Iga päev ületab Venemaa-Gruusia piiri umbes 10 000 inimest, seda on pea kaks korda rohkem kui enne mobilisatsiooni algust Venemaal. Kui suur või oluline teema see Gruusias on? On see ajalehtede esikülje teema?

Viimastel päevadel on see teema kindlasti palju rohkem tähelepanu all kui varem, kuigi peab ütlema, et see on juba võib-olla kolmas selline sisserändelaine Venemaalt. Algas see juba paar aastat tagasi, kui opositsioonimeelsed ja režiimivastased, kultuuritegelased ja võib-olla inimõiguste kaitsjad hakkasid riigist lahkuma. Gruusia oli juba siis nende jaoks üks sihtpunkte. See oli juba enne sõda. Siis algas sõda Ukrainas, misjärel väljaränne veelgi suurenes. Suvel, siin on väga vastuolulised andmed ja väga raske on täpseid numbreid anda, aga osa rahvusvahelisi organisatsioone on indikeerinud, et Gruusiasse tulnud venelaste ja valgevenelaste arv võib ulatuda kuni kolmesaja tuhandeni.

Ja nüüd viimane laine ehk siis mobilisatsiooni eest põgenenud, see on järjekordne omaette kategooria. Nüüd see 10 000 on tõesti see, mis praeguste andmete järgi on Gruusiasse sissetulijaid. Kuskil 5000–6000 ju ka lahkub Gruusiast iga päev. Need on siis need venelased, kes on tulnud siia suve pikendama ja kes võib-olla mobilisatsiooni alla ei kuulu, nemad siiski lähevad koju tagasi. Aga selge on see, et inimeste hulk siin selle nädala ajaga küündib kusagil 100 000 kanti.

Gruusia siseminister teatas, et piiri sulgemiseks Venemaaga mingisugust alust ei ole. Ma saan aru, et Gruusia valitsus, erinevalt näiteks Eesti või Läti valitsusest, ei näe Venemaalt tulevate inimeste voos mingisugust julgeolekuohtu. Kas te oskate selgitada, millest see erinevus?

Gruusia valitsus on tegelikult selle sõja algusest peale oma väljaütlemistes Venemaa suunal olnud väga mõõdukas. Nad on muidugi selle sõja hukka mõistnud. Aga kuna venelaste hulk, kes on siin, on päris suur, siis nad ühelt poolt kindlasti muretsevad võib-olla selle pärast, et kui tekib väga tugev venevastane sentiment, siis see võib omakorda esile kutsuda rahutusi. Ja siis see võib jällegi olla mingisuguseks alibiks või põhjuseks ka, et Venemaa näiteks võib Gruusiat rünnata või siin midagi korda saata. See on põhiline, millele rõhutakse.

Aga nad on jäänud ka pärast mobilisatsiooni oma väljaütlemistes väga mõõdukaks. Tõepoolest, nad viitavad sellele, et kuna Venemaal elab kokku ligi 100 000 gruusia päritolu, neil kõigil ei ole isegi Gruusia kodakondsust, on Vene kodakondsusega gruusia päritolu inimest, siis nad peavad piirid lahti hoidma selleks, et need inimesed saaksid tagasi koju pöörduda. Ja kui, ütleme, et inimene ei ole saanud mobilisatsioonikutset, aga soovib siiski Gruusiasse tulla, siis loomulikult on ta praegu teretulnud. Tõesti neile mingisuguseid takistusi Gruusia poolt küll ei tehta.

Nüüd see, mida rahvas arvab, on veidi teistmoodi, ja see, mida opositsioon arvab. Nemad siiski näevad selles suurt julgeolekuohtu. Osa parteisid on siin välja öelnud, et see on anneksioon ilma tankideta.

Üldiselt inimesed on mures, sest see väga suur venelaste arv Gruusias on siiski löönud kinnisvaraturu, ka üürituru täiesti pahupidi. Hinnad on, kui mitte kahe-, siis pooleteistkordsed kindlasti. Väga raske on üldse üüripinda leida. Hotellide hinnad on üles läinud. Üldiselt Thbilisis on näha juba väga-väga suuri ummikuid, sest alguses tulid inimesed autodega. Praegu lastakse nad üle jalgsi, et järjekorda teisel pool piiri vähendada. See järjekord on 20 kuni 30 kilomeetrit pikk, aga inimesed jätavad autod maha ja tulevad jalgsi üle piiri. Et üleüldiselt, jah, siin on vene keelt kuulda absoluutselt igal pool.

