viimase kahe aastakümne jooksul tõsteti esiplaanile eelkõige õigeusuga seotud konservatiivne nägemus ühiskonnast. Kokkuvõttes jäeti kasutamata võimalus defineerida Venemaa uuesti – kaasaegse riigina –, vaid pöörduti tagasi sisuliselt tsaariaegse impeeriumikäsitluse juurde.

Veendumus lääne allakäigust

See on lihtsustatud kokkuvõte, mis jätab nüansid kõrvale. Arvestada tuleb ka, et uus Venemaa käsitlus kujunes välja pikkade aastate jooksul mitte ainult sisemiste arengute tulemusena, vaid ka väliste sündmuste mõjul. USA ja tema liitlaste peetud sõjad Afganistanis ja Iraagis ning lääneriikide sekkumised Balkanil ja Liibüas tekitasid tunde, et Venemaa on rünnaku all.

Venemaa juhtkond hakkas vastasseisu USA-ga uuesti nägema kui ajaloolist missiooni. Samas kadus USA sõjalisi operatsioone jälgides tahtmine nendega otsesesse vastasseisu sattuda. USA sekkumist nähti absoluutselt kõiges ja kõikjal. Venemaa juhid ei suutnud kriitiliselt analüüsida ning hinnata nende ümber toimuvaid protsesse. Paranoiad ja emotsioonid süvenesid ning kasvasid aastatega.

Esialgu üritati oma sõjalist mahajäämust kompenseerida nn hübriidsõja elementide kasutamisega. Ei tasu imestada, et Venemaa juhtide ettekujutus koosnes kohati selges vastuolus olevatest veendumustest. Näiteks ei saa Venemaa ideoloogid aru, kuidas tavaline demokraatlik ühiskond oma põhiolemuses toimib. Teisalt on nad väga hästi õppinud tundma demokraatlike ühiskondade nõrkuseid ning eriti viise, kuidas poliittehnoloogia ja meedia manipuleerimise abil teisi riike mõjutada.

Seetõttu osatakse üsna sageli korraldada väga tõhusaid info- ja mõjutusoperatsioone. Samas eksitakse alati vaba ühiskonna poliitiliste ja ühiskondlike protsesside hindamisega suures plaanis. Venemaa juhte segab soovmõtlemine – enda väärtushinnangutel põhinevat süsteemi peetakse kõlbelisemaks ning seega ka loomulikult paremaks kui lääne ühiskonnakorraldust, mis nende silmis vääramatult liigub allakäigu poole.

Soovmõtlemise tulemusel hakkas Venemaa juhtkond tõlgendama kõiki lääneriike tabanud erinevaid kriise – alates 2009. aastal puhkenud finantskriisist – kui kiirenevat üleüldist nõrgenemist. Sellist mõtlemist soodustavaid sündmusi toimus järjepanu.

Olulisemad olid ehk suuri sisepoliitilisi pingeid toonud põgenikekriis ja Brexit. Viimast tõlgendati nii Venemaal kui mujal maailmas ühemõtteliselt lääneriikide süsteemi lagunemisena või vähemalt allakäigu algusena. Lisaks koormasid lääneriike sõjalised operatsioonid Afganistanis ja Iraagis, mis seejuures ei olnud andnud mingisuguseid nähtavaid soovitud poliitilisi tulemusi.

Süüria tõi pöörde sõjalisse planeerimisse

2000. aastatel tundis Venemaa ennast ahistatuna naabermaades toimunud värvilistest rahvarevolutsioonidest. Araabia kevad 2010. aastatel omakorda põhjustas korraliku anarhia Euroopa lõuna- ja kagupiiridel ning andis Venemaale hulgaliselt võimalusi seal toimuvasse sekkuda. Ei olnud keeruline märgata, et Euroopa ei mänginud selles piirkonnas enam põhilise jõukeskuse rolli. Ka Ameerika soovimatus oma kohalolu laiendada kõneles nende jõudude kurnatusest.

