Eesti taasiseseisvumispäeva eel viivad paljude mõtted tagasi laulva revolutsiooni aega ja paljude murranguliste sündmuste juurde. Taasiseseisvumise eelduseks oli rahva soov olla vaba, olla vaba Nõukogude Liidu korralagedusest, korraldamatusest, lohakusest, lollusest, laiskusest ja riigijuhtide rumalusest ja saamatusest.

Eestlased ja tugev väliseesti kogukond polnud aastate jooksul maha matnud mõtet taasiseseisvumisest ja hoidsid kodudes salaja alles sinimustvalgeid lippe. Rahvas uskus ja soovis muutuste aegade tulekut.

Minu meelest on Eesti rahval suure pildi nägemise võime palju suurem kui mõnel suurel rahval. Ilmestagu seda siis majandusreformid, soov olla NATO ja EL-i liige, võtta kasutusele euro või olla ÜRO eesistuja. Meie märkimisväärsed panused maailma IT-arengusse on teinud Eesti IT-riigiks. Kõik see poleks võimalik, kui rahvas ja võim ei näeks suurt pilti, ei oleks nii sihikindel ja töökas. Meid on vähe, aga meie maa on väike, kuid tubli.

Mis siis, kui unistused ei täitu?

Näiteks selle kohta, mis juhtub, kui unistused ei täitu, võiks tuua Abhaasia Taga-Kaukaasiast, olgu see siis autonoomne, okupeeritud või separatistlik riik, piirkond, maa.

Abhaasias oli ja paraku on praegugi vähe neid, kes muudatusi saaks ja oskaks ellu viia. Abhaasia probleem pole ainult selles, et pindala on Harjumaa suurune ja rahva elanikkond on väike, alla veerand miljoni, vaid ka tema asukoht ja naabrid. Ja meil on üks ühine naaber, kes ei anna rahu ja hoiab pidevalt valvel nii meid, kui ka kõike naabreid. See riik on Venemaa. Abhaasia teine naaber on Gruusia, kuigi viimase seaduste järgi on Abhaasia nende autonoomne piirkond/vabariik.

Kui Eesti taasiseseisvus, oli oht, et Nõukogude Liit ei lase meid niisama vabaks, vaid võib tekkida sõjaline konflikt või siis sarnane rahutuste ja rahva püüdluste mahasurumine nagu toimus Riias ja Vilniuses. Õnneks seda ei juhtunud. Abhaasia iseseisvumisega Gruusia koosseisust aga ei läinud nii kergelt, sõjaline konflikt kestis aasta ja 45 päeva. Kindlasti oli sellest sõjas rohkem süüdlasi, kui kaks riiki või kaks rahvast.

Kui Eestis hakati piire avama, meelitama riiki välisraha ja investoreid, siis Abhaasia sulges piire, täpsemalt seda tegid Venemaa ja Gruusia. See muutis Abhaasia suletud üksikuks saareks. Sellest ajast on Abhaasia harjunud elama pidevas isolatsioonis. Kui Gruusia poolele pääsesid peamiselt etnilised grusiinlased, siis muud rahvad – ja neid oli enne 1992. aastat Abhaasias ligi sada – pöördusid oma toidu ja ravimite saamiseks Venemaa poole.

Kui ma õppisin Salme küla Eesti koolis ja ajaloo tunnis räägiti natsi-Saksamaa koonduslaagritest, siis lapsena mõtlesin, et mis vahe oli nende ja Abhaasia-Vene piiril? Tegelikult ega väga sisulist vahet polnud, ühes olid inimesed režiimi vangid ja teises saatuse vangid. Nii esimeses kui ka teises inimesed surid. Kui inimesed poleks läinud üle piiri ja seisnud ööd ja päevad järjekorras, et kaupa müüa ja toitu osta, oleksid nad nälga surnud, mida kahjuks ka ette tuli.

Sellel piiril kaotas rahvas ka inimlikkuse, tihti oli piir suletud ja kui Venemaa selle avas, joosti tormi ja selle käigus tallati surnuks nii väikseid lapsi kui ka vanureid. Väljastpoolt tundus see julmusena, kohal olles oli veel hirmutavam, et sellesse suhtuti kui osasse inimeste elust. Õudne pole sündmus, vaid see, kui see sündmus muutub ühiskonna silmis normiks.