Kas Gruusia valitsuse suhtumine, kui ma tõmban paralleeli näiteks Moldovaga, mis oli ka alguses väga ettevaatlik ja on tegelikult ka praegu, aga on näha, et Moldova valitsuse sõnumid on muutunud üha kriitilisemaks ja suhtumine Venemaasse valjemaks, kui vaadata seda sõja käiku alates veebruarist, kuidas on Gruusias, kas see dünaamika on sarnane? Kas nüüd selle sõja eskaleerumise käigus on Gruusia valitsus muutunud kuidagi selgesõnalisemaks või on pigem seda joont, mis nad alguses sisse võtsid, nüüd ka väga rangelt hoidnud?

Ühest küljest on võib-olla see dünaamika sarnane Moldovaga selles mõttes, et kui alguses oli neid nii-öelda hukkamõistvaid avaldusi vähem, siis mida enam ukrainlased ja Ukraina sõjavägi on saavutanud väiksemaid võite ja see tohutu vastupanu, siis see siin siiski tekitab aukartust ja austust. Ja on näha, et ka nende väljaütlemised on muutunud Venemaa suhtes võib-olla kriitilisemaks just rahvusvahelisel areenil.

Nüüd see sõnum, mis oma koju ja kodupublikule ja valijaskonnale läheb, on jäänud samaks, mõõdukaks. Kutsutakse inimesi siiski ennast vaos hoidma, mitte tänavatele tulema, sellepärast, et see oleks justkui üks viis, kuidas Gruusias teine rinne võiks avaneda. Aga loomulikult see olukord siin on paradoksaalne, et 20 protsenti nende territooriumist on juba Venemaa poolt okupeeritud ja nüüd venelased ise sellesama režiimi eest jooksevad just Gruusiasse pakku.

Mida me näeme siin ja mis võib olla selle mõõdukuse taga, on see, et Venemaa valitsus praegu tugevdab ka kontrolli okupeeritud alade üle just selliste administratiivsete meetmetega: seadusandlust juba harmoniseerib, nõuab teatud eritingimusi, topeltkodakondsust ja nii edasi. Need on sellised pisikesed asjad, mis teevad kogu selle Gruusia valitsuse olukorra selles mõttes ka keeruliseks. Sellest peab natukene aru saama, miks nad niimoodi käituvad. Aga jah, siin kaks leeri on küll praegu, et valitsus on väga mõõdukas ja kutsub üles inimesi rahulikuks jääma. Opositsioon ja rahvas ise on jällegi väga mures. Ja siin ongi praegu korraldamisel üks suurem demonstratsioon Gruusia ja ja Ukraina territoriaalse terviklikkuse toetuseks.

Ma saan aru, et inimesed, kes on Thbilisi tänavatel kõndinud, räägivad, et linn on Ukraina sümboolikat täis. Kui palju on kohapeal selliseid selgeid konflikte ette tulnud või tunda, kus siis ühelt poolt on need inimesed, kes valjuhäälselt seda sõda hukka mõistavad ja teiselt poolt, kas grusiinid või siis ka üle piiri tulnud Vene kodanikud, kes Putini sõda toetavad?

Neid, kes Putini sõda toetavad, on kindlasti. Neid me siin omavahel nimetame nii-öelda elustiili pagulasteks, kes lihtsalt tulevad siia ilma igasuguse ideoloogilise põhjenduseta, aga nad soovivad elada seda normaalset elu edasi, mida nad Venemaal elasid. Nemad on esimesed, kes otsivad üles joogaklubid, igasugused muud sellised ajaveetmisviisid. Nad ei jookse millegi eest ära otseselt, neid miski ei ohusta.

Aga selliseid avalikke konflikte ei ole olnud, sest siiski venelased, kes Gruusiasse on tulnud, hoiavad suhteliselt madalat profiili. Nad püüavad igatpidi, isegi Vene numbrimärkidega autod riputavad omale külge Ukraina sümboolikat, Ukraina lippe, justkui näitamaks, et nad toetavad Ukrainat selles sõjas. Ja grusiinid ise on teinud ka väga selgeks, nagu ma olen aru saanud rääkides siin kohalikega, et nad ikkagi nõuavad, et need venelased, kes tulevad, tunnistaksid, et nad on režiimivastased.

Kas ja kui palju kardetakse seda, et mobilisatsioon hakkab puudutama ka okupeeritud Abhaasiat ja Osseetiat?

