Olin kaitseministeeriumi asekantsler 2020. aasta sügisel, mil riigikogus oli arutelu all õhutõrje ja rannakaitse soetamise võimalik lisarahastus. Külastasin toona ka ise erakorraliselt üht septembrikuist riigikogu riigikaitsekomisjoni istungit, kus tegin kaasa tunniajase jupi sellest hetkel populaarseks saanud Eesti riigikaitse lähiajaloo episoodist.

Tasub meelde tuletada, et EKRE aktiivsed esindajad olid varemgi riigikogus vaidlustanud erinevate relvasüsteemide hankeid ja seda viisil, mis soosisid konkreetseid pakkujaid. Riigikogu stenogrammides on need avaldused näha. Kaitseministeeriumis töötades juhtisin sellele probleemile tähelepanu 15. veebruaril 2019 Delfis avaldatud artiklis. Suhtlesin ka justiitsministeeriumiga. Arenguid ei toimunud.

2020. aasta sügisel aset leidnud veidrad ja täitsa ametlikud õhutõrje-arutelud olid seega EKRE poolt juba juurutatud parlamentaarse subkultuuri jätkumine.

Ühel komisjoni istungil, kus samuti viibisin, tutvustas EKRE liige Leo Kunnas rahandusministriga koostöös välja töötatud plaani, kuidas hankida kiiresti Eestile keskmaa õhutõrje. Plaan sisaldas kolme elementi või tingimust: 250 miljoni euro eraldamine keskmaa õhutõrje ostmiseks; selle rahaeraldise ära kulutamine 2020. aasta lõpuks, st vähem kui nelja kuu jooksul; ajasurvest tulenevalt riigihanke ärajätmine ja selle asemel riik-riigile tehingu eelistamine.

Hanke ärajätmise soovi kohta on riigikaitse komisjoni 16. septembri 2020 erakorralise istungi protokollis isegi tõend (vt lisa) järgmise lause näol: "Martin Helme vastas, et õhutõrje puhul oleks tegemist riik-riigiga tehinguga ning hanget ei toimuks."

Et Leo Kunnas teatas lisaks, et on olemas ka konkreetne relvatootja ja selle esindaja, kes suudaks kõikidele kolmele tingimusele vastava tehinguga sel aastal lepingusse jõuda, siis juhtisin tähelepanu, et selline tegevus, kus riigieelarvelise rahaeraldise pakkumisele on konkreetse tootja silt peale kleebitud, ei pruugi olla seaduslik. Seepeale kaotas Leo Kunnas talle väga mitteomaselt enesevalitsuse.

Hiljem on EKRE püüdnud toona tekitatud ajasurvet eirata, näiteks väitis EKRE liige Alar Laneman 19. veebruari Postimehele avaldatud vastulauses, et 2020. aastal "olles enne konsulteerinud rahandusminister Martin Helmega, käisime välja idee, et lisaks kehtivas eelarvestrateegias määratud rahale võiksime investeerida lähiaastatel umbes 300 miljonit eurot, sellest 50 miljonit miiniveeskamise ja rannakaitse ning 250 miljonit keskmaa õhutõrje võimekuse loomiseks."

Riigikogu liige Laneman moonutab oma vastuses üht olulist fakti: keskmaa õhutõrje raha kulutamist nõudis EKRE juba sama aasta lõpuks.

Nii et lisaks asjaolule, et komisjonis toimus arutelu konkreetse firma hinnapakkumise alusel, pandi sellele pakkumisele peale ka ebarealistlik ajaline surve, mis oleks jätnud valikusse ainult ühe ettevõtte.

Hoidun spekuleerimast, mis motiividel Martin Helme ja Leo Kunnas oma plaane ja selle ajalisi tingimusi seadsid ning õhutõrjesüsteemi tarnijat valisid. Aga ettevõtja Raivo Tamme osalust selles plaanis ei üritatud isegi varjata.

Kõige häbitum selle loo juures on, et sellise plaani arutelud leidsid aset meie riigikaitsekomisjoni ametlikel istungitel ja kõigi teiste erakondade silme ees. Ei mäleta, et teised kohal viibinud erakonnad oleks innukalt EKRE lähenemist vaidlustanud.

Kindral Martin Herem on teinud tollastest umbsetest ja higistest riigikaitsekomisjoni aruteludest tagantjärele detaile avaldades vilepuhuja tänamatut tööd, olukorras, kus vilet puhuda poleks vajagi.

Kui riigikogul oleks kaasaegne lobireeglistik (mis näeks ette ka riigikogu liikmete lobistidega kohtumiste registreerimise sarnaselt täna ministeeriumides hästi tööle hakanud süsteemile) ja selliseid episoode välistav töökultuur, siis ei peaks kaitseväe juhataja tegelema keset Euroopas käivat suurt sõda korruptsiooniennetuse tõhustamise vajaduste reklaamimisega. Seda protsessi peaks vedama hoopis justiitsministeerium. Suur ja lihtne palve uuele riigikogu koosseisule: tehke palun lobireeglid korda. Piinlik on.