Mu rõdu all Ormose kalurikülas Samose saarel Kreekas on ankrus laevuke nimega Demokraatia. Ühel pardal Democracy, ahtril sama kreeka keeles. Siit on ilus alla merele vaadata, nii on Demokraatia mul iga päev silma all ja sundis mind kirjutama.

Ma olen nõukogude ajast pärit ja demokraatial on olnud minu jaoks kõrge väärtus nii kaua, kui ma ennast mäletan. Piisas minna kinno, nõukogude ajal – iga filmi ees oli ringvaade, sünge muusika saatel näidati stseene kapitalistlike riikide elust, enamasti streike ja meeleavaldajate kokkupõrkeid politseiga ja kohe oli selge, et see on demokraatia. Meil ei olnud streike. Meeleavalduste asemel olid kaks korda aastas paraadid. Ja valimised olid, Nõukogude Liit oli kõige demokraatlikum riik maailmas, keegi ei uskunud, et nendest valimistest midagi oleneks. 1970. aastate lõpul ja 1980. aastate alguses õppisin ma Moskvas, Kinoinstituudis. Sealne kogemus lubab mul öelda, et enamik nõukogude inimestest sai aru, et läänes on elu parem, ja mitte ainult materiaalses mõttes.

Kas ma olen reaalselt eksisteerivat demokraatiat näinud? Julgen arvata, et olen, 1980. aastate Saksamaal. Sealse riigiga kohtusin ma paar päeva pärast saabumist, kui ma oma punase passi passilauda viisin ja poliitilist varjupaika küsisin. Võib arvata, et  lihtne mul nendega suhelda ei olnud – saksa keelt ma ei osanud, Münchenis, eriti tollases, oskas harva keegi inglise keelt. Veel on mul hästi meeles, et Saksa politseinikud, kes tollal ühekaupa tänaval liikusid ja rohelist vormi kandsid, keda enamasti nimetati vanamoodsalt "Herr Schutzmann"  – kaitsja, abistaja – , ei tekitanud mus esimesest päevast peale vähimatki tõrget. Nõukogude Liidus püüti mundrikandjaid vältida, nendega kohtumine ei tõotanud midagi head, neid kardeti.

Baierimaad valitsesid Franz-Josef Strauss oma  CSU-ga. Strauss ütles, et CSU-st paremal pool ei tohi demokraatlikus spektris ühtegi parteid olla ja nii jäi. Tal oli lihtne rahva nimel rääkida, ta kandis neidsamu väärtusi ja kombeid, mida kõik baierlased. Tänapäeva maailmas nähtaks teda ilmselt nii, nagu Trumpi – ei sobi paremasse seltskonda. Kuigi Strauss oli väga haritud mees, klassikaliste keelte filoloog ja ajaloolane, kirtsutaks tänase Euroopa poliitikud temasuguse peale nina ja tuulutaks tube. 

Oma esimesel Müncheni suvel sain ma tuttavaks Christel Huberiga. Õieti oli see mu tütar, kes sai sõbraks Christeli tütre Andreaga ja sel moel ka mina Christeliga. Christel rääkis baieri keelt, mis on saksa kirjakeelest vägagi erinev. Kui ma temast aru hakkasin saama, pidin ma juba saksa keelt oskama.

Christel ei olnud palju koolis käinud, oli aga mõne aasta Itaalias Sienas lapsehoidja olnud ja sealt hulga elutarkusi kaasa toonud, eriti mis Itaalia kööki puudutas. Christel oli vallasema ja töötas lasteaias abikasvatajana, ta palk oli väike. Siiski oli ta elu mõistlikult korraldatud, ta oskas elust rõõmu tunda. Teadis oma õigusi ja julges nende eest seista. Ma olin värskelt Nõukogude Liidust tulnud, kus inimeste suhted riigiga olid hoopis teistsugused. Ma õppisin Christeli käest, või pigem tema näitel palju, ma ütleks, et ma õppisin temalt praktilist demokraatiat.

1990. aastad olid Saksamaal kantud Berliini müüri langemisest ja kahe Saksamaa ühinemisest. Mina kolisin Berliini ja võisin jälgida, kuidas endisele müüriäärsele tühermaale kerkis uus Potsdami plats. Demokraatia võtmes on sellest raske rääkida, see oli ajalooline võimalus, mis Saksamaale pigem sülle langes, kui et keegi selles suunas väga pingutanud oleks.

Saksamaa kantsler oli Helmut Kohl, riiki valitses CDU/CSU koalitsioon, Saksamaa oligi traditsiooniline ehk siis konservatiivne eelmise sajandi lõpuni, võibolla on praegugi.

