Vanasõna ütleb, et võlg on võõra oma. Põhimõtteliselt tuleks hakkama saada nii, et riik arvestab kulude tegemisel meie kõigi ühiskassasse laekuva rahaga.  Samas pole Eesti isoleeritud saar, vaid me oleme osa Euroopa rahasüsteemist, mille osa liikmeid on kaelani võlgades. Eesti tulevikku mõjutab otseselt Kreeka, Soome või Itaalia kõrge võlakoormus, me peame nende hiigelvõlgadega oma plaanides paratamatult arvestama.

Täiesti õige. Eesti pole isoleeritud saar. Kõige keerulisem pole selle asja juures mitte nende võlgade suurus, vaid nende riikide elustandard ja elustiil, mida me tahes-tahtmata jälgime. Me unustame ära, et näiteks Skandinaaviamaad on selle elustiili eest, mida nad naudivad, nõus oluliselt rohkem maksutulu koguma. Me ei saa isegi koos Euroopa Liidu toetustega kokku nii palju raha, kui nemad korjavad maksudega. Me tahame saada seda kõike, mis on Skandinaavias, ise mitte selle eest makstes ja kõige lõpuks soovime veel viia eelarve tasakaalu. Siin on  tõeliselt keerukas vastuolu.

Euroopa stabiilsus- ja kasvupakt peaks hakkama järgmisel aastal taas ametlikult kehtima. Pakti üks kriteeriume on riigivõlg suhtena sisemajanduse kogutoodangusse. See ei tohiks ületada 60 protsendi taset, tegelikkuses on mitme teise riigi võlakoormus mitu korda sellest suurem. Usute, et nad üldse kunagi suudavad seda kriteeriumit täita? Või jätkub nende reeglite rikkumine ja Euroopa Komisjon vaatab taas sellele läbi sõrmede?

Need riigid ei suuda oma võlga alla viia. 60 protsenti jääb kindlasti kättesaamatuks lähiajal, kui mitte igaveseks. Aga seda hakatakse küll peale suruma, et riigieelarve puudujääk ei tohi ületada kolme protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Kui kiiresti suudetakse seda teha ja millises intressikeskkonnas, see on omaette küsimus. Me ei oska öelda, millises suunas intress hakkab liikuma ja kuidas Euroopa majandused sellises kahtlusi tekitavas intressikeskkonnas käituvad.

USA-s on võetud intressiootusi aasta lõpuks madalamale, kui need olid veel mõni nädal tagasi. Ma ei ole näinud, et Euroopa saaks ajada üle poole aasta USA-st erinevat intressipoliitikat.

Eestis ei taheta rääkida reaalintressist, mis on endiselt miinusmärgiga.  Näiteks euroala kümneaastastel võlakirjadel ja alusinflatsioonil põhinev reaalintress on umbes -3 protsenti. Lihtsustatult öeldes tasub endiselt laenata, sest sisuliselt peab tagasi maksma vähem kui praegu?

Tasub laenata küll. Siin on väike aga. Kui intress tõusis, siis esimesel aastal muutusid tagasimaksed ootamatult suureks. Ja neid on raske maksta nendel, kellel oli eelarve arvestatud madala intressiga. Pikas perspektiivis tasub laenata ja laenamine on kasulik. Aga lühikesel perioodil on intressi tasumine väga kallis. 

Baasintressimäär on kõikunud ikka ühe kuni nelja protsenti vahel, tavaliselt on see tipus kuskil pool kuni poolteist aastat, sel perioodil on keeruline võlgu tasuda. Siis aga tuleb parem aeg, kui jääb palju raha üle.

Kas meie oleme intressitipu lähedal?

Ma juba viitasin, et Ühendriikides alandati just äsja 2023. aasta lõpu intressiootusi. Ma ei tea, kuidas Euroopa Keskpank reageerib, aga Euroopa pole kunagi elanud USA-ga teises rütmis kaua aega. Ma arvan, et oleme üsna tipu lähedal.  

Rahapoliitika eest vastutajatel on valida: kas vaikides lükata inflatsioon inimeste ja ettevõtete kanda või tõmmata kärbetega majandusele pidurit.  Enamasti eelistatakse raha odavamaks muutmist, ajaloos on see nii olnud.

