Argiarvamuse kohaselt rügas "vana eestlane" hommikust õhtuni rasket füüsilist tööd teha ja kui päevast puudu jäi, võeti öötundidest armutult lisa. Ka eestlase enesekuvandis peegeldub tänaseni moel või teisel töökuse ülistamine.

Ideaalis oleme töökas rahvas ning luuslangi löömisel ja seanaha vedamisel pole meie kultuuriruumis kohta. Selline suhtumine peegeldub rohkem või vähem ka omakeelse kirjanduse tüvitekstides.

Kui Saare Arno ühel romantilisel hetkel küsib Raja Teelelt, kas tollel on ka mõnikord aega taevas sõudvaid ja nii mõnigi kord kummalisi vorme võtvaid pilvi vaadata, vastab Teele nipsakalt: "Millal mul neid aega vahtida? Talitada aitan emal!". Tammsaare Mäe Andrest iseloomustab protestantlikult raevukas töökultus ja palehigis vaevanägemine, mis paraku ei too Vargamäele ei loodetud õnne ega oodatud (vastu)armastust.

Kui nüüd kiigata eelläinud põlvede elukorraldusse, siis peaks alustama sellest, et aega jagati argiseks ja pühaks. Kõik pühad tuli korralikult ja "kogu südamest" ära pidada, seda õpetavad ka erinevad maailmausundid ja religioonid ning kes seda ei teinud, ega selle käsi hästi ei käinud. Pühade ajal tehtud töö läks vanakuradile, kurjale, see ei õnnestunud, sellest ei tõusnud kellelegi tulu.

Ka meie rahvakalendri tähtpäevi iseloomustavad arvukad töökeelud, mis praegusele inimesele tunduvad pentsikud ja naljakad – kui sa sellel või teisel pühal teed seda või toda, siis juhtub sinuga (või sinu loomadega) selline või teistsugune paha asi.

Maagilise mõtlemise ja käitumisega püüti iseäranis pühade ajal mõjutada kõikvõimalikke loodus- ja üleloomulikke jõude endale vähegi soodsas suunas. Kuid töökeeldudes oli ka oma rahvapedagoogiline iva: kui sa ei puhka ennast korralikult välja, pole sinust ka korralikku töötegijat. Naised katsid pühadeks voki valge linaga kinni ja viisid tarest välja, mehed panid oma tööriistad varju alla. Teatud kindlate pühade ajal ja pühapäeviti ei mindud metsa sealt endale midagi korjama või tooma, sest ka loodus tahtis puhata, hinge tõmmata.

9. veebruari tunneme rahvakalendris luuvalupäevana. Küllap on see päev meie kalendrites pidevat äramärkimist väärinud oma huvitava nime poolest. Sel päeval soovitati kauem magada, teha võimalikult vähe füüsilist tööd, mitte tantsida ega joosta – teisisõnu maksimaalselt logeleda, et püsida aasta otsa terve ja reibas.

Rahvalauludes on leidnud tögamist ja nöökimist kõik need, kes ei võta osa külapühadest, kes ei tule vastlaliugu laskma, kiigele või jaanitulele. Halvemal juhul sooviti neile kehva käekäiku: linadesse linaumbrohtu tutraid, poole aasta mahamagamist, selja- ja luuvalu, lehmadele verist piima jne. Pühendunud töötegemist ja mõnuga pühade pidamist väärtustati võrdselt.

21. sajandi eestlane paraku ei näi olevat eriline pühaderahvas. Meie riigi vähesed riigipühad on niivõrd-kuivõrd vabad vaid valitud osale elanikkonnast. Riigipühade ajal töötavad (osalise) tööajaga needki, kellel selleks pole hädavajadust (näiteks kaubandustöötajad). Kes ei tee pühade ajal palgatööd, püüab tegemata koduseid töid järje peale saada.

Kas pelgalt neljapäevane töönädal on ikka lahendus, kui me ei oska isegi pühade ajal töötempole pidurit panna ning nädalavahetusele langenud riigipühadele raatsi anda äripäevade arvelt kompensatsiooni?

Varasemaga võrreldes on muutunud ka inimeste töökorraldus. Maainimene ei töötanud nii-öelda kaheksast viieni, vaid rohkem või vähem pingelised tööperioodid kirjutasid inimestele ette looduse rütmid ja aastaaegade vaheldumine. Kui inimene kasvatas oma toidu ise ja lootis võimalikud ülejäägid rahaks teha, pidi arvestama ainult ja ainult loodusega, mitte "kõrgemalt antud" käskudega, nagu see oli nõukogude lähiminevikus, mil iga hinna eest kõikvõimalike tähtaegadega ettekirjutatud plaanide täitmine muutus iseenda paroodiaks ja majanduslikult kahjulikuks.