Kui Eesti võttis kasutusele krooni, siis Abhaasia pidi valima, kas kas kasutada Gruusia laari või Vene rubla, esimest vist ei kaalutudki. Majanduslik ja poliitiline blokaad viis Abhaasia rahva äärmuslikku vaesusesse, näiteks päts leiba maksis kaks rubla ja vanaduspension oli samuti kaks rubla kuus. Ega midagi muud rahval üle ei jäänud, kui vaid püüda ellu jääda. Mis siin rääkida unistustest või suure pildi nägemisest. See oli kogu Abhaasia rahva tragöödia.

Kui Eestis võeti kasutusele internet ja mobiilside, oli Abhaasia oma isolatsioonis jõudnud nii kaugele, et kirju sai suurde maailma saata ainult Türgi kaudu, kuid seegi tee hiljem katkes. Telefoniside oli sama haruldane, nagu siis, kui telegraaf loodi. Kiirabi ja tuletõrje jõudsid tihti kohale alles siis, kui kedagi ei olnud enam päästa või midagi kustutada.

Abhaasia on elu kahe tule vahel (nagu olen varem kirjutanud), kus naabriks Gruusia ja Venemaa, üks tahab maad ja teine võimu. Tundub, et mõnel riigil puudub loomuomaselt sallivus ühe või teise rahva või riigi vastu.

Kui Eesti arenes ja ehitas uusi teid, maju ja panustas igatpidi riigi taristusse, siis Abhaasias lagunes kõik, mida Nõukogude ajal ehitati. Mäletan, kuidas vanatädiga läksime üle piiri, kärus olid pakk kahhelplaate ja Venemaa tolliametnik mõnitas: "Milleks teile need, jätke Venemaale, abhaasid teevad niikuinii kõik katki".

Paljud sugulased ei julgenud aastaid teha remonti ega midagi ehitada ja põhjuseks polnud ainult vaesus, vaid ka hirm või eelnev kogemus. "Milleks midagi ehitada või remontida, kui tulevad grusiinlased ja põlevad kõik maha," oli tavaline õigustus. Nii see riik ja omal ajal rikkalik ja huvitav arhitektuur lagunes ja laguneb tegelikult siiamaani. Paljud varemed, mis olid kui vaikivad tunnistajad kõikidele sõjaaegsetele sündmustele, on nüüdseks lõplikult lagunenud.

Kui Eestis tuuakse avalikkuse ette korruptsioonijuhtumid, et rahvas saaks nende teostaja hukka mõista, siis Abhaasias on juba kasvanud üles mitu põlvkonda, kelle jaoks altkäemaks ja pistis on kui norm. Teisiti ei saagi. Ma nimetan seda legaliseeritud korruptsiooniks, kuna seda teostatakse kohati väga kõrgel tasemel.

Noored on sellises riigikorralduses ja riigi sellisel viisil juhtimises pettunud, riigimeeste käitumine on räiges vastuolus koolis õpitule. Isiklik ahnus on suurem väärtus kui üldine ühiskonna heaolu. Abhaasias on vanasõna, et meist kõrgemad ja paremad saavad olla ainult mäed. Sellega õigustatakse tihti oma omakasupüüdlikust.

Mis edasi?

Sellele küsimusele ei tea vastus keegi, vähemalt mitte Abhaasias. Kui maa saatus otsustatakse ühel või teiselt poolt piiri, kas Gruusias või Venemaal, siis seal pole Abhaasia elanikutele võimalik oma sõna sekka öelda.

Abhaasia loodust ja kliimat võrreldakse maapealse paradiisiga, aga elu seal on tõeline põrgu. Rahvas on väsinud elamisest vaid lootuses helgemale tulevikule. Elata tahetakse ikka nüüd ja praegu. Maal on iseseisvus, mida tunnustavad riigid, mis ise vajaksid maailmas tunnustamist. Abhaasia riigi ja rahva saatus on nagu äss kaardimängus, aga ei tea, kes ja millal sellega oma käigu teeb.

Mõeldes Eesti taasiseseisvumisele ja vaadates sinimustvalget tasub mõelda eestlaste küladele Abhaasias ja sellele, et siin Eestis võinuks samuti teisiti minna. Meie võime jätkuvalt unistada suurelt ning püüelda paremuse poole. Peame kõrgelt hindama vabadust ja me kõik võime olla uhked Eesti riigi üle ja mitte ainult pidupäeval. Elagu vaba Eesti! 

Arnold Rutto on Abhaasias sündinud eestlane, kelle esivanemad asusid Kaukaasisse elama 19 sajandi lõpus.