Gruusias võimul olev Gruusia Unistuse (Georgian Dream, GD) partei lubab oma rahvale opositsiooni võidu korral sõda ja hävingut – nimelt kisuks opositsiooni liigne läänesuunaline innukus Gruusia Ukrainaga sarnaselt sõtta suure naaberriigi vastu. Opositsioon omakorda hoiatab Gruusia Unistuse võidu korral riigi lääne-suunalise integratsiooni lõppemise ning Gruusia Vene mõjusfääri langemise eest.

Gruusia poliitikale on nimelt üsna iseloomulik, et parteide valimiskampaaniad sisaldavad peamiselt vaid süüdistusi vastaspoole vastu; n-ö positiivse programmi esitamine on pigem ebatavaline nähtus. Pealegi olevat opositsioon riigi juba korra sõtta tõmmanud – Gruusia Unistuse juht ja valimiste esinumber Bidzina Ivanišvili ütles välja, et Gruusia toonane president Mihheil Saakašvili ise alustas 2008. aastal sõda, mistõttu tahab Ivanišvili lõuna-osseetide ees vabandada.

Positiivset retoorikat üritavad seekord siiski innovatiivselt viljeleda Gruusia poliitikasse "veel alles jäänud neli serotoniinitilka" Koalitsioon Muutuse nimel (Coalition 4 Change) ehk opositsioonilise telekanali Rustavi 2 üks endine omanik ja tegevjuht, uudisteankur Nika Gvaramia, kes 2022–2023 istus vangis telekanali varade väidetava väärmajandamise eest; endine peamise opositsioonipartei Ühinenud Rahvusliku liikumise (UNM) juht Nika Melia; UNM üks endistest naisjuhtfiguuridest Elene Hoštaria, kes kolm aastat tagasi lõi oma partei Droa!; ning Zurab Zaparidze, üks juhte "käbikeste" (Girchi) parteist, mis on kuulus oma liberaalsuse poolest (sh marihuaana väikestes kogustes omamise legaliseerimine).

Tegemist on seega eelkõige UNM-ist lahku löönud poliitikutega. Arvatakse, et nende tõttu jagunevad UNM-i 2016. ja 2020. aasta hääled (mõlemal korral 26 protsenti) kaheks.

UNM-i enda nimekirja eesotsas troonib noor heledapäine Tina Bokutšava, kes on poliitikas vägagi kogenud ning sobib oma USA kõrgharidusega UNM kuvandit esindama laitmatult. Partei igavene käilakuju, endiselt vangistatud Mihheil Saakašvili on haiglas kõvasti kosunud, kuid valimisdebatis väga aktiivselt ei ole osalenud.

Kas ta ootab endiselt oma tundi, et Gruusia poliitikasse naasta, ei tea ehk ta isegi. Tegemist on ju siiski paljude grusiinide jaoks väga vastuolulise isiksusega. 2004. aastal presidendiks tõustes algatas ta ja viis ellu hämmastavalt tõhusaid reforme, millele Gruusia edu mitmetes sektorites siiani paljuski põhineb. Samal ajal läks "Miša" võimu siseriikliku konsolideerimisega sammukese liiga kaugele. Igal juhul on president Salome Zurabišvili pidanud seni paremaks talle armu mitte anda.

Kolmas peamine opositsioonijõud on koalitsioon Tugev Gruusia (Strong Georgia), mille tuumiku moodustab "pankurite" partei Lelo, mis sündis enne 2020. aasta valimisi ning sai ka eelmisel korral üle valimiskünnise (toona oli künnis kolm protsenti, tänavu on tõstetud taas viie protsendi peale).

Erakonna juhtfiguurid on kaks TBC panga kaasasutajat: Mamuka Hazaradze ja Badri Džaparidze, kelle vastu esitati peale partei loomist kriminaalsüüdistus pettuses. (Meenutagem siinkohal, et kohtusüsteemi erapoolikuse tõttu on Gruusias pigem alust päriselt kahtlustada paljusid neid, kel sarnaseid süüdistusi pole.)

Hazaradze ja Džaparidze on küll nende väheste inimeste seas, kellel puudub ajalooline poliitiline "pagas", samal ajal ei ole pankurid majanduslikus kitsikuses ja võlgades siplevale grusiinile tingimata esmane referents, millega samastuda.