Taasühinemine andis riigile sihi ja suure narratiivi. Järsku olid võimalikud asjad, mida varem ette ei kujutatud. Ilmekas näide sellest on Christo ja Jeanne-Claudi Riigipäevahoone pakkimine hõbedasse kangasse. 20 aastat oli maailmakuulus kunstnikepaar seda plaani endaga kandnud. Riigipäevahoone oli hädapäraselt renoveeritud, enne seda seisis ta tükk aega varemetes ja ootas lammutamist. Saksa Föderatiivse Vabariigi valitsus resideerus Reini-äärses väikelinnas Bonnis, hea näide sellest, kuidas tollane Saksamaa ennast ise nägi, kuidas nägi teda ülejäänud maailm. Pärast Wirtschaftswunderit majanduslikult võimas, kuid ilma poliitiliste ambitsioonideta. Sõja kaotaja, inimsusevastaste kuritegude toimepanija, saksa rahvas oli 13 aastat Adolf Hitlerit toetanud.

See Saksamaa ei kujutanud endale ette, et Reichstag veel Riigpäevahoonena kasutusele võetakse, aga Christole ja Jeanne-Claudile öeldi  kindlalt "ei", sest "nii ei tehta". Nüüd oli aga järsku kõik võimalik, Berliin oli jälle pealinn, hoonet ootas ees uus ümberehitamine selleks, millisena me teda täna näeme. Päev otsa käisid tulised debatid, nagu demokraatiale omane ja lõpuks otsustati 292 poolt- ja 223 vastuhäälega lubada Riigipäev sisse pakkida. Christo rõõmustas, et pärast Riigipäeva pikka okasroosikeseund sümboliseerib nende projekt nüüd "lootust ja demokraatlikku veendumust".

24. juunist 7. juulini säras räämas koloss alumiiniumhõbedases pakendis, siniste paeltega kokku nööritud nagu sünnipäevakink. Rahvas sõitis kohale maalt ja teistest linnadest, paljud tulid telkide ja magamiskottidega ja jäid laagrisse. Tehti lõkkeid, lauldi, tantsiti, näidati tsirkusenumbreid. Minagi käisin seal iga päev ja sain sellest rõõmust osa.

Timothy Snyder kirjutas 1989:  "Oleme unustanud, mida demokraatia tähendab. Tähendab seda, et valitsema peab rahvas. Rahvas, kui ta hakkab valitsema, peab tahtma valitseda. Selles on asendamatu eetiline komponent, mis hakkab sõltuma üksikisikutest. Kui üksikisikud kõnelevad suurematest ajaloolistest jõududest, kuidas pole alternatiive, kui nad annavad seetõttu ära enda kui tegutseja rolli ning kui me seda uut paradigmat aktsepteerime, loobume me demokraatiast."

1992. aastal ilmub Francis Fukuyamal raamat "Ajaloo lõpp ja viimane inimene", kus autor jõuab järeldusele, et liberaalne demokraatlik riik on inimühiskonna korralduse universaalne standard, milleni varem või hiljem jõuavad kõik rahvad.

Ma mõtlesin juba tollal, et Karl Marx jõudis ka teaduslikule järeldusele, et inimühiskonna ideaal ja arengu lõpp on kommunism. Carl Gustav Jung kirjutab "Vastuses Iiobile" et "Täiuslikkusest ei vii ühtegi teed edasi tulevikku, kui see pole just ümberpöördumine, see tähendab ideaali katastroof..."

1998. aastal võidavad sotsialistid Saksamaal valimised ja kantsleriks saab Gerhard Schröder, kes võtab koalitsiooni Rohelised. Ma sõitsin parajasti autoga Zürichist Berliini ja autoraadios kõlas Jürgen Trittini kõne – Trittin on üks Roheliste partei loojatest ja juhtivatest isikutest, kellest sai Schröderi valitsuses keskkonna ja aatomienergia minister. Need kaks valdkonda olid Roheliste jaoks algusest peale kõige olulisemad. Kuulasin tema karjumist, see oli muidugi suur asi Roheliste jaoks, et nad lõpuks nii kaugel olid. Ometi meenutas ta hääl ja hüsteeriline kisa ühte üle-eelmise põlvkonna riigijuhti, kelle nime me viisakas seltskonnas ei nimeta.

