Maksuküürust on saanud viimastel aastatel Eesti maksusüsteemi üks enim kõneainet pakkunud nähtusi. Ühed kritiseerivad, et see on väga ebaõiglane viis tulusid maksustada, aga samal ajal teame, et 2018. aastal just õigluse eesmärgil see kasutusse võeti. Seega on maksuküür ehe näide sellest, kui erinev võib olla inimeste arusaam õiglusest.

Maksuküüruks nimetatakse seda rahvasuus seepärast, et tuluvahemikus 1200-2100 eurot hakkab lisatulu teenijal maksuvaba tulu kahanema. Seega tekib talle ette justkui küür kõrgema maksumäära näol, kus igalt juurde teenitud eurolt tuleb tasuda tavapärasest suurem osa maksudeks.

Maksuteoreetilisest vaatenurgast on sellise olukorra ebaõiglaseks pidamine siiski üsna tavatu. Rohkem peaks meid huvitama küsimus, kui õiglane on tasutud maksude osa kogutuludes. Viimasega on aga maksuküürul vähe pistmist. Piltlikult näitab maksuküür maksukoormuse ja selle õigluse kohta sama vähe, kui viimasena söödud pitsalõik pitsa kogusuuruse kohta.

Väide, et Eesti tulumaksuseaduse järgi peavad maksuküürule jäävad inimesed tasuma makse kõrgema maksumäära järgi, on küll tõsi, kuid ülim lihtsustus. Näiteks samamoodi on tõene väide, et selles samas tuluvahemikus maksavad inimesed oma kogutulult väiksema osa maksudeks, kui üle 2100 euro teenivad inimesed. Seega jaotub maksukoormus progressiivselt ning midagi karjuvalt ebaõiglast on siin keeruline leida.

Mõneti vastuoluline tundub küll progressiivsuse täielik puudumine kõrgematel tulutasemetel – võrdse osa tuludest maksavad maksudeks näiteks nii 2500 kui ka 5000 eurot teenivad maksumaksjad. See on seotud sellega, et kõrgematel tulutasemetel õigus maksuvabale tulule üldse puudub ja kõigile kehtib sama seadusejärgne tulumaksumaksumäär. Seda saaks teatud määral korrigeerida ka maksuküüru tuluvahemikku laiendades või seda kõrgemale nihutades.

Kuid maksuküüru peamine majanduslik probleem peitub hoopis selle mõjus inimeste käitumisele, kui hakatakse mingeid valikuid tegema üksnes maksude tekitatud stiimulite pärast. Mida rohkem inimesed maksudele reageerides oma elu ümber korraldavad, seda suuremaks kujuneb maksu majanduslik koormus ühiskonnale. Maksuküür just selliseid muutuseid inimeste käitumises tekitabki, sest sekkub otseselt inimeste valikute tegemise protsessi. Näiteks muudab see inimeste jaoks palju ahvatlevamaks oma tööpanuse vähendamise, sest sellega kaasnev rahaline kaotus on endisega võrreldes väiksem.

Millise otsuse iga inimene lõppkokkuvõttes langetab, sõltub loomulikult ka paljudest muudest asjaoludest. Kuid kui maksudega luuakse tugevaid stiimuleid ühe või teise valiku kasuks, kuigi eesmärgiks on üksnes riigikassasse raha hankida, võib see ühiskonna jaoks kujuneda suureks koormaks.

Majandusteadlased võrdlevad seda olukorda sageli lekkiva anumaga, kus riigi maksukogumise anumast kipub osa raha enne riigikassasse jõudmist välja pudenema. Kusjuures majandusanalüüsid on näidanud, et iga täiendava maksueuro kogumisega see leke ühe suureneb. Sisuliselt tähendab see seda, et iga täiendava maksueuro kogumine võib osutuda üsna kalliks: levinud hinnanguks on 30-50 senti ühe lisaeuro kohta, halvimatel juhtudel isegi rohkem kui üks euro.

Maksuküüru tüüpi elemendid maksuseadustes, kus teatud valikuid tehes seisavad maksumaksjad silmitsi keskmisest kõrgema maksumääraga, suurendavad selliseid kulusid eriti hoogsalt.

Ilmselt kaotavad praegu koalitsioonikõnelusi pidavad erakonnad maksuküüru ühel või teisel moel ära. Milliseid mõjusid võime oodata, kui seda tehakse näiteks nii, et laiendatakse praegu ainult teatud tulutasemeni kehtiv maksuvaba tulu 654 eurot kuus universaalselt kõigile? Midagi sarnast lubas valimistel Reformierakond, kuigi nemad pakkusid veidi kõrgemat maksuvabastust ehk 700 eurot.

