Suvel on ikka kombeks linnast maale minna. Kes enda või sõprade suvekodusse, kes sugulastele külla, kes kuhugi üritusele või festivalile. Põhjamaine suvi on nii magus, et ta lausa kutsub endast osa saama. Linnas pole suvi ikka see. Betooni, klaasi ja asfaldi metsas on aastaajad palju sarnasemad ja suvi palju ebameeldivam kui sealt väljas. Eesti mõttes on "linn" ennekõike muidugi Tallinn ja seda embavad äärelinnad, mida mõnevõrra imelikult nii mõnelgi juhul ka "küladeks" nimetatakse. Ja natuke ka Tartu oma äärelinnadega. Valdav osa ülejäänud Eestist on aga "maa". Linn ja maa on korraga nii kultuurilised kui ruumilised terminid.

Kuigi rikkus ja võim on Eestis koondunud linna, on eestlased olnud ennekõike maarahvas. See on läbi ajaloo olnud nii ja suuresti on see veel praegugi nii. Ja eestlased pole siin ilmselt mingi märkimisväärne erand. Linn ja rahvuskultuur tänapäeva Euroopas ei sobi hästi kokku. Ilmselt pigem maalt kui linnast võib leida inimesi, kelle jaoks rahvus kui sügavate juurtega kultuuriline kategooria on osa nende identiteedist. Linnad ja eriti pealinnad on aga sageli kohad, kus rahvuslik identiteet sulandub või hajub. Sisseränne on siin olulise tähtsusega.

Ja loomulikult ka Eestis. Võib-olla rohkem isegi, kui mäletame. Nõukogude okupatsiooni tulemusena sai Tallinn linnaks, kus rohkem kui pool elanikkonnast oli vene rahvusest. Kuigi eestlaste osakaal seal pärast taasiseseisvumist visalt kasvas, on praeguseks uus-sisserände tagajärjena Tallinnast taaskord saamas linn, kus eesti rahvusest inimesed on vähemuses. Sotsiaalselt on linn hoopis teistsugune elukeskkond kui maa. See peegeldub ka inimeste maailmapildis ja väärtushinnangutes.

Ühesõnaga, maal on Eestit mingis mõttes rohkem kui linnas. Eesti rahvas, keel ja kultuur on maal sügavamalt juurdunud. Kui linnainimene läheb suvel maale, siis tõenäoliselt läheb ta ka kultuurilisele reisile sügavamale Eestisse. Aga see oleneb ka sellest, kuhu ja kuidas ta läheb. Kui ta käib lihtsalt festivalil või oma suvekodus, siis pole seda Eestit, mis on maal, seal ilmselt väga märgata. Festival ja suvekodu on linna pikendused. Vabaõhuklubi linnainimestele, privaatne puhkekoht, mis on linnast eemal, aga tegelikult ikkagi linnas.

Selle peokoha või suvekodu naabruses aga ilmselt elavad veel inimesed, kelle jaoks on see püsiv elukoht, päriskodu. Kes on seal elanud kogu oma elu ja elavad ka oma elupäevade lõpuni. Veel on selliseid inimesi. Kui kunagi peaks olema keegi, keda saab viimaseks eestlaseks nimetada, siis elab ta märkamatuna selle suvekodu või festivaliala kõrval, mitte ei ole selle kaugelt tulnud külastaja. Kindlasti ei ela ta linnas. Viimase eestlase kodu on kuskil Hiiumaa metsades või Võrumaa küngaste vahel.

Kui hääbub elu maal, siis nõrgeneb ka eesti rahvas. Suvine meelelahutus või puhkus ei ole elu maal. Elu maal on inimesed, kes seal sünnivad ja surevad, lapsed, kes seal üles kasvavad ja ei koli sealt ära, nende vanemad, kes seal endale tööd leiavad ja elatist teenivad. Kõik see on üha harvem ja üha keerulisem. Elu on juba mitu aastakümmet maalt ära kolinud. Seal on üha vähem avalikke teenuseid, üha vähem riiki. Pole haiglaid, kus ennast ravida. Pole lasteaedu ja koole, kuhu lapsed saaksid minna. Pole uusi töökohti vanematele. Need on linnas, aga linna ei pääse, sest pole ühistransporti, millest oleks tolku. Ning autot omada, eriti maainimesele, kelle sissetulekud on linnainimesega võrreldes madalamad, on üha kallim.

Elu on maalt linna või linna ümbrusesse ära kolinud, võim ja raha on koondunud linna. Otsuseid tehakse ning inimeste käitumist ja hoiakuid muditakse linnast. Linnaelu perspektiivist, selle vajaduste järgi. Maaelu ja maarahvas, nende huvid ja vajadused jäävad linnas ilmselt üha kaugemaks ja arusaamatumaks. Pole vaja meelde tuletada, kuidas selline lõhe on avaldunud Eesti poliitikas. Linnainimene käib küll maal, kuid tihti ei ole tal seal enam kontakti maaeluga. Seal on puhkus ja meelelahutus, aga vanavanemad, kes võib-olla kunagi elasid maal, on juba siit ilmast lahkunud ning nende lapsed ja lapselapsed on maalt ära kolinud.

Just suvel, kui tõmbab linnast maale, võiks seda kõike meelde tuletada. Hoida või luua päris sidemeid maaga. Miks mitte ka unistada sellest, et kunagi kuidagi sinna päriselt elama minna, luua oma lastele seal elu ja kodu. Linn jääb linnaks, aga ta ei pea olema kõikehõlmav ja kõikemäärav. Võiks mõelda, kuidas meie tulevik saaks olla pigem maal, kui väikses kuubikus betoonist, klaasist ja asfaldist metsas, mille ümber on tühjus.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.