Kui praegune põuane suvi üldse millekski hea on, siis selleks, et näidata kõigile puust ja punaselt (või siis kõrbenult ja pruunilt), miks on vaja muuta linnade rohealade hooldamise praktikaid.

Senine komme, kus linna rohealad on liigivaesed ja madalaks pügatud, kliimamuutuste ajastul lihtsalt enam ei toimi. Uut moodi rohealade hooldusrežiim peaks tagama roheluse ka põudade ajal, jahutama ülekuumenenud linnasid, pakkuma leevendust üleujutustele ning toetama looduslike liikide toimetulekut.

Siinses loos on kasutatud nende Tartu asutuste ja ettevõtmiste esindajate kogemusi, kes on juba astunud samme rohealade hooldusrežiimi muutmiseks. Lisaks aitavad loodusteadlased mõista, kui palju kasu loodus ja inimene nendest muutustest saavad.

Miks on muutusi vaja?

Loodus on kriisiolukorras. Oleme kuuenda väljasuremise laine lävel. Erinevalt eelmisest viiest on praeguse väljasuremise laine põhjustajaks inimtegevus. Iga päev sureb välja kuni 200 liiki ning ligi miljon liiki on ohus. Looduse kaitseks ei piisa enam looduskaitsealade loomisest, looduslikke elupaiku tuleks taastada ja hoida kõikjal, kus see võimalik on. Ka inimasulate sees.

Kuigi paljud seda ei hooma, on koos loodusega kriisiolukorras ka inimene. Inimesed vajavad oma ellu loodust. Maa elurikkus annab meile söömiseks toidu, filtreerib joomiseks vee ja tagab hingamiseks õhu. Loodusel on oluline roll, et tagada inimeste vaimne ja füüsiline heaolu ning ühiskonna suutlikkus tulla toime üleilmsete muutuste, terviseohtude ja katastroofidega.

Elurikkuse hoidmine on ka majanduslikult hästi põhjendatud. See investeering, mille me teeme praegu looduse säilitamiseks või taastamiseks, on hinnangute järgi kordades või isegi kümnetes kordades väiksem, kui see kasu, mida loodus meile oma hüvedega pakub. Maailma majandus sõltub looduse heast käekäigust ning looduskatastroofide ennetamine on odavam kui nende tulemustega tegelemine.

Looduse hüvede alla kuuluvad muuhulgas jahedam linnaruum suvel, puhtam õhk, leevendus pinnase- ja veereostusele, putukate poolt pakutav tolmeldamine ja kahjuritõrje (nt lehetäidest toituvad lepatriinud) ning tugi inimeste vaimsele tervisele.

Linna rohealad on võimalus loodusele natukenegi tagasi anda. Võib tunduda, et linnas pole loodusele ruumi, aga nii see tegelikult pole. Linna rohealad (ja ka linna veekogud ehk sinialad) võimaldavad läbimõeldud hooldusrežiimi ja taimekoosluse korral toetada rikkalikku ökosüsteemi, millest võidab mitte ainult elurikkus, vaid inimesed linnas niisamuti.

Tartu Ülikooli Kliinikumi õenduse ja patsiendikogemuse juhi Ilona Pastaruse sõnul võrdub puhtam õhk tervema inimesega. Taimed on nagu looduse enda filtrid, mis vähendavad õhusaaste kogust, parandades nõnda õhu kvaliteeti. Lisaks on Pastaruse sõnul taimedel oluline roll õhu niisutamisel, mis aitab leevendada hingamisteede ärritust ning parandab hingamisfunktsiooni.

Inimene peab end oma elukeskkonnas hästi tundma, linnaloodus peab pakkuma tegevusi, kokkupuuteid, igapäevast loomulikku rohekogemust. Kokkupuude looduskeskkonnaga on oluline nii vaimse kui ka füüsilise tervise seisukohalt. Looduses viibimine võib vähendada ärevust, parandada keskendumisvõimet ning üldist heaolu.

Lisaks pakuvad erinevad rohealad võimalust olla aktiivne. Füüsiline aktiivsus ja madal stressitase on olulised nii südame-veresoonkonna tervise, tugevama immuunsüsteemi kui ka üldise tervise seisukohalt.

Liigirikkus linna rohealadel on signaaliks selle kohta, et ökosüsteem on õigesti hooldatud. Jah, linnaloodus vajab hooldamist, nii nagu ka poollooduslikud liigirikkad kooslused nagu pärandniidud Kui linna rohealadel on rohkelt liblikaid ja mesilasi, on see hea märk ka inimesele. Putukatele, kes toituvad õietolmust ja nektarist, on vaja liigirikast ja võimalikult looduslähedast taimekooslust.