Koalitsiooni nimekirjas on ka hulganisti endiseid või praeguseid professoreid; lisaks üritavad nad end reklaamida Gruusia papa Jannseni ehk Ilia Tšavtšavadze kuvandiga. Tšavtšavadze defineeris oma rahvuse kodumaa, keele ja usundi kaudu, püüdes samas tuua Gruusiasse ka modernseid euroopalikke ideid. Mismoodi "Ilia tee" peaks transformeeruma tööriistaks praeguste majanduslike ja sotsiaalsete probleemide lahendamiseks, jääb siiski pisut ebaselgeks.

Kõige müstilisem figuur Gruusia seekordsetel valimistel on endine Gruusia Unistuse peaminister Giorgi Gahharia ning tema loodud erakond Gruusiale (For Georgia). Gahharia tundub üks võimalik must hobune, kelle puhul on varasemalt peetud võimalikuks edasist koostööd Gruusia Unistusega, millest ta 2019. aastal lahku lõi. Nüüdseks on GD liidrid tema ägedad vastased. Seega nähakse teda nüüd ühena võimalikest uue võimu juhtfiguuridest.

Valitsuspartei ootab võimule jäämist

Gruusia Unistuse kohta on öeldud, et see on ametnike, mitte poliitikute partei. Endine peaminister ja kaitseminister Irakli Garibašvili, peaminister ja endine spiiker Irakli Kobahhidze, Tbilisi linnapea Kahha Kaladze (parlamenti ei kandideeri) on küll kõik grusiinidele vägagi tuntud näod. Ka mitmed GD juhtfiguurid on Saksamaal kõrgharitud. Siiski on nende karismaatilisust ning ka välismaist parketikõlbulikkust alati millegipärast küsitavaks peetud võrreldes säravalt läänega suhtlevate UNM-lastega.

Ja lõpetuseks muidugi GD auesimees ja riigi omanik Bidzina Ivanišvili, kes on alati olnud eraklike kalduvustega, kuid viimastel aastatel kuuldavasti vähendanud kontakte välismaailmaga miinimumini.

Kuivõrd Ivanišvili ei armasta avalikkust, on paljude jaoks ehk üllatuseks, et see Venemaal 1990. aastate lõpus oma varanduse teeninud mees on kulutanud miljoneid dollareid isiklikku raha heategevusele, gruusia kultuuri edendamisele ning koolide, haiglate ja katedraalide renoveerimisele. Riiki juhtima sattus ta aga kuulu järgi lihtsalt seetõttu, et läks tülli varasemalt enda rahastatud partei UNM liidri Saakašviliga. Viimase poliitikast eemal hoidmine on olnud Ivanišvili raison d'être.

Ivanišvili on seekord GD valimisnimekirja esinumber ja teeb viimastel päevadel ka tõsist kampaaniat, mis näitab, et olukord on tõsine.

Gruusia Unistusel on olnud viimastel valimistel stabiilselt umbes miljon valijat. Millistel põhjustel võiks GD endiselt võimule jääda?

1. Gruusia majandusel on läinud viimastel aastatel hästi, alates 2021. aastast on kasv olnud keskmiselt üheksa–kümme protsenti aastas.
2. Nende inimeste jaoks, kes UNM-i ei toeta, oleks Miša erakonna võimule tagasitulek suurem õudusunenägu kui GD.
3. Kirik, mis on endiselt Gruusia kõige populaarsem ja usaldusväärsem institutsioon, toetab GD-d.
4. Enamik grusiine toetab traditsioonilisi väärtusi, eriti pereküsimustes, aga need on GD valimisplatvormi kindel osa.
5. Hirm (sõda) on lootusest (Euroopa) parem kokk.
6. Võimuparteil on ressursse, mida edu saavutamiseks kasutada – sh sisejulgeolekuorganite toetus ja võimalus valimiskomisjonide koosseisu mõjutada.
7. Ivanišvili ei näe ilmselt võimalust, kuidas ta saaks võimutüüri juurest lahkuda, kaotamata nii riiki kui isiklikku varandust, millest suur osa paikneb Gruusias. Samas on Ivanišvili ka Prantsuse kodanik.
8. Gruusia elanikest u 300 000 on riigi palgal: riigi- ja kohalike omavalitsuste ametnikud, politseinikud, õpetajad jt. Kui nad ei soovi tööd kaotada, peaksid hääletama "sobilikult" nii nad ise kui ka pereliikmed ja teised lähisugulased. Umbes 600 000 grusiini elab vaesuse piiril ning saab riigilt ellujäämistoetust, ka nendest paljude hääled võib ilmselt GD toetuseks ümber arvestada. Hääletajate mõjutamine on olnud olnud viimastel parlamendivalimistel arvatavalt ulatuslik.

