Keskkonnasõbralikkust väärtustavad Eesti ettevõtted on olnud pikki aastaid rahulolematud segase olukorraga, kus sõnades räägitakse jätkusuutlikkusest kui strateegiliselt olulisest suunast, kuid teod seda ei kinnita. See probleem on teravalt tajutav riigihangete puhul. Riigil on võimalik näidata keskkonnahoidlikke ettevõtteid soosides eeskuju, kuid tegelikkuses kulutatakse palju avalikku raha odavaima hinnaga ja paraku sageli ebakvaliteetse toote või teenuse ostmiseks.

Mais toimus selles küsimuses väga oluline areng. Rahandusministeerium esitas avalikule arutelule uued riigihangete korraldamise põhimõtted. Nende järgi saavad sotsiaalse vastutustundlikkuse ja keskkonnahoiu näitajatest edaspidi riigihangete võitja valikul oluliselt määravamad kriteeriumid. See oli väga positiivne sõnum. Kliimaministri positsiooni loomine, eluhoonete energiaklassi tõstmist ja automaksu puudutavad arutelud – me võime neid muutusi tervitada või neid kiruda, aga need kõik räägivad tahtmisest tuua senisesse olukorda muutust.

Kas osta või rentida?

Küsimus on palju laiem kui see, kuidas hangetel osalevad pakkujad oma prügi sorteerivad, paberikasutust piiravad või ühisüritustel metsa puid istutavad. Vaadates näiteks tekstiilitoodete ja teenuste segmenti, siis algab küsimus juba sellest, mida hangitakse. Olukorras, kus tekstiilitootmine on maailmas saanud üheks kõige saastavamaks kategooriaks, eelistatakse riigihangetes jätkuvalt toodete ostmist nende rentimisele.

Mõistmine, et renditeenus võimaldab saada vajaolevat funktsiooni keskkonnasõbralikumalt, on õnneks nii mõneski valdkonnas juba omaks võetud. Üha enam näeme, kuidas renditeenusega lahendatakse linnade autostumisega seotud probleeme, olgu selleks siis soodne ja mugav autode ühiskasutus, elektrijalgrataste või tõukside teenus.

Asutused nii meil kui ka mujal on läinud arvutite ja telefonide ostu asemel üle renditeenusele. Nii saavad arvutite hooldamisele ja ringlusele keskendunud ettevõtted võtta ühest masinast nii-öelda maksimumi. Miks näeme aga renditeenust riigihangetes sedavõrd harva?

Keskkonnahoidlike hangete väljavaateid analüüsinud Consultare raportis tuuakse välja, et aastatel 2018-2022 tehti 205 tekstiilitoodete hanget, millest vaid kuuel juhul sooviti vajalikke tooteid rentida.

Kindla hulga vajalike toodete ostmine võib tunduda lihtne ja soodne valik: kui tean, et mul on vaja tööriideid 150 inimesele, siis ostan 200 erinevas suuruses komplekti ja mure lahendatud. Harva mõeldakse sellele, et kasutuna seisvad tooted on sisuliselt mahavisatud raha. Kui töötajate arv kasvab ja vaja on hoopis 250 komplekti, on tarvis korraldada taas uus hange. Kas asutus teab, palju kulub raha riiete parandamisele ja pesule? Nii tükkhaaval teenust komplekteerides saab soodsast ostulahendusest kiirelt koormav kulurida.

Elutsükli hind fookusesse

Niisiis, miks on riigiasutusel siiski vaja olla tööriiete, vaipade, laudlinade, kardinate või mistahes muu tekstiili omanik? Kuidas saab üks ministeerium tagada, et tekstiili eluiga on võimalikult pikk, et seda hooldatakse korrektselt? Eestis puuduvad praegu lahendused ja tehnoloogiad, mis võimaldavad tekstiilijäätmeid taaskasutada ja ümber töödelda. Kuidas saab riik olla kindel, et hangitavad tekstiilitooted ei lõpeta põletusahjus või prügimäel?