Seetõttu on selge, et Venemaa juhtkonna otsus sekkuda 2015. aastal Süüria kodusõtta oli tegelikult märksa suurem pööre Venemaa sõjalises planeerimises, kui seda olid olnud varasemad sõjalised operatsioonid Ukrainas ja Georgias.

On põhjust arvata, et Venemaa sõjaväelased ei olnud väga entusiastlikud Süüria operatsiooni käivitama. Nad tajusid juba ette sellise sõjalise operatsiooniga kaasnevat klassikalist evolutsiooni – alustuseks minnakse väiksema kontingendiga oma liitlasele appi, et poole aasta jooksul olukord stabiliseerida. Selle asemel aga jäädakse pikkadeks aastateks ning vajaminevate vägede hulk kasvab pidevalt. Enamasti ei suuda poliitiline juhtkond leida ka viisi, kuidas viisakalt missioonilt lahkuda.

Ühtpidi oli sõjaline operatsioon Süürias palju piiratum, kui aasta varem algatatud sõda Ukrainas. Teistpidi kasutati Ukraina vastu küll maavägede otsest sõjalist sekkumist, kuid konflikt jäi siiski hübriidoperatsiooni laadseks mudeliks.

Venemaa ei võtnud endale avalikku ja otsest poliitilist vastutust Ukraina idaosas toimuva eest ning näiliselt jäid tal käed vabaks. Piiratud poliitilise mandaadi tõttu ei kasutatud kõiki Vene armee väeliike. Kõrvale jäid lennuvägi, laevastik ja seega ka kõikvõimalikud ballistilised ja tiibraketid.

Damaskuse kutse tegutsemiseks

Süüriasse sisenes Venemaa juba kõikide väeliikide koostöös ning selge poliitilise mandaadi ja agendaga. Venemaa suurim tugevus Süürias oli tema tegutsemine Damaskuse valitsuse kutsel. See andis neile kohaoluks palju tugevama aluse, kui oli teistel Süüria pinnal sõjalisi operatsioone läbi viivatel osalistel.

Tugevust näitas ka Venemaa diplomaatia, mis jõudis Süüria naaberiikidega enam-vähem selgetele kokkulepetele punaste joonte suhtes ning seega suutis sõjalist operatsiooni julgestada. Venemaa tegi ebakindla katse USA vägesid Süüriast välja tõrjuda, kuid peale ebaõnnestunud hübriidrünnakud aktsepteeris viimase kohaolu. USA omakorda näitas, et vajadusel ei kohku nad tagasi ründamast Venemaa sõjalisi huve Süürias.

Ometi oli näha, et Süüria operatsiooniga esitas Venemaa USA-le tõsisema väljakutse. Militaarne abistamine Süürias toimus ka juba nn Gerassimovi doktriini põhimõtetest eemaldumisel, kuna Venemaa sidus ennast määramata ajaks sõjategevusega. Järgnevalt lisandusid juba uued sõjalised aktsioonid Aafrikas, mis märgatavalt ja tulemuslikult ahistasid Euroopa riikide positsioone.

Võime olla kindlad, et USA ja teiste lääneriikide tagasihoidlik reaktsioon Venemaa kallaletungile Ukrainale 2014. aastal ning reageeringud Venemaa tegevusele Süürias andsid Venemaa presidendile kinnituse, et üldise lääne allakäigu foonil on märgatavalt nõrgenenud ka nende sõjaline võimekus. Veel enam, eriti on alla käinud poliitiline tahe rakendada sõjalist jõudu oma huvide kaitseks.

Globaalne kindaheit

Siit edasi oligi loogiline, et Venemaa president asus planeerima Ukraina küsimuse lahendamiseks jõulist stsenaariumit. Ometi konstrueeris ta Ukraina-vastase operatsiooni täiesti valedele poliitilistele eeldustele. Ukraina on Venemaa juhtide kinnisidee, ent küsimus ei ole ainult Ukrainas. Venemaa esitatud väljakutse USA-le ja Euroopa riikidele on globaalne.

