Kas joomise puhul on võimalik rääkida ka kunstist? Selgub, et on küll. Vähemalt arvas nii renessansiaja humanist ja uus-klassikaline luuletaja Vincent Obsopoeus, kui ta aastal 1536 üllitas poeemi "Kuidas juua?", ladina keelse pealkirjaga "De arte bibendi". See kirjutis on üllitatud ka ingliskeelses tõlkes.

Paljud on ehk näinud neid paari raamatusarja, mis väikeses formaadis on kaante vahele saanud kakskeelse teksti – ühel leheküljel ladina või kreekakeelne originaal ja kõrvallehel inglisekeelne tõlge. Päris toredad üllitised, millest on kindlasti suur kasu ka klassikaliste keelte õppimisel, kuid ega sisugi mööda külgi maha ei jookse. Seekord jutuks oleva teksti on tõlkinud Cornelli ülikooli klassikaprofessor Michael Fontaine (Vincent Obsopoeus, "How to Drink. A Classical Guide to the Art of Imbibing", 2020 (orig 1536)).

Vincent Obsopoeus nägi Saksamaa veinimaadel elades 16. sajandil uue pummeldamise ja võidujoomiste kultuuri sündi. Sellest ehmununa kirjutaski ta oma "Joomise kunsti" ehk käsiraamatu naudingu ja mõõdukusega napsitamisest. Nagu autor kinnitab, olnud tal aluseks ulatuslik isiklik kogemus selles vallas.

Tema põhitees on, et kainuse võti on mitte täiskarskus, vaid mõõdukus. Ja napsitamine võib olla ka voorus, kui see allub reeglitele ja piiripidamisele. Kuigi samas möönab ta, et vahel on piiri ületaminegi lubatud ja annab isegi nõu, kuidas näiteks joomisvõistlusi võita.

Kolmeosalise raamatu kaks esimest osa õpetavad, kuidas kontrollida napsitamist, kuidas võita sõpru ja avaldada inimestele muljet ning kuidas joomise pahupoolega tegeleda. Viimane osa annab juhiseid võistujoomiseks. Tinglikult võiks öelda, et algul on jutt napsitamise positiivsusest, seejärel kaasnevatest ohtudest ja lõpuks teemasse võistlevalt süvenemisest.

Tõlkija märgib eessõnas, et Kreekas ja Roomas oli pummeldamise kultuur üldiselt võõras, raske joomise kui mehelikkuse tõestamise sünnimaaks olla 15. sajandi Saksamaa. Ristisõdade lõppedes ja majanduse muutudes kaotasid rüütlid elusihi ja pöördusid veini poole selle tühimiku täitmiseks. 15. sajandi Saksamaal joodud veidi rohkem kui 120 liitrit inimese kohta aastas, imikud kaasa arvatud. Üldiselt osutunud Obsopoeuse raamat ilmumise järel vägagi loetavaks, kuigi katoliku kirik selle keelatud raamatute indeksisse pani.

Nüüd õpetusest enesest. Autor märgib, et kui joote harimatul moel, teeb vein teile liiga. Kui olete napsitamise osas õpetust saanud, on vein nauditav ja hea. Joomiseks olla kolm viisi: omaette kodus, koos sõpradega väljas ja seltskondlikel üritustel ehk pidulikult ja mõttekaaslaste seltsis.

Kodus napsitamise eelis on mugavus, eriti juhul, kui teil on suurepärane ja teiega seaduslikus abielus olev kaasa. Ideaaljuhul hoolitseb naine kodu ja abikaasa eest, ei sõima, ei ole inetu ega rumal, ei ole õel ega solva. Sellise naisega on lihtsalt rõõm Bacchusele austust avaldada ja rohkem seltskonda ei olegi vaja.

Kodus võite öelda, mida tahate. Ei ole kedagi, keda võiksite napsitamise käigus solvata. Ja kodus napsitamisega väldite ka suurt hulka ärritusi, mis väljas joomise puhul võivad pinda käia. Keegi ei tee teie kulul nalja, keegi ei irvita teie üle ega tülita teid. Rääkimata piinlikest rüselemistest ja jagelemistest, mis napsivõtmise käigus puhkeda võivad. Ehk siis kodus joomine on turvaline ja nauditav. Kodus napsitajatele ei ole käsiraamatut tegelikult vajagi, neil on niigi kõik hästi.

Sõpradega joomise eelis on see, et on lõbus. Ja igaühel ei ole kodus mõistvat naist, kelle kõrval on meeldiv veini nautida. Tülinoriva ja depressiivse abikaasa puhul pole ime, et soovitakse välja pääseda ja eks ka keha tahab vahel sirutamist ning vaim vaheldust. Lisaks on pidupäevadega enamasti nii, et neid peab eriliste jookidega tähistama.

Kui igatsete kodust välja pääseda, siis on tähtis valida, kellega koos olla. Joomakaaslaste valik on üldse tähtis. Igaüks ei sobi igaühega. Ebavõrdsete puhul on harmoonia harva esinev, seega jooge omalaadsetega. Meremehed peaksid jooma meremeestega, sõdurid sõduritega, arstid arstidega ja mungad munkadega.

Sõpradel ei teki omavahel probleeme, kui nende koosolemise aluseks on sarnane iseloom, huvid, võimed ja staatus. Ja pidage meeles, et kui te joote, siis otsustavad inimesed teie üle seltskonna järgi, milles viibite. Halvad sõbrad annavad halva maine. Valige sõpru rikaste ja võimu juures olijate seast. Nendega koos juues sõbrunete ja probleemide puhul on neist abi. Iga hinna eest tuleb eemale hoida tujurikkujatest, lakkamatutest lobisejatest ja jumalasalgajatest.

Seltskondlike ürituste puhul pidage meeles, et sinna ei vajata hauailmega tegelasi, totakaid seletusi pakkuvaid pedante või võltsuskude levitajaid. Inimesed peaksid olema rõõmsad, viisakad ja tundma heameelt kohalolekust. Tujukad tegelased on meelt lahutavatele inimestele halvad kaaslased.

Ärge targutage, vein ei huvitu sügavatest mõtetest. Olge ettevaatlik naljadega, et teisi mitte solvata. Ja vältige kellegi solvamist veinist keeldumisega. Autor ise ütleb end joovat tihti ja palju, et mitte olla kaine tujurikkuja. Kuid ärge sundige teisi jooma. Parim vein on see, mis juuakse omal valikul. Vein loob sõpru, kuid ka lahutab neid. Kuldreegel on mõõdukus. Kuid aeg-ajalt võib end unustada ja lõpuni juua, kuid seda harva. Juba Platon olla öelnud, et mõnikord me lihtsalt peame jooma...

Teine raamat on ülemäärase joomise kirjeldamine, kuid seda võib igaüks ilmselt ise ette kujutada. Nagu ka selle järelmeid. Autor soovitab, et võtke end vinesse, kuid ärge jooge ennast täis. Pakutud on ka valik pohmelusevastaseid rohtusid, kuid need jäävad pigem tollesse ajastusse. Võistujoomist ei ole mõtet kirjeldada, ega autorgi seda eriti heaks ei pea.

Lõpetuseks soovitab ta kirjutatut võtta samal meelel, nagu see oli kirjutatud – kui head nalja. Kirjutisest ei maksa järeldada, et autor oleks alkohoolik, ta lihtsalt eelistab veini veele ja see ei ole ju keelatud.