Tekstiilitoodete valmistamine, aga ka selle hooldus ja käitlemine on äärmiselt ressursimahukas valdkond. Seda enam peab mõtlema sellele, milline keskkonnajälg on ühe või teise toote tervel elukaarel. Kliendid peaksid saama alati infot selle kohta, kui palju kulub nende toodete hoolduse peale elektrit ja vett ning kui palju tekib CO2. Küsimus, kuidas riik hankijana ostetud toote või teenuse elukaarega seotud kulu jälgib või vähendada plaanib, ei ole veel vastust saanud.

Hulk häid uuendusi

Ainult kritiseerida oleks siiski ebaõiglane. Consultare raportis välja toodud uuendused pakuvad meie valdkonnas mitmeid kauaoodatud uuendusi. Näiteks hakatakse tekstiilitoodete- ja teenuste pakkujatelt nõudma Oeko-Tex standard 100 olemasolu, tööriiete puhul nõutakse, et riiete taaskasutuse võimaldamiseks oleks võimalikult palju elemente nagu rinnasildid, embleemid ja muu selline eemaldatav.

Nii saab tagada, et näiteks politseivormina kasutusel olev rõivaese võib minimaalsete muudatuste järel teenida tulevikus turvatöötaja ametiriietena. Tekstiilijäätmete vähendamisel on selline taaskasutuse ootus ainuõige.

Ühtlasi tuleb kiita uuendust, mis nõuab, et hankepakkuja garanteeriks kõikide tekstiilitoodete lisaelementide saadavuse kahe aasta jooksul. Nii tagatakse, et tekstiilid ei muutu kasutuskõlbmatuks pelgalt seetõttu, et õige suurusega tõmblukke, nööpe, trukke või muid elemente enam ei toodeta. Ning ootus, et vähemalt 20 protsenti tekstiilitoodete valmistamiseks kasutatud polüestermaterjalist oleks taaskasutatud, mõjub praeguse seisuga võrreldes suisa revolutsioonilisena.

Positiivsed ja negatiivsed mööndused

Kokkuvõttes võib öelda, et uus plaan loob riigile väga mitmeid võimalusi eelistada riigihangetel pakkujaid, kelle jaoks on keskkonnasääst südameasi. Positiivne on seegi, et kavaga ei võeta kaalutlemata automaatselt üle kõiki Euroopa Komisjoni määruses tehtud ettepanekuid, vaid on hinnatud ka ettepanekute realistlikkust.

Nii ei käitunud näiteks Leedu, kus otsustati, et aastaks 2023. peavad kõik riigihanked olema sada protsenti keskkonnahoidlikud. Leedu riigikontroll tõdes, et vaatamata asjaolule, et rohetooted on kõrgemate nõuete tõttu kuni 3,5 korda tavatoodetest kallimad, ei kaasnenud suure reformiga toodete ja teenuste ostuks vajalike rahaliste vahendite kasvu. Pakkujaid, kes suutsid vajalikul tasemel teenuseid kohe osutada, oli väga vähe ning ka neist paljud loobusid hinnaskaala tõttu.

Samal ajal tuleb tõdeda, et standardite seadmine selle põhjal, mida potentsiaalsed riigihangetes osalejad juba pakkuda saavad, ei aita pikas perspektiivis siiski roherevolutsiooni kuidagi hoogustada. Latt on seatud madalaima ühisnäitaja järgi ning puudub suuri investeeringuid tegema motiveeriv plaan, mis näitaks, et nõudmised muutuvad aasta-aastalt rangemaks.

Suured investeeringud on aga vajalikud, et rohkem ettevõtteid Eestis oleksid suutelised osutama tõeliselt jätkusuutlikke lahendusi. Nagu ütles Consultare raport, oleks tekstiilitoodete valdkonna ideaal toodete rendi ja hoolduse digitaalne täisteenus, mille puhul saab riik täpselt jälgida, kui palju tooteid reaalselt ringluses on, milline on selle teenusega seotud ressursikulu, kuhu on jäänud kaduma läinud püksid ja jakid.

Mida rohkem pakutakse odavat ja ebaefektiivset teenust, seda rohkem on ka tellijaid, kes selle tasemega lepivad. Ometi peaks odavast, ebaefektiivsest ja keskkonnahoolimatust loobumine olema meie nutikust väärtustavas majanduses prestiiži küsimus. Riik ei saa piirduda eeskuju näitamisega, vaid peab asuma ise oma nõudmiste ja kriteeriumidega roherevolutsiooni juhtima.