Mesilastele ja liblikatele võiksid linnalised elupaigad hästi sobida. Samas on lisaks toiduvajadusele, mille katavad aprillist oktoobrini õitsev kodumaistest liikidest taimekooslus, neile vaja ka pesitsemis- ja talvitumiskohti. Selleks sobivad hiireurud, paljanduv pinnas, puude ja põõsaste jalamil, kõrreliste mättad, kivi- ja oksahunnikud.

Teisalt ei piisa sellistele loomadele tihti ainuüksi võimalikult õierohketest aladest. Röövik vajab teistsugust toitu kui liblikas. Kui me putukate vastse-ea vajadustega ei arvesta, võime ainuüksi maksimaalse õierohkuseni pürgimisega tolmeldajatele kasu asemel hoopis kahju teha. Enamik liblikaid on vastsestaadiumis toidutaimede osas üsna valivad ja mitmed neist söövad just selliseid taimi, millele üldjuhul haljastuses viltu vaadatakse, näiteks kõrrelised ja kõrvenõges. Ka sellistele taimedele peaks tolmeldajasõbralikus linnas oma koht olema.

Uus rohealade hooldusrežiim

Väga pikalt on linnade haljasalasid kujundatud ja kavandatud sisseharjunud ilustandardeid silmas pidades. Ajapikku on kujunenud arusaam, mis on linnas sobilik, mis mitte.

Näiteks arvatakse, et niidetud muru on hea, lokkav hein halb ja märgistab hüljatust, mahajäetust ning mittehoolivat peremeest. On kujunenud arusaam, et välismaalt sisse toodud liigid ja sordid sobivad linna, kuid kohalikul ohakal ning nõgesel linnas kohta pole. Ökoloogiline aspekt on siiani parkide ja aedade kujundamisel paljuski olnud tähtsusetu.

Need põhimõtted, mis meid on siia toonud, meid kahjuks enam edasi ei vii. Praeguses kriisis tuleb linnaroheluse senine roll pahupidi keerata ja lähtuda sellest, kuidas linnahaljastus aitab meil käesolevaid probleeme leevendada.

Meie kõige liigirikkamate maastike, pärandniitude kujunemisel on suur roll inimesel. Sealne suur liigirikkus on saanud võimalikuks inimese ja looduse koostöös. Hooldusrežiimi muutmisel võiksid linnakooslusedki olla liigirikkad.

Linna rohealad on võimalik murukõrbetest muuta paljudele liikidele sobivateks elupaikadeks küllalt lihtsalt, suurendades kohalike, eestimaiste taimede liigilist ja struktuurset mitmekesisust ning vähendades niitmissagedust. Struktuurse mitmekesisuse all on mõeldud seda, et lisaks puu- ja rohurindele on haljasalal näiteks ka puhma- ja põõsarinne. 

Rohealadele tuleb leida rohkem ruumi. Lisaks kompaktsematele ümara kujuga rohealadele mahuksid jahedad, taimestikurikkad rohealad ka ribadena tänavaservadesse ja parklatesse, kergendades üha sagenevate kuumalainete üleelamist. Samal ajal hoiavad rikka taimestikuga rohealad ning tänavate äärsed rohekoridorid kinni ka tulvavett, aidates ära hoida üleujutuste teket kliimamuutuste käigus sagenevate tormide korral.

Kui rohealasid niita harvemini ning olla vähem hoolas mahalangenud lehtede kokkuriisumisel, suureneb taimestiku mitmekesisus. Selline taimkate hoiab varju, kaitseb maapinda otsese päikese kõrvetava mõju eest mõnda aega ja jahedatel öödel kogub kasteniiskust. Samuti pakub see kaitset mullale ja maapinna elustikule. Kõrbekuiv madalaks pöetud muru on pigem täiendus linna kuumasaartele.

Kui linna rohealade hõre ja suhteliselt madal taimkate jätta kauemaks kasvama, siis valmivad seemned, mis end külvavad. Järgmistel aastatel võib seda kindlasti märgata juba taimkattes, mis muutub mitmekesisemaks.

Niitma tasub hakata siis, kui on lootust vihmale või jahedamatele ilmadele. Enne seda võiks niidukid ja niidumasina operaatorid suvepuhkusele lasta.

Loodussõbralik hooldusrežiim on lihtne ning jõukohane kõigile. Aitab vähem niitmine ja rohimine, õitsvate kodumaiste taimede toomine oma aeda või hoovi. Aitab väikeste niidulappide loomine ja varjulisematesse paikadesse metsast taimede juurde toomine. Aitab see, kui lehti vähem riisuda ning jätta mõni langenud tüvi vähem käidavasse kohta elupaigaks putukatele, seentele ja samblikele.