Rahumarsid, mis toimusid igal aastal ülestõusmispühade ajal ja mille kohta nüüd ka Saksamaal tõeks võetakse, et need Moskvast makstud olid, ja aatomienergiajaamade vastane protest läbisid Saksa ühiskonda ja sidusid seda, 1968. aasta tudengirevolutsioonist peale. Vastukaaluks vanemate ja vanavanemate põlvkonna kuritegudele tahtis sakslaste uus põlvkond olla headuse eeskujuks.

1993. aastal avaldas Samuel Huntington ajakirjas "Foreign Affairs" artikli "The Clash of Civilizations", "Tsivilisatsioonide kokkupõrge".

Huntingtonil oli õigus – tänane Venemaa sõda just sedasama näitabki. See on Vene tsivilisatsiooni, Vene impeeriumi, kes teisiti kui impeeriumina oma tsivilisatsiooni ette ei kujuta sõda Lääne tsivilisatsiooni vastu. Kui Venemaa oleks uskunud, et Lääne tsivilisatsioon on tugev, poleks ta Ukrainale kallale läinud. Lõppsihiks ikka Lääs, Läänele äranäitamine.

Lääs on omaenda suurepärasust (Fukuyama) uskuma jäänud ja vastutab vähemalt osaliselt selle eest, et Vene rahvas täna Putinit rohkem usub, kui kommunismi ajal Brežnevit.

Nõukogude ajal ei oleks saanud ka kõige harimatumaid kolkakülade elanikke veenda selles, et Lääs on halb. Lääs lihtsalt pidi parem olema, sest tavalise nõukogude inimese elu oli vilets ja ideoloogiat ei uskunud enam ammu keegi. Täna teab suur osa Venemaa elanikest üht-teist Lääne elust, paljud on seal käinud, teised vaatavad mitte ainult Vene televisiooni, vaid loevad-kuulavad internetis suure maailma tegemistest. Seesama, millega suur osa Lääne inimesi rahul ei ole – ütleme nii, et üle võlli keeratud liberaalsus – ei meeldi ka Vene inimestele ja annab Putini propagandale teatud tõesisalduse. 

Tulles tagasi Gerhard Schröderi kantsleriaja juurde – Saksamaa ajalukku läheb see laiaulatuslike sotsiaalmajanduslike programmidega nimega "Agenda 2010", mis Schröder 2003 välja kuulutas. Sotsiaaldemokraat Schröderit nimetati Saksamaal "Genosse der Bosse" – ülemuste kamraad – ja nagu igas naljas on selleski omajagu tõtt. Majandusele, eriti suurtööstusele tulid sotsiaalsüsteemi ümberkorraldused ja piirangud kasuks, töötavale rahvale mitte. Ma hindan, et umbes sel ajal ja mitte ilma Schröderi kaasosaluseta toimus sotsiaaldemokraatide pattulangemine. Nad ei tahtnud enam seista oma riigi töörahva eest, vaid läksid lehvivate lippudega globalistide leeri, võtsid koha sisse LGBT+ ja sisserände eestkõnelejatena.

Saksamaal küsitakse valijatelt  iga nädal, "Millist parteid te valiksite, kui täna oleks parlamendivalimised?". 12. juulil andis turu-uuringute firma Ipsos Hamburgist teada, et Sotsiaaldemokraate – meenutame, et kantsler Scholz on sellest erakonnast – valiks 18 protsenti. Suurimat opositsioonierakonda, CDU ja CSU liitu, 26 protsenti. Mõlema toetus on viimase nädalaga kahe protsendipunkti võrra langenud, kolm protsendipunkti on aga kasvanud paariapartei AfD toetus, saavutades 22 protsenti. (4. augustil andis Briti rahvusvaheline turu-uuringute firma YouGov AfD toetusprotsendiks 23.)

Kasutan sõna "paaria" selles tähenduse, nagu ütleb "Võõrsõnade leksikon": õigusetu, roojaseks peetav, põlatu.

AfD-le pani nime Angela Merkel, kes kordas 2010 alguse saanud eurokriisi ajal (sinna alla käis ka Kreeka võlakriis), et Saksamaal pole alternatiivi euro päästmisele – Eurorettungile. Selle peale asutasid 2013 majandusprofessor Berndt Lucke ja koos temaga veel 172 majandusprofessorit partei nimega Alternatiiv Saksamaa jaoks. Professorite tähelepanu keskmes oli Saksa riigi majandus ja nad ei olnud rahul, et selle kohta langetatakse otsuseid Brüsselis, mitte Berliini, otsuseid, mida nad pidasid Saksamaa jaoks kahjulikeks. Nende "pärispatt" oli aga natsionalism, rahvuslus, see, et nad rääkisid Saksa riigist, Saksa majandusest, Saksa rahvast.

