Vahetult üldlaulupeo eel on Tallinna linnavalitsus saatnud taas volikogule arutamiseks Pirita tee 28 kinnistu detailplaneeringu, mis on juba varem volikogu päevakorrast välja hääletatud. Kui suurt vastuseisu tekitanud planeering nüüd kinnitatakse, siis paneb Tallinna linn end keerulisse olukorda, sest detailplaneering lauluväljaku uuendamiseks toppab endiselt linnaametites ning pole veel algatamisenigi jõudnud.

Olen juba varem välja käinud idee, et Eesti näituste ala võiks elamuarenduse asemel kujuneda hoopis mitmekülgse kasutusega avalikuks alaks ning pargiks, mis toimib ühtlasi laulupidude ja suurürituste logistilise tagalana. Kuna aga linna ja riigi rahakott tõenäoliselt arendajalt ala ära ostmisele vastu ei pea, tuleb avalikul sektoril hoolega oma tegutsemine läbi mõelda, kuna laulupeo traditsiooni elujõulisus on paratamatult seotud selle korraldamise tingimustega.

Kui näituste ala avalikku kasutusse viimise võimalus käest antakse, siis ei ole olukord lauluväljaku jaoks siiski veel lootusetu. Ümbruses on mõned kinnistud (nn Fahle aia alad), kuhu pole siiani hooneid ehitatud, kuid oleks naiivne loota, et see pikemaks ajaks nii jääb.

Kui Pirita tee 28 kinnistul kraanad püsti pannakse, võib arvata, et see loob initsiatiivi ka teiste puhul sama tee valida. Niisiis on hädavajalik tegutseda eesmärgi nimel, et esmajoones Fahle aia eraomanduses olevad kinnistud lauluväljakuga liita. Selle maa-ala ostmine pole üle mõistuse suur investeering, räägime paarist miljonist eurost.

Meie saame ala arendada etapiti, esialgu polegi vaja suurt kaasnevat rahastust, vaid lihtsalt võimalust oma territooriumi korrastamiseks ja tuleviku ettevalmistamiseks. Mõistagi ei lahenda ainult territooriumi olemasolu probleeme, see on pigem esimene verstapost, millest lähtudes saab üldist arengut suunata. Tegelikult oleme juba ajahädas, sest laulupeoliste toitlustusala planeerimine ning rajamine ei käi üleöö.

Paratamatult asetab Tallinna linn end keerulisse positsiooni, kui näituste ala arendusele antakse roheline tuli, kuid lauluväljaku ala osas valitseb jätkuvalt teadmatus. Lauluväljak tegi koos partneritega väga põhjaliku eeltöö uue detailplaneeringu koostamiseks, mis tipnes visioonikonkursiga 2022. aastal. Kahjuks ei ole me jätkuvalt jõudnud isegi detailplaneeringu algatamise otsuseni, sest vastav menetlus liigub linnaametites muljetavaldava aeglusega. Ometi peaks olema olukorra kriitilisus kõigile üheselt mõistetav: kui näituste alal laulupeolisi toitlustada ei saa, peab see toimuma lauluväljaku territooriumil.

Asjaajamise problemaatilisust ilmestab ka näituste ala arenduse alale planeeritava lasteaiaga seonduv. Nimelt annab arendaja oma kinnistust Tallinna linnale maa, kuhu linn saab rajada munitsipaallasteaia.

Planeeritud asukoht näituste ala kinnistu nurgas (Pirita tee 26F hoone kõrval) tundub ühelt poolt mõistlik, kuid teisalt kaasneb sellega põhjendatud küsimus ligipääsetavuse osas. Üllatusena selgus hiljuti ühe kaasamiskoosoleku protokollist, et lauluväljakut käsitletakse kui perspektiivset jalgsi liikumise ühendusteed lasteaiani ning väidetakse, et lahenduse väljatöötamisel on tehtud lauluväljakuga koostööd. Ma tahan loota, et protokollis on tehtud mingi näpuviga, sest lauluväljakuga ei ole seda teemat poole sõnagagi arutatud.

Iga uue lasteaia rajamine pealinna on kahtlemata tervitatav, kuid sealjuures ei tohi olla eksitavaid eeldusi, mis võiksid hiljem hakata pahameelt tekitama. Lauluväljak on ürituste vahelisel perioodil suurepärane linnapark, mida saab ja peabki looduse nautimiseks kasutama. Küll aga tähendab suurürituste toimumine seda, et teatud perioodidel on ala turvalisuse nõuetel läbipääsuks suletud ja sellega peab arvestama. Kas antud küsimuses on seda tehtud, ei ole.

Näituste ala arendaja soov realiseerida oma õigust ettevõtlusele (loe: kortereid müüa) on selge, kuid Tallinna linn peab olema tasakaalustaja, kes ei lase lauluväljakul löögi alla sattuda.

Oluline on mõista, et ei laulupidu ega rahvusvahelist tähelepanu pälvivad suurkontserdid ei ole üritused, mida korraldatakse mõne nädalaga, vaid eeltöö võtab aega aastaid ja see kõik vajab kindlustunnet tuleviku osas. Nii soovitan lähtuda printsiibist, kus näituste ala planeeringuga saab edasi liikuda vaid ja ainult siis kui liikuma on saadud ka lauluväljaku ala planeering ning laulupeoliste toitlustamine lahenduse leidnud.