Euroopa ja Venemaa vahel

Kuivõrd üle 80 protsendi riigi elanikkonnast toetab EL-iga ühinemist, on Gruusia Unistus aru saanud, et avalikult Euroopa-vastase kampaaniaga valijate hääli ei võida.

Valitsus jätkab Euroopa perspektiivi propageerimist vaatamata viimase aasta jooksul vastu võetud ebademokraatlikele seadustele nagu välisagentide seadus; traditsiooniliste pereväärtuste seadus, mis puudutab ka LGBT+ kogukonna õigusi või offshore'i seadus, mis lihtsustab raha liigutamist maksuparadiisidest Gruusiasse. GD valimisloosung on "Euroopa Liitu väärikalt", mis oma olemuselt väljendab soovi liituda mitte niivõrd Brüsseli, vaid pigem Orbáni Euroopaga.

Venemeelsust GD otseselt ei propageeri, kuid teod kõnelevad sõnadest valjemalt: Vene kapital ja sisserändajad Gruusias; otselennud paljude erinevate Gruusia ja Venemaa regioonide vahel; kaubavahetuse mahu oluline kasv viimasel kolmel aastal; lisaks ei ole Gruusia Venemaa vastaste sanktsioonidega ühinenud. Ükski raha ei haise. Vene (siiski väike) raha on kindel, EL-i tulevane (suur) raha aga teoreetiline. Opositsioon sooviks seevastu EL-iga liitumist ausate reeglite järgi ning Venemaa mõjusfäärist irdumist.

Mis siis, kui opositsioon ikkagi võidaks? Nagu ikka, on Gruusias muutuste elluviimisel võtmeküsimuseks praeguste opositsioonierakondade suutmatus teha koostööd muul viisil kui vaid paberil. Kompromiss on grusiini jaoks kaotus.

Lisaks on enam-vähem kõikidel poliitikutel selles riigis "pagas", mille tõttu üksteisesse kahtlustavalt suhtuda. Nii on kõik 19 opositsioonierakonda küll alla kirjutanud president Salome Zurabišvili algatatud Gruusia harta ideele, kuid omavaheline reaalne koostöövõime jääb küsitavaks. Seda enam, et selget liidrit pole opositsioonil õnnestunud endale leida.

Presidendi üsna eriline harta initsiatiiv on ühelt poolt küll ehk samm õiges suunas, kuivõrd tavapärane demokraatia pole Gruusias ju viimase 20 aastaga loodetud tulemusi toonud. Teisalt tekitab see aga küsimusi, mh harta vastavusest Gruusia põhiseadusega. Initsiatiiv näeb ette üheks aastaks tehnilise valitsuse loomise, mille järel korraldataks uued päriselt demokraatlikult parlamendivalimised. Nii peaministri kui teised valitsuse liikmed nimetaks praegune president.

Uue presidendi valib uus parlamendikoosseis novembris, kuid esmakordselt parlamendi valitud presidendil saab olema veelgi vähem reaalset võimu kui seni. Žurabišvili saatusele GD edu õnne ei tooks: kui Gruusia Unistus peaks saama parlamendis kokku 2/3 häältest ehk sada mandaati, alustavad nad ilmselt Žurabišvili sümboolse tagandamisega.

Prognoosimatu tulemus

Arvamusküsitluste põhjal on valimiste tulemust raske ennustada. Kõikidele eelmainitud erakondadele ennustatakse üle viieprotsendilise valimiskünnise pääsemist. 63 protsenti inimestest ütleb, et sooviks riigi kursi muutust ning anda võimalust uutele inimestele. See aga ei kajastu otseselt parteide toetusnumbrites.

