Hiljuti jäi mulle silma üks artikkel Nursipalu teemal. Jah, juba pikalt oli püsinud meediavaikus, samal ajal kui sealsete inimeste jaoks müra aina paisus. Kui mõtlesin neile kulunud või muidu tundliku mootoriga inimestele, kes seal ootamatute paukude peale võivad südari ehk kaitsejõudude sõnavara järgi "häiringu" saada, tuli taas pähe hoopis üldine võrdlus linna- ja maaelanike vahel.

Mida annab ja võtab kumbki osapool?

Linnades otsustatakse, mida maainimestelt tuleb ära võtta. Üldiselt on see seotud loodusressurssidega. Olgu vaikus nende hulka arvatud.

Linnades otsustatakse, mida maalt veel ära võtta. Need on n-ö teenused, haridus, abi...

Linnad tahavad süüa. Seda saavad nad teistest riikidest. Seega võetakse ära ka maainimese motivatsioon põllul tööd teha.

Linnas otsustatakse metsade olemasolu üle ja seda veel ametnikukavalusega: lageraiet nimetatakse metsaks edasi. Enne veel tehakse marjulistele maanteed, et nad saaks eksimata maastikul hulkuda... peale metsa ja marjade kadumist.

Kõige uhkem asi, mille linlane enda omaks on teinud, on olemasolemise uhkus. Linlane on vaba ja väärikas maksumaksja, kes otsustab, kelle maja puruks pommitatakse ja kas Eestis on üldse vaja näiteks põlistalusid ning nendega seonduvat kultuuri.

Linnad on ka väravad suurde maailma. Ikka sealtkaudu saab minna ja... mitte tagasi tulla.

Linlased on hämmingus, kui maakad räägivad juurtest. Peame olema kosmopoliitsed ja käima progressi teel, nagu kunagi sai käidud kommunismi radadel.

Linlased on ka hämmingus, kui maal midagi sellist näevad, mis geenides vastu kajab, mille vajalikkust nagu mõistaks, kuid mis on tülikas ja ikkagi progressil ees. Olgu need kasvõi koduloomad ja sõnnikuhunnikud.

Kirglikud linlased saavad tihti maakatest, kelle jaoks linnaõhk ongi vabadus peale maaelu pitsitusi. Osa linlastest aga võtavad kanad ja mesilased, ostavad talud, kuhu pikapeale sisse kolivad.

Kirjade järgi asutas esimese linna Kain, kes oma venna mõrva pärast end Jumala eest peita tahtis. See oli üsna mõttetu üritus, aga linnad kestavad siiani ja loodavad oma väega imeda elu mujalt ära. Linnad ei tooda midagi, mida on eluks päriselt vaja. Jah, mõelge: mida on eluks päriselt vaja?

Mida linn maale annab? Sotsiaaltoetused ja mõned teeremondid. Mõni kool on veel lahti ja mõni haigla olemas.

Palju enam on aga hirmu järgmise tehase, polügooni või kaevanduse ees. Progressil on ju palju nägusid ning enamus neist on hävitava mõjuga sellele, mis nagunii kestma jääb. Ka siis, kui oma riik on linna pattude raskuse all kokku vajunud.

Praegu on murdeline hetk. Paari aasta pärast võib olla meie maailm, majandus, rahvuslik kooslus ja maastikud midagi päris teistsugust. Isegi seda ei tea, mis saab linnadest. Kas need teised riigid on valmis lahkesti müüma omal maal kasvatatud toidukraami? Kas vesi on kõigile või ainult eliidile? Kas õhk on pudelis või võib seda veel looduslikust ringest saada?

Mingit tagasikäiku me oma tsivilisatsiooniga teha ei saa. Tuleb vaid kohaneda. Kuidas kohaneb linlane? Ametliku poliitika järgi peab ta otsima üles tuttavad ja sugulased maal ning nende juurde maapakku minema. Paraku võib leida linlane selle maapao asemel eest tehase, põlenud raielangi või lihtsalt kinnise ukse.

Kui see "meie ja nemad" stiilis areng ei tasakaalustu ühtse riigi ja rahva tähe all, kannatavad kõik. Linlased aga võiksid võtta hetke mõtlemaks, et kas maarahvas ikka on nende ees võlglased ja lihtsalt selline madalam klass.