Info selle kohta, milline kohalik taimeliik on kohastunud kasvama millises keskkonnas (nt varjulises või valgusküllases, niiskes või kuivas, rammusas või väheviljakas), on tänapäeval kõigile internetis kättesaadav.

Praktilised kogemused

Lähtuvalt nii praktilistest kaalutlustest kui ka ökoloogilistest teadmistest ei niida mitmed omavalitsused ja institutsioonid sel suvel kõiki oma valdusesse kuuluvaid või hooldatavaid muruplatse. Nende seas on näiteks Tartu linn, Tartu Ülikooli Kliinikum, Eesti Maaülikool ja Riigi Kinnisvara AS.

Tartu linna rohealadel on hakatud niitmist järk-järgult vähendama, mis toetab bioloogilist mitmekesisust ja aitab kliimamuutustest tulenevat mõju leevendada. Termokaameraga tehtud piltidelt on näha, et niidetud ja niitmata muru temperatuurivahe võib kohati olla lausa kümme kraadi.

Kindlasti on madalal murul linna rohealadel oma koht ka edaspidi piknikualade ja mänguplatside näol. Küll aga soovib linn vähendada arutut niitmist aladel, mida tegelikult keegi ei kasuta. Sama soovitatakse teha ka firmadel ja eraisikutel. 

Tartu linnas on eesmärgiks võetud läheneda igale alale individuaalselt. Tartu kesklinna parkides on kureeritud elurikkuse projektiga katsetatud viisidega, kuidas elurikkust linna tagasi tuua. Kui näiteks Uueturu park on sobiv niidutaimedele, siis Vabaduse puiestikku on istutatud salumetsale iseloomulikku alustaimestikku. Lisaks püütakse järjest rohkem pöörata tähelepanu ka eri rinnetele rohealadel, et lisaks puudele pakuksid varju ja elupaika ka põõsad ning puhmad.

Ka Eesti Maaülikool (EMÜ) on oma linnakus võtnud eesmärgiks toetada taimeliikide mitmekesisust ja niidukoosluste kujundamist. Oluline on siinjuures haljastuse kujundamisel võimalikult rohke omamaiste taimeliikide oskuslik kasutamine, et ilu ja toidufunktsiooni putukatele jätkuks kogu kasvuperioodi jooksul.

Sellise rohumaade või lillerikaste kogumite kujundamine võtab mõned aastad aega, esialgu võib pilt olla soovitust erinev. Omamaiste liikidega liigirikaste koosluste kujunemisel on olulised ka majandamisvõtted. Selliseid kooslusi ei ole mõistlik niita enne jaanipäeva. Soovituslikult võiks see toimuda alles augustis. 

Tartu Ülikooli Kliinikumis on vähendatud niitmissagedust kõikidel rohealadel ning kolmes piirkonnas niidetakse vaid ühel korral suve jooksul. Tulenevalt sellest, et teatud meditsiinilinnaku piirkondades on niitmine vajalik ligipääsu tagamiseks, on kliinikumi jaoks oluline leida tasakaal erinevate osapoolte vajaduste vahel. Valikuid tehakse arvestades nii elurikkuse kui ka patsientide ja töötaja vajadustega.

Eesti Rahva Muuseumi (ERM) ümbruses on hooldusteenust pakkuval Riigi Kinnisvara AS-il juba mitmeaastane kogemus loodussõbraliku hooldusrežiimi läbiviimisega. Hooldus toimub seal kooskõlas looduses toimuvaga. Niidetakse üks või kaks korda aastas, sõltuvalt taimestiku kasvu- ja õitsemise tempost. Niitmistööde planeerimise ajaraamistik on enam-vähem teada, kuid tööde planeerimisel peab olema paindlik. Loodust peab oskama jälgida ja valmis peab olema tegevusplaani muutmiseks, kui tingimused seda nõuavad.

2021. aastal teostati ERM-i ümbruses üks niitmine ning jälgiti, mis tulemus sellele järgneb. 2022. aastal tehti kaks niitmist (suvi ja sügis) ning samuti jälgiti tulemust. Tänavu on märgata, et kaks korda aastas niitmine aitab ilmselt kaasa võõrliigi Kanada kuldvitsa leviku tõkestamisele ERM-i A-sissepääsu esisel platsil, kuigi oma mõju võib olla ka põuasel suve algusel.

ERM-i aladel teostatakse niitmine pärast taimestiku õitsemist trimmeritega ning see töö tuleb ära teha ühe nädala jooksul. Seejärel tuleb niidetud taimestik jätta maha ning lasta nende seemnetel veel valmida, et tagada isekülv. Seejärel korjatakse niidetud taimestik kokku ning viiakse territooriumilt ära. Eesti Rahva Muuseumi ees olev elurikkuse ala on pidevas muutumises ning pakub igal aastal põnevust. 

