Urmo Saareoja: näituste ala Pirital väärib paremat tulevikku

Võiks arutleda laiemalt, et näituste ala Tallinnas Pirital kuuluks riigile ja võetaks kasutusele hoopis teisiti, avalikes huvides. Lauluväljak oleks valmis selle ala eest hoolt kandma, kirjutab Urmo Saareoja.
Veebruaris pidi Tallinna linnavolikogu arutama Pirita tee 28 kinnistu detailplaneeringut, kuid arutelu takerdus veel enne selle algustki, sest punkt hääletati päevakorrast välja. Nüüd on linnavalitsus otsustanud eelnõu menetlusest üldse tagasi võtta, mistõttu on igati loogiline arutleda, milline võiks olla nn näituste ala alternatiivne tulevik.
Vaadates Tallinna kaarti on ilmselge, miks mainitud planeering endaga sedavõrd palju emotsioone tekitab: ideaalilähedane asukoht lauluväljaku ja Maarjamäe lossi vahel, Tallinna laht ja kesklinn käega katsuda. Kuid eriti just selle pärast väärib arutlemist, mida veel võiks selle alaga ette võtta? Elukondlik hoonestus – nii nagu seda ala praegusest detailplaneeringust huvitatud tulevikus näevad – tõotab loomulikult teenida suurt kasu ning ahvatleda inimesi eksklusiivse elukeskkonnaga, kuid see on vaid mündi üks külg.
Loomulikult pole küsimus ainult inimestes, vaid ka inimese parimas sõbras autos. 300 korteri ehitamine toob plaanide kohaselt piirkonda juurde umbes 690 elanikku ning vähemalt 441 autot, sest just nii palju parkimiskohti rajatakse. Sealjuures on märgitud, et antud arenduse tulevased elanikud võiksid autost loobuda. Ei pea olema liiklusekspert või ametilt linnaplaneerija tõdemaks, et need 441 parkimiskohta autodega ka täituvad, jääb puudugi.
Kallite Pirita korteritega kaasnevad küll kallid autod, mis on silmale ilusad vaadata, kuid olenemata sellest, kas tegu on Dacia, Porsche või Teslaga, linnaruumi kulub ikka ühepalju.
Pirita tee äärseid maid on viimaste aastakümnete jooksul hoogsalt täis ehitatud ning see hoog ei tõota raugeda enne, kuni vaba maa otsa saab või ühiskondlik kokkulepe ütleb, et rohkem juurde ei mahu.
Mis oleks, kui ütlekski nüüd, et enam ei mahu ning elamute rajamise asemel võiks kogu näituste ala muuta mitmekülgsete võimalustega vaba aja veetmise alaks? Avalikuks linnapargiks, kus on nii metsik kui ka hooldatud osa, tegevuselemendid suurtele ja väikestele. Ühtlasi tähendab see, et tekib unikaalne võimalus ühendada rohekoridorina Maarjamäe alad lauluväljaku pargiga.
Kuna lauluväljaku tulevikuvisioon näeb ette sarnase ühenduse loomist Kadrioru pargiga, siis saame tulemuseks täiesti uue loodusrohke telje, mis on kesklinnas, metsa sees ja mere ääres. Tasub ka meenutada, et näituste ala on siiani olnud laulupidude ajal kasutusel esinejate toitlustusalana ning logistilise tagavarapunktina, nüüd tuleb aga kõik tegevused lahendada lauluväljaku enda territooriumil.
See, et kuskil on maas asfalt või sinna planeeritud majad, ei tähenda sugugi, et rohealadest ei tasu seal unistada.
Maailma mõistes pole midagi revolutsioonilist selles, et linnasid läbivad kiirteedki muudetakse hoopis linnaparkideks. Üks varasemaid selliseid suurejoonelisi katsetusi toimus USA-s, kus juba 1974. aastal alustati Tom McCalli nimelise pargi rajamist just nimelt maantee asemele. Lõuna-Korea pealinnas Soulis valmis keerulise nimega Cheonggyecheoni rekreatsiooniala, mis kulgeb 11 kilomeetri pikkuselt läbi linna ning on jällegi rajatud endise teedevõrgustiku asemele. Euroopast saab näite tuua Madridist, kus piki Manzanarese jõge rajati Madrid Rio Park, mille abil anti inimestele tagasi kaldaala ning ühendati omavahel erinevad rohealad.
Eesti näituste ala kontekstis oleks meie ees mõistagi terve rida takistusi, et elamuarenduse asemele hoopis mitmekülgse kasutusega avaliku ala ja pargi rajamist planeerida. Peamine neist on muidugi raha. Arvata võib, et maa omanikul on Exceli tabelis selgelt kirjas tehtud kulud ning planeeritavad tulud. Tõsiasi on aga see, et suur tulu saab põhineda vaid eeldusel, et detailplaneering lubab elamuid ehitada. Kui sellist planeeringut ei tule, on ka hinnasilt hoopis teine.
Kui juba kuskile on midagi ehitatud, siis seda rohealaks tagasi muuta on määramatult keerulisem võrreldes sekkumisega planeerimisfaasis. Maarjamäel on meil see võimalus vähemalt teoreetiliselt praegu olemas.
Avaliku pargi ja rekreatsiooniala rajamine oleks näituste alale hoopis parem tulevik. Miks siis mitte arutleda laiemalt, riigi tasandil ja koostöös pealinnaga, et näituste ala kuuluks riigile ja võetaks kasutusele hoopis teisiti, avalikes huvides? Lauluväljak oleks valmis selle ala eest hoolt kandma.
Toimetaja: Kaupo Meiel