Londonis Holly Streeti ja Forest Roadi ristmikul on vaikne. Süütan sigareti. Veresooned ahenevad kapillaaride melodraamas ja natukene vähem nõme on olla. Ma tean, see on toxic relationship par excellence, ent inimestena ei jää meil tihtilugu üle muud, kui elada nende valikutega, mis on juba tehtud.

Me ju teame, et tubaka suitsetamisel ei ole tervisele mingisugust kasutegurit. Briti kuningas James I laitis suitsetamise mõtte juba aastal 1604, pannes kirja traktaadi "A Counterblaste to Tobacco", milles kurtis nii passiivse suitsetamise üle kui ka hoiatas selle mõju eest kopsudele. Teadus on hiljemalt neid väiteid kinnitanud, tubakafirmade- ja tarvitajate meelehärmiks. Me oleme teadlikud, mis on selle lühi-, mis pikaajaline mõju. Tänu sellele on mul tarbijana võimalik teha informeeritud valik, isegi kui see läheb vastuollu alalhoiuinstinktiga.

Meditsiin on arenenud, meile on tulnud kangasteljed, tehased, telefonid ning igasugu muid juhtmeid, mille küljes istuda. Tehnoloogia võidukäik on meie suhet iseenda ja maailmaga ilmselt jäädavalt muutnud, on tema külm käsi isegi suitsetamiseni jõudnud. Kui ma umbes pool elu tagasi sellega pihta hakkasin, ei olnud ülearu palju valikuid. Sigaretid, nuusktubakas või mokatubakas. Pakk suitsu maksis mingi kolmkümmend krooni, kopsupildid etiketil puudusid, mentool oli veel seaduslik ning kõige kõvematel meestel oli Marpsi nokats. 

Veibid ahvatlevad hinna ja välimusega

Tänapäev. Ma ei suitsetanud vahepeal umbes aasta, läksin pigem külmalt, tolle Allen Carri raamatuga. Millalgi tegi elu omad korrektuurid ja mürgine armusuhe jätkub praeguseni, säärasel lükata-tõmmata viisil. Eelmise aasta alguses oli Londonis üpris külm, ajas köhima, mõtlesin alternatiividele, mis meenusid mulle nurgapoodides nähtud lummavalt värviliste ühekordsete veipidega.

Blueberry Lemonade, Ice Mint, Strawberry Milkshake ... silmad vibavad, seljaaju valmistab süljenäärmeid ette. Sigaretid on Inglismaal umbes kolm korda kallimad (ca 14£), kui Eestis. Üks sellistest pulkadest maksab seitse naela ehk veidi üle kaheksa euro ning kestab umbes sama kaua kui kaks ja pool pakki suitsu, olles esmapilgul majanduslikult mõistlikuks alternatiiviks.

Rahakotti vaadatud, hakkasin imemasinaid proovima. Suurem osa ei maitsenud väga hästi. Tõtt öelda tulid meelde unustuse hõlma vajunud osooniaugud, sest minu kujutelmades maitsevad need täpselt samamoodi nagu Blueberry Lemonade veip. Võrreldes tavalise sigaretiga (hämmastav, et midagi võib veel kehvemini maitsta) on aga üks suur erisus. See on kaif.

Tagasi loodusesse

Kui vilunud suitsetajal hakkab sigaretist veidi vähem nõme, lööb veip seevastu otse latva. Nõnda, et tahaks lausa pikali visata. Väidetavalt sisaldavad need pulgad taimsetest õlidest valmistatud glütseriini ja kaks milligrammi nikotiini. Kuna piisav kvaliteediregulatsioon puudub, ei ole kellelgi aimugi, mida Hiinast pärit vidinad tegelikult sisaldavad ja millises mahus. Pärast mitmeid "maitseelamusi" jäin pidama Strawberry Milkshake peale.

Järgnevate nädalate jooksul jõudsin järeldusele, et see on ilmselt kõige rohkem narkotsi moodi asi, mida poest osta saab. Tõmba millal tahad: pane koosolekul kaamera kinni, pilv täidab toa, maitse on mahe, peas suriseb… Vahel hakkas mõni pulk lekkima, viidates tootmise kvaliteedile, maitses põleva plastiku järgi, jättis huultele mõruda maitse.

Millalgi hakkas aga kõhule, nii väga, et kahtlustasin esmapilgul viirust või bakteriaalset infektsiooni. Tõmbasin veipi peale, paremaks ei läinud, hoopis näost valgeks, Ukrainas hakkas sõda, topeltnõme, lõpetasin tõmbamise ja veetsin mõned päevad tualeti ja voodi vahet käies. Otsustasin minna tagasi loodusliku alternatiivi rüppe. Keha oli selleks hetkeks juba uue, suurenenud nikotiinikogusega ära harjunud ning läks mõnda aega, kuni sigaretist taaskord vähem nõme hakkas.

Britid tegelevad selle küsimusega, olles mures nende ühekordsete toodete mõju pärast lastele. Väljaandest Ypsilon sain teada, et kuigi Eestis on antud maitsetega toodete müük keelustatud, liigub mustal turul neid endiselt.

On selge, et tegemist ei ole tootega, mida tohiks tarvitada lapsed, vaid üksnes need, kes ei suuda elada tõmbamise rituaalita, ei suuda loobuda nikotiinist ja tahavad seda teha tubakata. Seda enam, et informatsioon selliste kahtlase kvaliteediga ühekordsete e-sigarettide pikaajalise mõju kohta organismile on pea olematu, kõlab anekdotaalseid teateid aukudest kopsus ja muudest riketest.

Oluline on lähtuda kahjude vähendamise paradigmast

Kui uudsete tubakatoodete eesmärk on pakkuda tarvitajatele nikotiini, lähtudes seejuures kahjude vähendamise paradigmast, on ilmselt võimalik teha teistsuguseid, teaduspõhisemaid ja informeeritumaid tootevalikud. Selliseid, mis ei löö põhja alt ära, ei täida vaenuliku riigi kassat ega tõmba artereid nii kinni, kui klassikaline meetod.

Aga kui alternatiiviks on ühekordsed "lasteveibid", soovitan enda rõlge kogemuse põhjal pigem loodusliku toote juurde jääda. Oled vähemalt teadlik, mitu aastat elust potentsiaalselt ära läheb.