Venemaa on suutnud üles ehitada tugeva strateegilise partnerluse Hiina RV-ga ning toimivad suhted paljude kasvava rahvaarvu ja majandusega riikidega. Eriti torkab silma Euroopa mõju kahanemine Aasias ja Aafrikas. Samas on Venemaa, Hiina ja India mõju piirkonnas selgelt kasvanud. Venemaa agressiooni Ukraina vastu pole küll paljud riigid avalikult toetanud, aga peale otseselt lääneriikide hulka arvatute ei ole teised riigid rakendanud sanktsioone Venemaa vastu.

Küsimus ei ole siin kitsalt Ukrainas. Laiemas plaanis ei suuda lääneriigid isegi sellises selges küsimuses nagu sõjaline agressioon täielikult tunnustatud riigi vastu ehitada üles rahvusvahelist koalitsiooni agressori ohjeldamiseks.

Inimmassid relvastustarnete vastu

Ukraina sõja kulgemise määravad kaks põhitegurit. Eeskätt, kas Venemaa suudab läbi viia täiendavaid mobilisatsioone ning korraldada oma sõjatööstuse piisavalt võimekaks, et armeed varustada. Vene poolt arvestades on ka oluline, kas Hiina on jätkuvalt valmis Venemaa selja taga seisma ning vahest alustama ka otsese sõjalise toetusega.

Teise tegurina Ukraina poolt vaadates on põhiline küsimus peamiste toetajate suutlikus jätkata relvastuse tarnimist ning tagada rahalised toetused. On veel mitmeid vähemaid tegureid, mistõttu ei ole võimalik konstrueerida vääramatult ühes suunas kulgevat baasstsenaariumit Ukraina sõja kohta. Tähtis on, et Ukraina rahval on vääramatu tahe võitlust jätkata ning Venemaa juhtkond on oma sisemise toimeloogika tõttu samuti motiveeritud agressiooniga jätkama.

Venemaa suurim küsimärk on ühiskonna suutlikus taluda sõjakaotusi kombineerituna majandusliku kitsikuse süvenemisega. Sõjaline lüüasaamine on Vene valitsusele suurimaks ohuks. Selle kõrval aga võib pidev infoga manipuleerimine ühel hetkel põhjustada terava vastureaktsiooni Venemaa enda ühiskonnas.

Seega on olemas tugevad eeldused, et sõda jääb venima. Sõja senist kulgu arvestades võib prognoosida kolm põhistsenaariumit:

  • Venemaa suurem sõjaline lüüasaamine sellel aastal, mis toob kaasa poliitilise juhtkonna vahetuse.
  • Ukraina vabastab aeglases tempos suurema osa või kogu oma territooriumi, kuid Venemaa ei tunnista end lööduks ning üritab kurnamissõda jätkata. Venemaa nõudmised Ukraina osas jäävad kehtima.
  • Venemaa suudab hoida märkimisväärset osa okupeeritud alasid või maad ka pisut juurde vallutada. Kumbki pool ei suuda enam suuri sõjalisi operatsioone läbi viia ning Venemaal õnnestub peale suruda rahuläbirääkimised jõupositsioonilt.

Nii Venemaa kui Ukraina demonstreerivad oma valmistumist pikemaks sõjaks, ent tegelikult kumbagi selline perspektiiv ei vaimusta. Seepärast võib eeldada, et lähikuudel, hiljemalt kevad-suvel loodavad mõlemad pooled ellu viia suurema kampaania, mis põhjustaks vastasele selge sõjalise kaotuse. Ukraina soovib vabastada suurema osa okupeeritud aladest. Venemaa omakorda loodab juurde haarata kindlasti palju suuremaid alasid, kui seni veel vallutamata Donetski oblasti alad.

Seejuures ei kavatse kumbki pool pidada mingit pausi, et pealetungiks valmistuda. Vastaspoolt hoitakse pideva surve all, et omada initsiatiivi ja luua pealetungiks võimalikult soodsad tingimused. Suurema kampaania läbiviimiseks on vaja hästi relvastatud ja treenitud reserve. Ukrainal on siin selge edumaa. Kuid kui senised toetajad ei suuda piisava kiirusega tarnida Ukrainale vajalikku ründerelvastust, võib Venemaa initsiatiivi haarata ning Ukraina on sunnitud jääma kaitsesse.