Üldiselt jah. Läänemaailmas pole rahvad nii tugeva talumisvõimega kui meie siin Eestis. Tullakse tänavale ja demokraatlikult valitud valitsused peavad niisuguste asjadega arvestama. Teiseks, me ei tohi oma ettevõtteid karastada nagu terast:  ajame kuumaks ja viskame külma vette. Terasega võib nii teha, aga ettevõtted vajavad suhteliselt ettearvatavaid konkurentsitingimusi. Muidu läheb see kalliks maksma. Rahapoliitika abil on tsükli silumine alati toimunud. Nii saab majandust korrastada.

Raha pole vaja raisata või lennukilt loopida, kuid kas Toompeal uue võimuliidu kokku panijad peaks üldse panema endale eesmärgi viia Eesti riigieelarve tasakaalu nelja-viie või kümne aasta jooksul? Ja kogume ka varusid tulevasteks kriisideks?

Meil on mõned asjad mõtlemises sassi läinud. Jõukohane eelarve ja reservide olemasolu on majanduse üks põhialuseid, kuid ta on põhimõte. Mitte kunagi ei ole see eesmärk. Eesmärk on majanduse toimimine ja sotsiaalmajandusliku sidususe alles hoidmine.

Mida ja kui palju kärpida, seda pole võimalik laua taga kokku leppida. Selleks on vaja korralikku analüüsi, mis vahest on olemas rahandusministeeriumil. Aga need variandid, mida meile pakutakse, need on olnud läbi töötamata. 

Selline ühe nädalaga eelarve paikapanemine on väga riskantne ja minu meelest lubamatu tegevus. Eelarvet on ju alati tehtud vähemalt kolmveerand aastat. Tuleva aasta eelarvet hakatakse kokku panema ju aprillikuus.  

Eelarve ümbertegemine nädalastel kõnelustel, kusjuures eelarvet ennast arutatakse vaid paar päeva, on täiesti lubamatu! Kokku saab leppida, et meil on eesmärk mingeid asju nihutada ja proovime selleks samme astuda, kuid mingeid asju ära otsustada mina ei riskiks.

Kas eelarve tasakaalu lubadus pole pigem poliitiline loosung, et jahutada avalikkuse ja tulevaste koalitsioonipartnerite ootusi raha kulutamise osas?

Ma ise arvan sedasama. Ma olen ka ise selgitanud nende kõneluste kohta, et midagi on vaja oma suhtumise väljendamiseks öelda, mis aga reaalselt tehakse, see selgub aasta jooksul.

Praegu opositsioonipingil istuvad poliitikud ütlevad, et raha võib laenata, kui see toob tulevikus meile suurema majanduskasvu. Kuidas aga mõõta laenuraha kasutamise efektiivsust? Vaatame näiteks koroonaaja või hilisemaid energiakompensatsioonide kulutusi, mida tehti suuresti võla kasvatamise abil.  Neid ei saa ju kuidagi nimetada tuleviku edendamiseks?

Kindlalt on teada, et kõik energiasäästlikusse paigutatud laenueurod on  tulevikus raha tagasi toovad sammud. Kui mõistlikult teha, siis majade soojustamine annab tulevikus kõvasti raha kokkuhoidu. Selliseid asju võib leida üsna palju.

Näiteks teadus-arendusvaldkonda mõistlikult paigutatud raha tasub ennast ära, aga paraku palju teadusraha on läinud kasutult betooni või on teaduses tehtud asju, millel pole Eesti majandusega erilist seost. Kui väljund tuleb Eestisse, siis selliseks tegevuseks võib küll laenuraha kasutada.

Püsikulude katmiseks võib raha laenata ainult erandjuhul ja siis see tuleb kindlasti tagasi maksta just püsituludest, mitte uue laenuga.

Kui me täidame Maastrichti kriteeriume, siis ühe- kuni kaheprotsendiline eelarvepuudujääk SKT-st on mõistlik, kui laenuraha kasutatakse tulevikuinvesteeringuteks?

Jah, kui me laename seda raha ratsionaalseteks investeeringuteks või mõne reformi läbiviimiseks, sest reformidel on kindlasti esialgne kulu. Hädavajalikke reforme ei või jätta tegemata sellepärast, et raha pole.

Jooksvateks kuludeks võib laenata tõesti ainult eriolukorras, epideemia ajal võib ka söögiraha laenata, kuid see peab olema ühekordne samm ja see raha tuleb kindlasti tagasi maksta.