2022. aasta aprillis puhkenud tulekahju paljastas probleemi kindlustussektoris, millele keegi lahendust pakkuda ei oska. Mida teha, kui ühe kindlustusandja ebaadekvaatne tegevus takistab teistel kindlustusfirmadel oma lepingute täitmist? Enamgi veel, võtab pankadelt nende välja antud laenude tagatisvara?

Pae tänava kindlustusjuhtumiga on seotud vist küll kõik Eesti kindlustusandjad ja filiaalid, kusjuures kahjunõuete kogusumma võib ulatuda 15 miljoni euroni. Kahjusummad kasvavad iga päevaga: ühe kindlustusandja poolt katuseta jäetud hoone amortiseerub, elanikud kannavad asenduspindade rendikulusid, tasutakse õigusabi jms eest.

Majas kortereid kindlustanud kindlustusseltsid ei saa aga oma lepingud täita, sest enne korterite taastamist tuleks parandada hoone katus ja konstruktsioonid. Iga lahenduseta mööduv päev muudab tulemust kõigi jaoks kulukamaks.

Pae tänava elanikel pole teadmisi, võimalusi ja kompetentsi lahendada olukorda, mille kohta isegi Eesti Kindlustusseltside Liidu jurist on öelnud, et "olukordi, kus ühe kindlustusandja otsused takistavad teisel kindlustusandjal hüvitise maksmist, tuleb ette väga harva. Sellises mahus ja selliste tagajärgedega nagu antud juhul on see kindlasti Eestis esimene kord."

Lahendus peab tulema mujalt. Kindlustusseltsid on hoonete riskide hindamise, kahjude ennetamise, hindamise ja hüvitamise kompetentsikeskused. Kui kindlustuse andja vastutusest keeldub või turuosalised kokkulepet ei saavuta, tuleb sekkuda kindlustusseltside üle järelevalvet teostaval finantsinspektsioonil või rahandusministeeriumil. Seda enam, et kuigi Pae 25 kaasus võib olla pretsedenditu, võib juhtunu tabada ükskõik millist kortermaja või korteriomanikku Eestis.

Olukord, kus majakarp ja ühiskasutuses olevad osad on kindlustatud ühe pakkuja juures ning korteriomandid erinevate kindlustusseltside juures, on laialt levinud. Ka kindlustusseltside lepingutingimused, kahjukäsitluse põhimõtted ning väärtuskultuur erinevad. Arvestades Eesti elamufondi vanust, korduvaid ümberehitusi ja üldist seisukorda, aga teisalt ka nii hoonete kui ka korteriomandite kindlustamist erinevate pakkujate juures, on vaid aja küsimus, millal Pae tänaval juhtunu kuskil kordub.

Minu kui korteriühistu esindaja üks soovitus oleks ühistutes arutada võimalust kolida kõik kindlustuslepingud ühe pakkuja juurde. See tähendab, et nii majakarp ja üldkasutatavad ruumid kui ka korteriomandid oleksid kindlustatud samadel tingimustel ning ühe kindlustusandja juures. Suurema õnnetuse korral muudaks see lahenduseni jõudmise oluliselt lihtsamaks ning kogu suhtlemine või läbirääkimised toimuksid ühe partneriga. Tegeleda samaaegselt kümnete kahjunõuete, lepingute ja ka kohtuasjadega, nagu selleks Pae 25 elanikud on sunnitud, käib lihtsalt üle jõu.

Teiseks soovin, et kindlustusfirmad mõistaksid oma vastutust. Inimesed usaldavad kindlustust. Elades kindlustatud majas ja kindlustatud korteris on loomulik tunda end suhteliselt kindlalt.

Kui see kindlustunne kokku kukub ning kindlustusandja niigi raskesse olukorda sattunud inimeste elu veel täiendavalt keeruliseks tegema hakkab, kannatab selle all kogu kindlustussüsteemi usaldusväärsus. Kindlustus muutub formaalsuseks, mida tuleb laenutingimuste tõttu täita, kuid usaldus puudub ning kindlus jääb lõpuks igaühe enese asjaks.