Proovikivid

Üleminekuperiood rohealade hooldusmeetodites on kahtlemata omade proovikividega. Kuni hooldus põhineb harjumuspärastel võtetel, ei pruugi teenust pakkuvatel ettevõtetel olla loodussõbralikuma hoolduse pakkumiseks vajalikke kogemusi, teadmisi, töövõtted ja masinaid. Hästi läbimõeldud ja ökoloogidega kooskõlastatud hanketingimused loovad aga eelduse masinate olemasoluks ja konkurentsiks loodussõbralikuma hooldusrežiimi valiku pakkumiseks.

Oluline on mõista, et sobiv hooldusrežiim ei ole kõigil rohealadel sama, see sõltub pinnasest, maastikust, taimekooslusest ja kasutusest. Uuenenud hooldusrežiimi korral läheb hooldustööde tegemisel fookus looduse tundmaõppimisele ja jälgimisele, mitte masinlikule mõttetöövabale graafikujärgsele müristamisele.

Õnneks tähendab linna haljastusele teistpidine lähenemine seda, et suuresti tuleb teha pigem vähem ja võimaldada rohkem. Tuleb lasta vihmaveel loomulikuna maapinda imbuda, selmet see torusse suunata, tuleb lubada isetekkelistel taimedel kasvada ja kooslusi omamaiste liikidega täiendada, suunata ja kureerida, tuleb lubada lehtedel ning okstel maapinnale jääda ja teinekord mõnel puutüvel ka.

Proovikiviks on ka linnainimeste hirmud, mis siiski koos teadlikkuse tõusuga mitmekesiste rohealade kasudest on selgelt vähenemas. Arvatavasti üheks suurimaks vähese niitmise ja kõrge taimestikuga seotud hirmudest on kartus, et kõrge taimestikuga aladel ootab ohvreid oluliselt suurem arv puuke kui madalaks pügatud muruga aladel.

Puugid eelistavad tõesti niisket elukeskkonda ja kõrgema taimestikuga alad just niiskemad ongi. Ka puukide meelisperemehi pisiimetajaid on kõrges rohustus rohkem. Seega pole selline hirm ilmselt päris alusetu. Samas, kui linna rohealade hooldusrežiimi valikul arvestada ka kasutusega, saab pikema rohu jätta kasvama vähem kasutuses olevatele aladele ja inimeste liikumisteed-piknikualad madalama rohuga hoida.

Teisalt ei ole need vähesed uuringud, mis käsitlevad niitmissageduse mõju puukide arvukusele, nende kahe vahel selgeid seoseid leidnud. Linnades on puukidele sobivate elupaikade vähesuse ja puukide peremeesteks olevate ning neid laiali kandvate pisiimetajate nappuse tõttu puuke ka üldiselt vähem kui loodusmaastikus.

Hiljuti Põhja-Saksamaa aedu käsitlenud uuringu kohaselt on linnaaedades puukide kõrge arvukus seotud eeskätt heki ja metsa lähedusega. Seega pole vähemalt linnades ja suuremates asulates põhjust peljata, et ainuüksi muru harvemini niitmine viib puukide arvukuse hüppelise kasvuni.

Oleme olukorras, kus peagi elab suurem osa inimesi linnades, linnu aga ümbritsevad monokultuursed põllud või monotoonne äärelinn. Ei ole mingit põhjust, miks looduse pakutavat vaimset ja füüsilist heaolu peaks minema tingimata otsima väljaspoole linna. Linnadesse mahub kõike rohkem: elupaiku, elu, eriilmelisust ja vaheldusrikkust. Ehk pole linn probleem, vaid hoopis lahendus.

Kaasamaks ekspertide teadmisi ja kogemusi, rääkisid selle artikli valmimisel kaasa nii praktikud kui ka teadlased. Kommentaari panustasid Tartu Ülikooli entomoloogid Toomas Esperk ja Virve Sõber, Eesti Maaülikooli eksperdid Sille Rebane (rohelise ülikooli strateegia juht), Marika Kose (elurikkuse ja loodusturismi õppetooli juht) ja Liina Jürisoo (maastikuarhitektuuri õppetooli lektor), Rauno Laiv (Riigi Kinnisvara AS Lõuna piirkonna kinnisvarahaldur), Tartu Ülikooli Kliinikumist Kristen Orin, Kureeritud elurikkuse maastikuarhitektid Merle Karro-Kalberg, Karin Bachmann ja Anna-Liisa Unt, ning Tartu linnavalitsusest Mirjam Võsaste (linnalooduse koordinaator) ja Indrek Kuusk (eelarveteenistuse juhataja).