Venemaal on vaja relvarahu

Venemaa suurim väljakutse on reservide puudulik varustatus ja treenitus ning juhtimine. Kõik kokku on toonud kaasa tohutu suured kaotused. Venemaa on sattunud nõiaringi, kus iga uue mobilisatsiooniga suudetakse luua järjest kehvemaid üksuseid, mis kuluvad sõjas aina kiiremini ära.

Venemaa saaks olukorda parandada, kui praegusel rindejoonel suudetaks jõustada relvarahu vähemalt pooleks aastaks, mis annaks aega probleeme lahendada. Suvest saati on Venemaa teinud suuri ponnistusi, et luua sobivad tingimused sellise vaherahu sõlmimiseks. Ent kuna Ukrainal on hetkel pisut rohkem treenitud reserve, ei saa Vene juhtkond lubada oma vägedel jääda passiivkaitsesse. Oht Ukraina kasvõi piiratud ulatusega pealetungiks talvel on piisavalt suur.

Lisaks loodab Venemaa, et pidev surve rindel demotiveerib lääneriike Ukrainale relvastust tarnimast. Nad üritavad sisendada Ukraina liitlaste juhtidesse lootusetust, et Venemaa masside mobiliseerimisele ei suuda Ukraina lõpuks ikkagi vastu panna.

Samas saavad Venemaa juhid kindlasti aru, et massimobilisatsiooni korral ning seniste kaotuste jätkumise puhul kasvab veelgi enam surve Venemaa majandusele, mida omakorda pigistab sanktsioonide mõju. Sõnavõttudes ja kommentaarides võib küll mängida väitega, et Venemaa kohandab oma majanduse pikaajalise sõja tarbeks ja kõik jätkub. Kuid tegelikult kasvataks venima jäänud sõda Venemaa jaoks sisepoliitilisi riske ja pidevad suured kaotused viiks paratamatult valitsuse toetuse languseni.

Neil põhjustel võib prognoosida, et suve keskpaigaks on sõda jõudmas punkti, kus mõlemal poolel hakkab langema motivatsioon vaenutegevust jätkata. See aga ei tähenda relvade vaikimist, nagu sai kirjeldatud kolmes põhilises stsenaariumis.

Uus julgeolekusüsteem Euroopas

Selle sõja kõige keerulisem küsimus ongi, et millistel tingimustel on võimalik vaenutegevus lõpetada. Relvarahu jõustamist lühikeseks ajaks on võimalik ette kujutada. Märksa keerulisem on näha, kuidas oleks võimalik jõuda vaherahuni. Veelgi raskem on ette kujutada, milline võiks olla see kompromiss, mis lubaks sõlmida Ukraina ja Venemaa vahel rahulepingu. Tuleb märkida, et viimast ei pruugigi otseselt vaja minna, sest kumbki pool ei ole üksteisele ametlikult sõda kuulutanud. Siiski on vaja kahe riigi suhted niimoodi fikseerida, et see annaks sõjaseisukorra lõpetada.

Tegelikult ei olegi mingit mõtet fantaseerida selle üle, millistel tingimustel on võimalik sõlmida rahuleping. Mõlemad osapooled defineerivad selle lõpuks ise, sõltuvalt olukorrast sõjaväljal ja tagalas. Arvestama peab hoopis sellega, et kuidagi ei ole võimalik tagasi pöörduda sõjaeelsete suhete juurde Venemaaga. Uued suhted kujunevad välja sõltuvalt sõja lõpptulemusest.

Sõja käigus ei ole lakanud toimimast NATO kui kollektiivkaitse süsteem. Aga NATO ei hõlma kaugeltki mitte kogu Euroopat. Rootsi ja Soome liitumisprotsess näitab, et Euroopa kaitse tugevdamine ei saa ilmsesti toimuda ainult läbi NATO laienemise. Uuesti vajab üles ehitamist Euroopa laiem julgeoleku- ja partnerlussüsteem.

