Reformierakonna ja Eesti 200 tugev tulemus valimistel loob eelduse, et praegu paika pandav valitsusliit peab vastu neli aastat. Kui oravad lubasid valimisplakatitel, et neid valides saab Eesti olema kindlates kätes, siis praegu koostatav koalitsioonileping näitab, kas need käed on ka tegusad või eelistab Reformierakond riiki valitsedes hakata elama rantjee-elu.

Avalikkusele mõneti üllatavalt ja ka ehmatavalt hakkasid Eesti 200, Reformierakonna ja sotside esindajad kohe pärast valimisi rääkima suurtest kärbetest, mis on möödapääsmatud.

See jutt on muusika minu kõrvadele, sest Eestis pole ammu olnud riigikogus nii head võimalust oluliste reformide käima lükkamiseks. Ajaaken on aga kitsuke. Umbes kahe aastaga tuleb loodaval valitsusliidul kõik keerulised otsused ära teha, sest siis tulevad juba uued valimised peale ja poliitikute otsustusjulgus kaob.

Varem on valitsus teinud suuremad kärpimised sunnitult ehk kui majanduses ei ole just parimad ajad ning maksulaekumine riigieelarvesse kidub. Reformierakonna ja ka kunagise Isamaa eelistus oli pigem tõmmata kulutusi kokku, kui sirutada abikäsi laenuraha poole. Nende varasemate kärbete suur miinus oli aga see, et kõigile valdkondadele lajatati ühe joonlauaga. See on lihtne ja tõhus kärpimisviis, kuid ei pruugi olla alati kõige parem.

Palju keerulisem on saavutada avaliku sektori kulutuste vähenemine riigi seniste tegevuste ümberkorraldamisega. Esiteks võtab see aega, teiseks ei pruugi tulemuste saavutamine minna kiiresti ning kolmandaks võib reformide tegemine riigieelarve vaatest tuua esimestel aastatel hoopis puudujäägi suurenemise.

Hea näide sellest on ammu-ammu tehtud Reformierakonnale tuttav ettevõtete traditsioonilise tulumaksu kaotamine ehk investeeringute tulumaksuvabastus. Toona oli olulisim vastuargument riigieelarvesse tekkiv maksuauk. Jah, pärast investeeringute tulumaksuvabastust tekkis tõesti tagasilöök ettevõtte tulumaksu laekumisest, aga see tagasilöök oli lühiajaline. Juba mõni aasta pärast maksureformi hakkas ettevõtete tulumaksu laekuma riigieelarvesse rohkem, kui seda laekus vana maksuseaduse ajal.

Kunagi tehtud tulumaksureform on hea näide sellest, et täna tehtud oluliste muudatuste viljade noppimise aeg saab reeglina olema kaugemas tulevikus. Seetõttu ei peaks uuel valitsusliidul olema praegu peetavatel koalitsioonikõnelustel oluliste eesmärkide seas nelja aastaga eelarve tasakaalu viimine. Pigem tuleks kogu oma tähelepanu pöörata nendele reformidele, mis aitavad Eestil teha järgmist suurt arenguhüpet. Ja kui need reformid tähendavad esimestel aastatel riigieelarvele suurenevat miinust, siis tasub selle miinusega leppida, sest kaugemas tulevikus saame maksuraha kuhjaga tagasi.

Näiteks on üks Eesti suuri probleeme olnud tööjõu kõrge maksukoormus ja selle lahenduseks on pakutud sotsiaalmaksu lae kehtestamist. Idee vastased on taas hirmutanud suure eelarveauguga riiklikus pensioni- ja ravikindlustuses. Sotsiaalmaksulae põhjustatud eelarveaugu võiks aga katta laenurahaga, kuniks uute töökohtade loomisest ja majandusaktiivsuse kasvust tekkiv maksutulu selle miinuse plussiks muudab.

Kõige suurem viga, mida loodav valitsusliit saab praegu teha, on see, kui kärpekirve ja võib-olla ka mõne uue maksu kehtestamise abil jõutakse nelja aasta pärast tasakaalus riigieelarveni, kuid vajalikud muudatused tervishoiu- ja haridussüsteemis, erinevate toetuste maksmisel või ka riigireform ise on endiselt käima lükkamata. 

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.