Läinud sügisel oli Vanemuise teatel Piletisaju sooduskampaania eriti edukas. Ilmselt rõõmustasid seda uudist kuuldes paljud inimeste kultuurihuvi kasvamise üle. Mida toob endaga aga kaasa teatrikultuuri massidesse jõudmine?

Külastasin Vanemuise teatri balletilavastust. Olin põnevil. Teate ju küll seda erilist teatrisse minemise tunnet: sätid end veidi, paned uhkemad riided selga, kohale jõudes see ootusärev sumin teatrisaalis vahetult enne etendust. Tuled kustuvad, valjuhääldist kostub teatri tervitus, orkester häälestab ning Tšaikovski imelise teose esimesed noodid võivadki kõlada. Mida aga ei saabu, on vaikus publikus. Ehk ei saanud külastajad aru, et etendus algas ning orkester mängib juba avamängu?

Tegemist polnud päevase etendusega, kus palju kooliõpilasi, kellele sellise käitumise ehk andestada võiks. Avamäng lõppeb, balletiartistid saabuvad lavale. Korraks saabub isegi vaikus või ei kostu üksikute jutustajate kõnekõma orkestri fortest üle. Nii kui saabub piano, on jutuvada kuulda. Proovin enda taga istujatele teha pedagoogilist etteheitvat pilku, aga ei õnnestu. Loomulikult, teatrisaalis on ju pime Küll näen aga, et jutustajad pole mitte lapsed, vaid täiskasvanud inimesed. Mitte üksikud, vaid üle saali on neid sosistajaid mitmeid.

Mõtisklen omakeskis, kes peab väärtuskasvatust läbi viima? Kool? Kodu? Kuhu on kadunud kombekus? Siinkohal saaks ehk süüdistada pandeemiat. Ehk on inimesed lihtsalt unustanud, kuidas teatris käituma peaks.

Kas see siis ongi Vanemuise ülieduka kampaania hind: teatrisaali on jõudnud "kinokultuur". Näiteks tasuta koorikontsertidel on tavaline, et ikka heliseb mõni mobiil, inimesed voorivad keset lugusid uksest sisse ja välja, jutustavad. Varasemast ajast mäletan, et teatris see vähemasti nii ei olnud.

Sarnase elamuse osaliseks sain ka kuu hiljem draamalavastust vaatama minnes. Seekord oli saal küll täis kooliõpilasi, aga jutukõma oli sama häiriv. Intiimses, kuid hea akustikaga Sadamateatri black boxis on iga sosin selgelt kuulda. Arvestades seda, et ka täiskasvanud ei oska teatris käituda, on raske noortelt seda oodata.

Seepärast leian, et kasvatusliku poole peaksid siiski ette võtma koolid, kuna kodu peale ju lootma jääda ei saa. Etiketiõpetus koos regulaarsete kultuuriürituste väisamisega peaksid olema riikliku õppekava osa, mitte vaid eliitkoolide õpilaste privileeg. Me ei saa jätta kasvatuslikku poolt ainult klassijuhatajate ülesandeks, sest nende töökoormus on niigi meeletu. Seepärast tuleb leida võimalus eraldi kursuse loomiseks, mille abil õpilaste kultuuripädevust kui üht kaheksast gümnaasiumi riiklikus õppekavas sätestatud üldpädevustest varasemast paremini arendada.

Kuniks aga kooliprogrammis sellist ainet veel pole, teen ettepaneku: võtame omakeskis kätte ning proovime vähemalt ise ning oma lähedaste ringis arutada, missugust kultuuri me teatrisaali endaga kanname. Julgemad võiksid ehk isegi teatris jutustavale naabrile vaheajal mainida, et nende tegevus on häiriv. Väärtustame artistide loomingut ja laseme neil oma oskusi demonstreerida, ilma oma jutuvadaga etendusi täiendamata.

Võiks ju muidugi diskuteerida selle üle, et ehk ei peakski kultuuritarbimine odav olema ning Piletisaju laadseid kampaaniaid ei tuleks edaspidi enam korraldada, aga nii tekitame minu arvates olukorra, kus maksame hiljem lõivu ning teatrikultuur halveneb ajapikku veelgi.