Ukraina sõja tulemus määrab ühtlasi selle, kas Venemaa oleks vaja edaspidi Euroopast võimalikult ulatuslikult isoleerida või on võimalik hakata üles ehitama mingit laadi usaldusmeetmeid. Ilma konfliktiennetus- ja usaldusmeetmeid loomata ei taastu majanduslik läbikäimine kuigi kiiresti. Mida kauem vaenutegevus kestab, seda aeglasemalt käivitub edaspidi mingigi suhtlemine. Seega tuleks nii Euroopa riikidel kui ka teistel Ukraina toetajatel käsitleda toimuvat sõda kui uue julgeolekusüsteemi algimpulssi Euroopas.

Aeg sirgeselgseks toetuseks

Ukraina doonoritel ei ole tegelikult valikuid. Võimalikud kompromissid Venemaaga, mis on tehtud Ukraina arvelt, viivad meid tagasi aastasse 2014-2015 ja Minski lepingute ehk lahenduseta konflikti juurde. Selleks, et jõupoliitika ei määraks maailma tulevikku, on ainus võimalus taastada Ukraina riiklus 2014. aasta konflikti eelsetes piirides. Sealjuures tuleb tagada Ukraina poliitiline sõltumatus, võime otsustada ise oma tuleviku üle.

Praegu oleks selline eesmärk saavutatav, kui:

  • Ukrainat toetav koalitsioon avaldaks ühemõtteliselt valmisolekut abistada Ukrainat ka pikaajalise sõja korral ja looks usutava protsessi selle sihi täitmiseks.
  • Liitlased tarniksid Ukrainale sellises koguses raskerelvastust, mis heidutab Venemaa kavatsusi uueks pealetungiks. Ukraina relvastamine tuleb viia tasemele, millelt Ukrainal on võimalik teha sõjalist planeerimist vähemalt aastases perspektiivis. Aega selleks on vähe, nii et tegutseda tuleb kiiresti. Veelgi tõhusamalt toimiks Venemaa-vastase heidutusena kavatused aidata Ukrainal luua uusi võimekusi. Eriti vajalik oleks see õhuväe, õhukaitse ja rannakaitse puhul.
  • Lääneriigid saaksid Ukraina toetamise puhul üle ebakindlusest ja kõhklustest. Venemaad tuleb veenda, et Ukraina toetajate kannatus kestab kauem kui agressoril. Igasugune ebakindlus pikendab sõda ning suurendab asjatute ohvrite arvu.

Ukraina toetamise lõppeesmärgiks võiks olla Ukraina territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse taastamine rahvusvahelisele õigusele vastavalt. Seejärel saab hakata selgitama vahekordi Venemaaga. Siis oleks võimalik hakata üles ehitama uut julgeolekutagatiste süsteemi ning tegeleda Venemaa ohu tõrjumisega.

Lääneriikidel tuleb eesmärgi vajalikkuses veenda ka kogu ülejäänud maailma. Ilmselt ei tee paha, kui lihtsalt pressiteadete asemel kinnitataks tõsisemalt üle kõige olulisemad põhimõtted, millest Ukraina sõja järgses maailmas soovitakse riikidevahelise suhtluse puhul lähtuda. Nendeks oleks muu hulgas piiride puutumatus ning riikide suveräänsuse austamine ja siseasjadesse mittesekkumine.

Tõsiselt tuleb mõelda, kuidas korraldada majandus- ja kaubandussuhteid riikide, mis ei kavatse oma ühiskondlikku ja poliitilist süsteemi tuua lähemale lääneriikide standarditele. Vähem tõsine väljakutse ei ole toimivate kaubanduslepingute ülesehitamine riikidega, keda peame oma väärtusruumi kuuluvateks. Aga kõigepealt tuleb võtta initsiatiiv lõpetada sõda Ukrainas selle aasta jooksul. Seda viisil, mis tagab nii Ukraina kui Euroopa julgeoleku. Agressoreid tuleb heidutada, mitte rahustada või meelitada. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: