Eesti on nähtavasti see koht, kus elab maailmas kõige rohkem Gruusia-eksperte ruutmeetri kohta. Juba on alanud turismihooaeg ja iga kord, kui ma Facebooki lahti teen, näen ma mõne tuttava pilti. Istub ta kusagil mägikülas, laud on täis head ja paremat ning kõige keskel on karahvin koduveiniga.

Eestis on väga raske leida inimest, kes ei oskaks sulle nõua anda, millises Kutaisi, Thbilisi või Bathumi keldribaaris saab maailma kõige maitsvamaid hinkaale või šašlõkki. Sinna juurde muidugi jutud sellest, kuidas ollakse taolistes keldribaarides omad joped, juba nii omad, et peremees juba sisse astumisel oma kõige salajasema ja parema veini välja võtab ning kallist külalist ülevoolava lahkusega kostitab. Ja muidugi tšatša. Eestlased on tõelised tšatšaspetsialistd ning Gruusia-teemaliste süvateadmiste juurde kuulub endastmõistetavalt "hästi hoitud saladus" kus seda kõige paremat viinamarjapuskarit müüakse. Ühesõnaga, lähed näiteks Bathumi turule ja siis kolmanda sissekäigu juures teises reas keskel istub see kõvera ninaga taat. Mine selle taadi juurde ning ütle, et Priit Keavast saadab tervisi, ja taat müübki sulle maailma parimat tšatšat.

Kui nüüd selline joogi-söögiteemaline ekspertteadmine välja jätta, siis teatakse Eestis Gruusia kohta üllatavalt vähe. See ongi põhjus, miks Gruusia ikka ja jälle üllatab. Näiteks, kui Eesti lehed hakkasid märtsi alguses kirjutama Thbilsis ja Bathumis nö Vene seaduse vastu lahvatanud protestidest.

Gruusia ühiskond on väga mitmekülgne ja mitmetahuline ja seal on väga palju vastuolusid. Kui Mihheil Saakašvili 2004. aastal presidendiks valiti, lükkas ta käima protsessi, mille eesmärk oli muuta Gruusia euroopalikuks ja läänelikuks riigiks. Saakašvili meetodid neid eesmärke saavutada olid väga vastuolulised ja tema valitsusaja lõpupoole suisa dikataatorlikud (jah, see on paradoks, et autokraat üritas totalitaarseid meetodeid kasutades üles ehitada demokraatiat).

Saakašvili, või Miša, nagu teda Gruusias nimetatakse, läänestas ülikoolid, saatis üliõpilasi õppima USA-sse ja Euroopasse, tõi Gruusiasse lääne turiste. Ent samas korraldas ta Gruusia majanduse ümber suhteliselt brutaalseid meetodeid kasutades ning tema poliitika Gruusia arvukate väikerahvaste suhtes oli diskrimineeriv ja assimileeriv. See kõik lõhestas ühiskonda. Peale mittegrusiinide tundsid ennast puudutatuna ka need, kelle jaoks euroopastumine tähendas traditsiooniliste väärtuste löögi alla sattumist.

Üks huvitav veelahe on Gruusias suhtumine Venemaasse. Saakašvili teatavasti üritas Gruusia Venemaa küljest lahti kangutada. Paradoksaalsel kombel on osal Gruusia elanikkonnast aga suhtumine Venemaasse äärmiselt positiivne. Venemaa on koht, kus paljud grusiinid käivad tööl ja see on väga tähtis kroonilise tööpuuduse all kannatavas Gruusias. Nii on Venemaal Gruusias paljude jaoks marjamaa oreool, kus on head palgad ja mille turg on suuteline ära ostma kogu Gruusia ekspordi. Seda ta ka, muide, on. Venemaad peetakse traditsiooniliste mitteeuroopalike väärtuste kandjaks. Ning lõpetuseks – Gruusias lokkab nõukogude nostalgia ehk igatsus aja järele, kui kõigil oli tööd ning küllaldaselt sissetulekut. Selles seltskonnas vaadeldakse 2008. aasta sõda mitte kui Venemaa-Gruusia sõda, vaid kui tüli Saakašvili ja Putini vahel, mille puhkemises väga tihti süüdistatakse hoopis Saakašvilit.

Viimastel aastatel on Gruusia – ja eriti sellised linnad nagu Thbilisi või Bathumi – läbi teinud suure hüppe. Gruusias on väga aktiivne start up'ide ja läänelike valitsusväliste organisatsioonide võrgustik. Tegeldakse aktiivselt moodsa kunstiga, vahepeal on tekkinud vinged elektroonilise muusika klubid, populaarsust kogub keskkonnakaitse. Ja siis on hulgaliselt inimesi, kelle jaoks need läänest tulnud impulsid on traditsiooniliste gruusia väärtuste lagundamine. Tolerantsus ja seksuaalsete vähemuste õiguste austamine satub siin konflikti Gruusia ühiskonna patriarhaalsuse ja konservatiivsusega. Lisame siia juurde majandusliku seotuse – enamik Gruusia majanduslikust eliidist on oma varandused kogunud Venemaal, iga Venemaa boikott Gruusia veinidele ja mineraalveele on löönud Gruusiat valusalt, Venemaa turistid on oluline sissetulekuallikas turismisektorile ning venemaalased on juba aastakümneid ostnud Gruusias aktiivselt kokku kinnisvara. Kokku saamegi ühiskonna, kus osa imetleb Venemaad ja teine osa suhtub Venemaasse äärmiselt negatiivselt.  

Eestlasi millegipärast Gruusias hinnatakse. Ma ei ole põhjusest kunagi aru saanud, aga ma olen mitu korda nautinud n-ö Eesti boonust, ehk saanud midagi odavamalt või abistati lahkemalt, kui tuli välja, et ma olen Eestist. Meiepoolse vastusammuna oleks väga viisakas teada Gruusiat natukene põhjalikumalt kui seda, kus ja millises keldribaaris Thbilisis saab maailma parimaid hinkaalisid.