Opositsioonilised küsitlejad Edison Researchist ennustavad GD-le 32 protsenti, valitsuse enda uuringufirma Gorbi aga 59 protsenti häältest. UNM-ile vastavalt 20 ja 13 protsenti, ülejäänud kolme opositsioonierakonna toetus jääb igaühel viie–kümne protsendi vahele.

Parima stsenaariumi korral oleks opositsioonil seega võimalus saada kokku umbes 50 protsenti ja pisut enamgi häältest. Opositsiooni kõrgemale tulemusele aitaks kaasa suurem osalusprotsent.

Viimastel aastatel on stabiilselt hääletamas käinud ligikaudu kaks miljonit kodanikku. Kui aktiivsus tõuseks üle selle, oleksid opositsiooni šansid hoomatavalt suuremad. Osa valijate hääli ilmselt jaguneb siiski väiksemate parteide vahel, kes jäävad alla viie protsendi künnise, mistõttu annab see parema positsiooni võitjale, kelleks kahtlemata on ikkagi Gruusia Unistus.

Gruusia Unistus unistab konstitutsioonilisest enamusest ehk 113 kohta (75 protsenti) 150-liikmelises parlamendis, mis annaks neile oluliselt paremad võimalused juhtida riiki täiesti oma tahtmise järgi. Sellist tulemust aga ilmselt ausal teel saavutada pole võimalik.

Vastavalt rahvusvahelise kogukonna pikaajalisele soovitusele on esmakordselt tegu puhtalt proportsionaalsete valimistega ehk majoritaarseid kandidaate (sisuliselt regionaalne isikumandaat, mis võimaldas juhtparteil saada veelgi suurema enamuse) enam ei valita. See, kuivõrd Gruusia valimisi saab üldse nimetada demokraatlikeks, on olnud aga kasvav küsimus mitmetel viimastel valimistel, ning eriti akuutne mure saab see olema seekord.

Gruusia Unistuse juhil tundub kas isiklikest või piiri tagant orkestreeritud kaalutlustest olevat kujunenud arusaam, nagu ühel pikka aega võimul olnud autokraadil ikka, et vaid tema suudab riigi (ja seega ka iseenda) päästa kindlast hävingust (ehk sõjast Venemaaga). Seetõttu on kasutusele võetavad meetodid ilmselt karmimad kui kunagi varem.

Küsimus tundub seekord olevat ka selles, kui suures ulatuses on valimistulemust võimalik võltsida. Esimest korda on ulatuslikult kasutusel elektroonilised häältelugemismasinad, kas nende abil saab tulemus demokraatlikum või vastupidi, pole veel teada. Lõplikku hääletustulemust on raske ennustada ning vähemalt rahvusvaheline kogukond valmistub mõlemaks stsenaariumiks.

Üks ei talu teist, teine esimest

Mis saab peale valimisi? Nagu öeldud, on raske ette kujutada GD-d aktsepteerimas opositsiooni võitu. Samamoodi ei kavatse opositsioon alla neelata GD-d end võitjaks kuulutamas. Seega võib oodata taas tuhandeid inimesi tänavatele, kuigi palju on suvisest protesteerimisest väsinud.

Võimud on seni protestijatele vastanud veekahurite ja kummikuulidega, loodetavasti ei võeta peale valimisi kasutusele kõvemat kraami. GD välja öeldud kavatsus peale valimisi opositsioonierakonnad keelustada annab alust arvata, et siidikinnastega opositsionääre ega "välisagente" tulevikus käsitleda ei plaanita.

Mida arvab sellest kõigest üks tavaline grusiin? Tundub, et ta on väsinud. Ja ära hirmutatud. "Ma tõesti ei tea, keda valida, ainult üks on kindel – mitte Gruusia Unistust ega UNM-i," ütleb tavaline inimene Tbilisi tänaval. "Peaasi, et sõda ei tuleks." Abi ootavalt vaadatakse ka Euroopa poole: "Kas lääs ei saaks midagi teha, meil endal siin tänavale minna on natuke liiga riskantne..."

Kas ühel päeval, kui Ivanišvili ja Saakašvili on minevikku jäänud, suudab Gruusia edasi minna ja ennast leida? "Karu" ei ole seni lasknud oma raudsest haardest ühtegi EL-i idapartnerit. Kui Ukrainal, Moldoval, Gruusial või Armeenial see õnnestub, õnnestub ehk ka teistel? Loodame parimat.