See, mida ohutuspäeval nii Liblika kui ka teiste lähedal asuvate lasteaedade lastele õpetada sooviti, tuli kõige paremini välja näitemängust, kus üks metsas matkanud lasteaiarühma lastest jonnima hakkas ja otsustas end ära peita. Tema kadumist ei märgatud ja kui ta puu otsa ronis, et vaadata, kui kaugel teised on, tegi ta oma jalale haiget. Muidugi lõppes kõik hästi, sest õpetaja siiski märkas, et üks laps on puudu, ja helistas numbrile 112. Kohe oli politsei kohal ja koeral ei läinud kaua, et tüdruk üles leida.

Kõik see näitaski politsei, päästjate ja lõpuks kiirabi tööd. Nendest ja veel teistestki vajalikest asutustest kuulsid lapsed hiljem pikemalt.

"Meie 112-päevad algasid tegelikult häirekeskuse initsiatiivil. Nad tulid meile täiesti ootamatult värviliste autodega ja häiresignaalidega ja meil oli siin hästi põnev. Nüüd, kui häirekeskus enam nii suuri ennetusüritusi ei korralda, siis me mõtlesime, et teeme ikka ise," rääkis Liblika lasteaia rühmaõpetaja Krista Rehkli.

Ta ütles, et lastele jääb 112-päevadel räägitu väga hästi meelde. "Väga palju arutatakse sel teemal ja see on päris hämmastav, kuidas nii pisikesed lapsed on sellise küpse mõtteviisiga ja arvatavasti nad saavadki hakkama kui vaja," ütles Rehkli.

Metsa kadunud tüdrukut mänginud Eke Eendlale meeldiski oma roll kõige rohkem.

"Mulle meeldis kõige rohkem see, kuidas mu jalg kipsi pandi, mind veeti ja kuidas ma kiirabiautos olin. /.../ Mul polegi seda päriselus juhtunud, ma esimest korda olin kiirabiautos," ütles ta.