Praegu on justkui Abhaasia ja Lõuna-Osseetia mobilisatsiooni alt välja jäetud. See oli selline ametlik teadaanne eelmisel nädalal, aga loomulikult võib see muutuda. Samas on mehi nii Abhaasiast kui Lõuna-Osseetiast juba Ukrainasse sõdima saadetud ja osa neist on juba ka tagasi tulnud. Vastasseis, eriti Abhaasias on väga tugev, sest paljud neist on ka juba surma saanud. Neid kasutati juba enne mobilisatsiooni. Seetõttu ma arvan, et võib-olla hetkel sealt ei olegi enam kedagi väga võtta. Abhaasia puhul on see keeruline. Abhaasias on suur vastasseis inimeste poolelt üleüldse sellele sõjale, Lõuna-Osseetia puhul see päriselt nii ei ole.

Millest see erinevus?

Lõuna-Osseetia on siiski täielikult Venemaa kontrolli all ja seal on tehnokraatlik de facto valitsus. Meelsus on väga Venemaa suunas kaldu. Seal mingisugust hingamisruumi neutraliteedile või midagi sellist ei ole.

Abhaasias on siiski väga aktiivne kodanikuühiskond ja nad ei ole ei venemeelsed ega gruusiameelsed, vaid neil on väga tugev Abhaasia enda identiteet ja nad soovivad seda hoida. Seal on venelastel ka raskem opereerida.

Kuidas suhtub Gruusia valitsus nendesse, kes lähevad Ukrainasse Venemaa poolele sõdima? Teame, et paljud grusiinid on läinud Ukraina poolele sõdima just vabatahtlikes gruppides, aga on ju ka palju just Vene kodanikke, kes elavad Gruusias. Kuidas see suhtumine on, missugune on sõnum? Võrdluseks, Eestis öeldi, et kes läheb Vene poolele sõdima, ärgu üle piiri Eestisse enam tulgu, sest Vene poolel sõdimine on kuritegu.

Ma ausalt öeldes ei ole avalikus ruumis või meedias näinud mitte ühtegi avaldust selle kohta. On võimalik, et Vene kodanikke siitpoolt kindlasti on läinud sinnapoole vabatahtlikena sõdima, aga nendest ei ole midagi teada. Rääkimata sellest, et Gruusia valitsus nende kohta mingisuguse seisukoha võiks võtta. Selles mõttes kõik Gruusia vabatahtlikud, kes seal on sõdinud ja kes on langenud, võetakse seal kangelasena vastu ja nende matustel tavaliselt osalevad ka valitsustegelased. Aga vastupidist varianti.... See kahjuks on siin täiesti katmata ala.

Kui me nüüd korraks veel tuleme tagasi nende põgenike juurde, siis kuidas kohalikus avalikus arvamuses või meedias seda probleemi käsitletakse? Kas see on pigem poliitiline probleem, julgeolekuprobleem või just nimelt selline olmeline sotsiaalprobleem alates liiklusummikutest ja lõpetades kõrgete üürihindadega?

Seda käsitletakse kindlasti sellise olmeprobleemina põhiliselt siiamaani. Nüüd on lisandunud sellele väga tugev julgeolekumõõde, kuna palju räägitakse ka sellest, mida Venemaa võib korda saata, näiteks kui Gruusia varjab desertööre või annab desertööridele võimaluse kuidagi mobilisatsioonist pääseda.

Ega Gruusia ühiskond ole valmis sellise hulga sisserändajatega toimetulekuks. Neil on endal siiamaani lahendamata veel väga palju Abhaasia 90. aastate sõjast, aga ka 2008. aasta sõja tagajärjel tekkinud sisepõgenikega seotud probleeme.

Kuidas see siin tegelikult hakkab välja nägema, on päris keeruline, sest kinnisvara, ka ehitatav, arendatav kinnisvara on suuresti ära ostetud ja väga paljuski on ostjateks just venekeelne elanikkond. Infrastruktuur saab kindlasti väga suure löögi, sest see ei ole selleks mõeldud. Ta on juba praegu väga piiripealses seisus, aga ütleme, kui sul on 300 000 lisainimest, kes seda kasutab, ja kõik koolid, lasteaiad, siis see on lihtsalt üks väga-väga suur lisakoorem ühiskonnale ja seda ei ole näha, et Gruusia oleks sellega tegelenud või oleks selleks kuidagi valmis. Eks nad siin peavad võtma samm-sammult.