Vaid siis, kui kindlustus võtab tõeliselt rolli ja ülesande anda inimestele see täiendav turvatunne, mille nimel kindlustuslepinguid tegelikult sõlmitakse, saame öelda, et tegemist on kindlustusega.

Vastutuse ja usalduse garantiiks on süvenemine ja põhjalikkus. See tähendab, et kindlustusfirmad peaksid tundma rohkem huvi vara vastu, mida nad kindlustavad. Vaid nii on võimalik riske õigesti hinnata ja hinnastada.

Pae 25 näitel võin kinnitada, et korteriühistul poleks olnud midagi selle vastu, et tellida enne kindlustuslepingu sõlmimist täiendavaid ekspertiise, jagada kindlustusandjaga kaetud tööde akte ja auditeid või teha parendustöid, kui need oleksid vajalikuks osutunud. Kuid maja võimalikke varjatud puudusi hakkas kindlustus otsima alles siis, kui kahju oli sündinud ja hüvitamise aeg käes. Ning alles siis tõusis ka küsimus maja tegelikust väärtusest.

Õigesti hinnatud risk ja hoone väärtus näitab, et kindlustusandja teeb oma tööd südame ja hoolega. Eesti Kindlustusseltside Liidu esindaja Lauri Potsepp ütles Vikerraadio saates "Uudis+", et pole mõeldav, et kindlustusandja kindlustatava vara seisukorra üle vaataks ning annab koguni mõista, et põhjalikkus pole vajalik, sest kliendid tahavad kindlustuslepingu sõlmimise kui tüütu kohustuse lihtsalt võimalikult kiiresti ja odavalt kaelast ära saada.

Kõrvalseisjana tundub mulle, et kindlustusandjate selline suhtumine peaks olema tõsiseks häirekellaks pankadele: kuidas saab korteriomanikule või -ühistule laenu andnud pank sellisel juhul olla veendunud, et nende tagatisvara on kaitstud ja kindlustusandja oma lepingut täidab? Pae tänava näitel teame, et olukorras, kus tagatisvara on hävinud ja kindlustusandja vastutusest keeldub, pole pankadel just palju võimalusi.

Omanike Keskliidu esimehe Priidu Pärna andmetel läheb koguni 59 protsenti kindlustusmaksetest otsejoones kindlustusandjate tegevuskuludeks ja kasumiks ning hindab, et kaasavast ja vastutustundlikkust kindlustustegevusest on asi kaugel. Lahendus võiks peituda pankade ja kindlustuste koostöös ning turu eneseregulatsioonis ehk et koostööpartnerite valikul hinnataks varasemat kahjukäsitluspraktikat ning ajaloolist reitingut. Lisaks tuleks vaadata kindlustusandja riskihindamismetoodikat, sest adekvaatne riskide hindamine pole kindlasti mitte ainult kliendi, vaid ka pankade ja kindlustusandjate endi huvides.

Tuleb aga välja, et kindlustusseadus ja hea tava selliseid olukordi ei reguleeri või ei lähe see paljudele üldse korda. Kindlustusandja huvi on saada lepingule allkiri ja maksed jooksma. Kui muuta lepingu sõlmimise aeganõudvamaks või kliendi jaoks tülikamaks, võib klient ju hoopis mujale minna. Julgen väita, et ei lähe, sest klient oskab põhjalikku ja asjatundlikku teenuspakkujat hinnata.

Pae 25 maja tabanud tulekahju täpne põhjus pole selgunud ning ei pruugi kunagi selgudagi. Senikaua, kuni kindlustusandjad kohtus vaidlevad ja vastutust põrgatavad, on majaelanikud endiselt koduta. Ligi saja inimese elu pole enam kunagi endine. Nende vara on kas osaliselt või täielikult hävinud, igakuised kulud on kasvanud üle taluvuspiiri ning kindlustusandja, kes lubas tasu eest riskid enda peale võtta, on rohkem kui aasta pärast õnnetust oma vastutusest taganenud.

Kui mitte enamat, siis loodan, et meiega juhtunu annab põhjuse kindlustussektori korrastamiseks ning vajadusel seaduste muutmiseks selliselt, et korterelamute ja korteriühistute kindlustamisel õnnestuks taolisi olukordi tulevikus vältida.