Esiteks, suurima võidu eurodes saavad need, kellel varem maksuvabale tulule õigust polnud. Nende võit ühes kuus jääb 130 euro juurde. Aastas ulatub see üle 1500 euro. Proportsionaalselt võidavad aga enim just maksuküüru lõpu lähedal asuvad maksumaksjad, kes jäävad tuluvahemikku 2100-2300 eurot. Nende võit moodustab suurema osa nende tuludest – ligikaudu kuus protsenti – kui teistel tulutasemetel.

Igal juhul tulumaksu progressiivsus maksuküüru tuluvahemikus (1200-2100 eurot) selgelt väheneb. Sisuliselt tähendab see seda, et maksumaksjate tasutud maksusummade erinevused vähenevad ning erinevused kättesaadavas tulus suurenevad. Lihtsalt väljendades: tulude ebavõrdsus suureneb. See ühemõtteline tõdemus kehtib siiski üksnes tuluvahemikus 1200-2100 eurot, sest kõrgematel tulutasemetel erinevused kättesaadavas tulus ei muutu – kõik võidavad sama palju sõltumata tulust.

Selge on seegi, et peaaegu kõikide maksumaksjate kättesaadav tulu maksuküüru kaotamisega kasvab, kuna tegemist oleks sisuliselt ikkagi maksulangetusega. Erandiks on kõige madalam tulutase, kus maksuvaba tulu jääb endiseks ja seega rahalist võitu ei teki. Tegelikud võitjad ja kaotajad selguvad mõistagi siis, kui on teada, milliste ühiskonnagruppide arvelt seda maksulangetust rahastatakse. Seega on tervikpilt üsna kirju ja selles orienteerumine nõuab tõsist süvenemist.

Kuid eelnev on kõigest otsene ja lühiajaline mõju. Tegelik mõju avaldub pikema aja jooksul, mil inimesed hakkavad uue olukorraga kohanema. Esiteks võib oodata muutusi käitumises maksuküüru tuluvahemikus 1200-2100 eurot, sest seal kaob ära maksuküür, lisaks tõuseb ka kättesaadav tulu. Maksuküüru kaotamine muudab atraktiivsemaks lisatulu teenimise, mis peaks majanduslikku aktiivsust suurendama. Kättesaadava tulu kasv maksuküüru tuluvahemikus võib aga tekitada soovi ja võimaluse valida majanduslikult passiivsem elu.

Kumb efekt peale jääb, on keeruline ennustada. Samal ajal on selge, et madalamatel tulutasemetel nagu 1200 või 1300 eurot peaks domineerima majandusliku aktiivsuse kasv, sest seal maksuküüru kaotamine mõjutab eelkõige lisatulude maksustamist, kättesaadavat tulu mõjutab see vähe.

Maksuküürust kõrgemal asuvad inimesed, kelle tulu ületab 2200 eurot kuus, kogevad üksnes kättesaadava tulu kasvu. Nende majanduslik aktiivsus pigem väheneb, sest endine tulutase on võimalik saavutada väiksema vaevaga. Sellel tasemel täiendavalt teenitava tulu maksustamises midagi ei muutu, sest maksuküür neid varem ei mõjutanud. Seega pole alust loota, et nende majanduslik aktiivsus maksuküüru kaotamisest kasvaks. Oluline on see just fiskaalselt, sest siis pole ka maksutulude kasvu nendelt maksumaksjatelt väga loota.

Eraldi grupina tuleb vaadelda inimesi, kes on otsustanud aktiivsest tööelust mingil põhjusel kõrvale jääda. Neile peaks maksuküüru kaotamine, mis langetab tuntavalt maksukoormust peaaegu kõikidel tulutasemetel, muutma tööellu naasmise või esmakordse sisenemise atraktiivsemaks. Seega on selles grupis oodata majandusliku aktiivsuse suurenemist, mis toob ka riigikassasse suurema laekumise.

Maksuküüru mõju käitumisele on väga mitmepalgeline, kuid kokkuvõttes võiks järgmine koalitsioon unistada sellest, et maksuküüru kaotamine suurendab pikal perioodil majanduslikku aktiivsust niipalju, et tulude laekumine riigikassasse paraneb.

Seda võiks loota ka paljude majandusuuringute põhjal, mille järgi väiksem progressiivsus maksusüsteemis ja majanduslikku aktiivsust pärssivate elementide kaotamine suurendavad pikaajalist majanduskasvu. See looks valitsusele paremad fiskaalsed võimalused ka ebavõrdsuse vähendamisega tegeleda. Samal ajal, nagu eespool kirjeldatud, võib maksuküüru kaotamine osade maksumaksjate majanduslikku aktiivsust ka vähendada ja maksutulude kasv pole isegi pikal perioodil sugugi kindel. Milline saab olema tegelikkus, selle teada saamiseks peame vähemalt mõned aastad ootama.