Reaalsuses oleme mitmekordses kriisis, mis vajaks juba ammu valitsuse jõulist sekkumist.

Küsisin 20. juulil avalikus kirjas peaministrilt, milline on valitsuse tegevuskava Eesti majanduskasvu taastamiseks ja rahvastikukriisi ületamiseks. Paraku on vastuseks vaikus ning näib, et valitsuse plaan ongi lihtsalt oodata, kuni kriisid ise üle lähevad, selle asemel, et majanduse elavdamiseks vajalik toetuspakett välja töötada ja Eesti peredele appi tulla. Seni on uppuja päästmine ainult uppuja enda asi.

Eesti SKP languse pärast avaldasid mitmed majanduseksperdid muret juba eelmisel aastal. Toona oli aga hoogu kogumas riigikogu valimiste kampaania ning kõik pidi näima "kindlates kätes".

Reformierakonna toonast poliittehnoloogilist käitumist võib neid tundes mõista, kuid jääb selgusetuks, mis ettekäändel valitsus praegu kriisi ignoreerib.

Vanasti tehti vähemalt nägu, et otsime Eesti Nokiat. Nüüd enam ei tehta isegi nägu, et Eesti majanduse käekäik ja ettevõtete konkurentsivõime läheks valitsusele korda. Kõik negatiivne juhtub justkui iseenesest ja vältimatuna, vaid positiivsed asjad on valitsuse teene, kuid häid sõnumeid napib.

Uudis, et Silmeti emafirma alustas Narvas püsimagnetite tehase ehitamist, on meeldiv areng, aga oleme ausad – see tuli vaatamata valitsuse tegevusele, mitte tänu sellele. Eesti superkondensaatorite tootja Skeleton ehitab aga oma tehased Saksamaale, sest siin ei tee ju valitsus ühelegi ettevõttele väärtuspakkumist. Meie peaminister ja ministrid istuvad oma troonidel ja ootavad kutset lindilõikamisele, aga sinnamaani peab ettevõtja ise hakkama saama.

Targa tööstuse rollist majanduskasvus on räägitud pikalt. Meil on kogu Eestis kasutamata potentsiaaliga inimesi, kes on valmis ümber õppima ja töötama, aga kelle kodukohas pole seda võimalust. Kui keegi julgebki rääkida, et ehk oleks mõeldav riiklikult koolitada sobilike oskustega töötajaid või luua soodustingimustega liitumine rohelise elektriga, siis pannakse peale plaat, kuidas Eestis puudub klassikaline ettevõtte tulumaks ning häbematu on veel midagi lisaks sellele küsida.

Huvitaval kombel on sajandi alguses tehtud maksupoliitiline eksperiment jäänud siiani järgijateta. Tänapäeva maailmas, kus iga edulugu kopeeritakse, on see hinnang, mis räägib ise enda eest.

Paberi peal peaks meil olema erakordselt ettevõtlussõbralik valitsus, aga reaalsuses on meil maksutõusud ja peaministri isa hurjutab inimesi, kes ootamatust automaksust ei vaimustu. Kui igati tasakaaluka vabariigi presidendi hinnangul pole selle maksu olemust ega vajadust seni piisavalt selgitatud, siis asuti samuti kohe sõnumitoojat ründama.

Tegelikkuses ei ole tavainimeste elust täielikult võõrandunud valitsus küsinud ega saanud rahvalt mandaati laiaulatuslikeks maksutõusudeks ega peretoetuste kärpimiseks. Mitmed lühinägelikud ja ühiskondlikku ebavõrdsust süvendavad otsused on paraku valitsuse usaldushääletustega parlamendist läbi rammitud ning nüüd surutakse rahvale jõuga peale järgmisi.

Reformierakonna, Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna valitsuskoalitsioonil täitus hiljuti 100 päeva ametis. Kahjuks on see aeg olnud Eesti riigile ja rahvale kõike muud kui positiivne. Peretoetuste kärpimise ja laiaulatuslike maksutõusude kiirkorras läbisurumisega süvendas valitsus samaaegselt rahvastiku-, majandus- ja usalduskriisi.

Valitsuse senine tegevus on olnud kriise võimendav, mitte lahendav. Selles võtmes peab vist lausa õnnelik olema, et enamus valitsusest on siirdunud kollektiivsele suvepuhkusele, sest mine tea, mida hullu sügisel tööle naastes välja mõeldakse. Kas valitsuse järgmised ohvrid on eakad, puuetega inimesed või mõni muu haavatav sihtrühm, seda me veel ei tea. Raskemad ajad on kahjuks alles ees.