Tarvilikud põllutööd tuli teha kiiresti ja kogu energiaga ikkagi siis, kui loodus andis selleks loa ja võimaluse. Töödel oli konkreetne algus ja lõpp, sageli juhatati need sisse ja lõpetati pidulike rituaalide või mängudega. Paljud suuremad tööd (viljakoristus, heinaniitmine, sõnnikuvedu jne) tehti talgute korras, kus keegi ei saanud töötegemist imiteerida – seanaha vedaja jäi teistele jalgu ning temast sai kogukonna pilkeobjekt.

Kui teravili oli külvatud, kartul maha pandud, hein niidetud, vili koristatud, tekkis lühem või pikem töövahe, mida täitsid külapühad ja pidustused. Tänapäeval on töö- ja puhkeaja vahele selget piiri keeruline tõmmata, kuigi peaks – töömeilidele vastame ja kodukontoris teeme tööd ka südaöiti, nädalavahetustel ja pühadeajal. Paigal püsimiseks tuleb ennast hingetuks joosta.

Kes on vikatiga heina niitnud (ja mina olen), teab, et seda on väga meeldiv teha varahommikul, peale päikesetõusu, kui hein on veel kastest märg. Ja päike tõuseb teadupoolest ikka siis, kui ta tõuseb, st (töö)päev algas siis, kui läks valgeks, mitte siis, kui seda ette või taha keeratud kell näitas.

Pärast varahommikust füüsilist koormust on mõistlik pidada mõnusat keskhommikut, moodsas eesti keeles brunch´i - süüa veidi toekam hiline hommikusöök, juua kosutav (vilja)kohv, visata korraks pikali ehk teha väikest head äraolekut nagu see oli kombeks vanemal vennal August Kitzbergi jutustuses "Veli Henn ja Hennu veli" ning pidada iseendaga aru, mis päevast edasi saama hakkab. Keskhommiku pidamine (suvel oli see umbes kella 9-10 paiku) on kuulunud rahvapärase ööpäevase töö- ja puhkeaja jaotuse juurde, nagu ka ka näiteks südaöised töökeelud – siis tehtu läks kõik vanakurja heaks.

Leiva luusse laskmine on siesta pidamine Eesti moodi – pärast lõunasööki visati mõneks ajaks pikali. Kui oli kergem tööperiood, piisas veerandtunnist, kui raskem, siis lubati endale tubli tunnike mõnusat olemist ja silma looja laskmist. Kes lasi leiva luusse, selle toit läks "õigesse kohta"; selle toit oli terviseks, ei läinud koerale.

Öeldi, et kes oskab leiba luusse lasta, selle pojast saab mõisnik, teisisõnu: kui oskad tublisti tööd teha ja mõistlikult puhata, oled elus edukas, jõuad haljale oksale. Kõlab vägagi elutervelt. Tänapäevalgi soovitatakse pärastlõunal teha väike tukk, lasta korraks silm looja, et anda ajule ja kehale puhkust.

Ka videviku pidamine õhtusel ajal, kui valgust napib, aga "tule ülesvõtmiseks" on veel vara, on kuulunud lahutamatult meie rahvatraditsiooni sügisest jõuludeni või varakevadeni, kui algas loomade poegimine. Paaritunnist videvikku pidades tehti näputööd ja jutustati lugusid. Videvikku peeti külades kuni 20. sajandi alguseni, kuni taludesse jõudis elektrivalgus.

Üks vana Eesti rahvajutt räägib, kuidas sulasel oli teda palkavale peremehele ainult kaks tingimust: enne tööleminekut süüa ja pärast sööki puhata... Kadunud vanaema õpetas mulle, et kui sa ei taha poolt elu ära raisata kraamimise ja koristamise peale, pane asjad pärast nende kasutamist tagasi sinna, kust sa need võtsid. Ja sedagi, et ka ebameeldivad tööd tuleb teha kiiresti ja korralikult, siis saab rutem hakata tegema neid asju, mis päriselt meeldivad.

Nüüdisajal on tõsiseks probleemiks nii noorte kui ka vanemate inimeste vaimne tervis ja läbipõlemine. Elutempo on ülikiire ja see sunnib küsima, kuidas rahustada või alandada elamise kiirust, kui oleme harjunud seda kordades ja kordades ületama? Liig sageli sukeldume ka isiklike probleemide eest töhe. Tööalane hõivatus loob illusiooni nagu see kompenseeriks meie elus muud vajakajäämised.

Kuidas ikkagi molutada nii, et südametunnistus ei vaevaks, et ei tunneks ennast luuseri ja seanahavedajana? Ikka vanarahva kombel, vanu traditsioone austades, lubades endale päevas kord või paar väikest head äraolemist, et vaadata kuidas rohi kasvab ja pilved sõuavad.

Kommentaar põhineb logelemise konverentsil "Kuidas süütundeta logeleda?" peetud ettekandel.