Seda, et Saksamaal pole alternatiivi, kinnitas Angela Merkel tihti, kui võttis vastu kaugeleulatuvate tagajärgedega otsuseid, tihti tundus, et ainuisikuliselt. Kohe pärast Fukushima aatomielektrijaama katastroofi 2011 otsustas Angela Merkel, et Saksamaa loobub  aatomienergiast. Ta arvestas sellega, et rahvas ei hakka nõudma analüüse ja arutelusid – läänesakslased olid 1960. aastatest saadik aatomienergia vastu protesteerinud. Ootamatult tuli sakslastele ka samasooliste abielu kehtestamine 2017. aastal, sinnamaani oli olnud võimalik  registreerida tsiviilpartnerlust. Siinkohal ei tasu jätta tähelepanuta, et Saksamaa algas seksuaalrevolutsioon 1960. aastatel, kui 1963, aasta pärast Ühendriike, tulid turule rasedusvastased tabletid naistele ("die Pille"). Kuidas sel ajal olukord Nõukogude Eestis oli, mäletavad veel mõned, kes ei mäleta, võib järele küsida. Tõepoolest ei jäänud suure maailma arengud ka Eestis märkamata ja revolutsioonilist seksuaalsust tuli siingi ette, kuid siin maksid naised selle eest tihti abordiga. Siiamaile jõudsid sarnased tingimused 30 aastat hiljem.

Eriti alternatiivitu oli 2015. aasta põgenikekriis, mille puhul Angela Merkel kinnitas, et "Me saame hakkama". Üks osa sakslastest tervitasid tulijaid raudteejaamades kakao ja mänguasjadega, enamasti oli tegemist rikaste ja haritud idealistidega, siit läks lendu ja rahvusvahelisse kasutusse järjekordne saksakeelne sõna "Willkommenskultur". Suurem osa vaikis, ei  julgenud tunnistada, et neil on kõhe, mis neist võõrastest saama peab?

AfD arengus olid ajad, mil partei oli kuue protsendi juures ja teised erakonnad ei pidanud tema pärast eriti südant valutama. Pärast 2015. aasta migratsioonilainet AfD toetus tõusis, sest see oli ainus partei, mis esitas kriitilisi küsimusi. Mõne aja pärast inimesed harjusid uute oludega ja AfD toetus langes.

Algusest peale on kõik teised parteid olnud ühel nõul, et AfD tuleb poliitilisest elust tulemüüriga eraldada.

AfD on rahvuslik erakond, ent pigem leebemalt kui Eesti rahvuslikud erakonnad ja tihti isegi meie valitsuskoalitsiooni erakondadest tagasihoidlikum. Meil ei peeta Eestist ja rahvast rääkimist pahakspandavaks. Olen mitmel korral mõelnud, et kui Saksamaal teataks, mis seisab Eestis kehtiva põhiseaduse preambulis, siis võib saabuda aeg, mil meilt hakatakse nõudma preambuli tühistamist.

AfD ei ole sisserände vastu, soovib aga, et immigratsioon oleks koordineeritud ja et riik saaks sellest kasu – tööjõudu. Juba enne Teist maailmasõda toodi Saksamaale võõrtöölisi, näiteks Bulgaariast. Nii suures riigis ei kujuta inimesed endale ette, et juurdetulijaid oleks ohuks nende elukorraldusele. 2015 oli küllalt palju ka tavalisi inimesi, kes tulijatele küll nõu, küll jõuga appi läksid.

Vahepealsete aastatega ei ole sisseränne oluliselt vähenenud, nüüd tunnevad ka need, kes AfD-d ei vali ega ilmselt valima hakka, et rohkem ei jõua riik tulijaid vastu võtta, seda enam, et need, kellele varjupaigaõigust ei anta, ikkagi ära ei lähe.

Roheliste jaoks, kelle käes on Scholzi juhitud valitsuses jõupositsioonid – majandus- ja energiaministeerium ja välisministeerium – on sisseränne olnud algusest peale keskne väärtus, nendelt on pärit "multikulti" sõna ja selle sisu. Ka opositsioonis olev CDU/CSU ei ole leidnud endale õiget lähenemist sisserändeprobleemile. Friedrich Merz püüab ennast distantseerida Angela Merkeli ajast, millele Saksamaal üha kriitilisemalt tagasi vaadatakse. Kuid põgenike, keda küll Saksamaal põgenikeks nimetada ei tohi, vastu ei ole ta julgenud sõna võtta, võibolla sellepärast, et tulemüür on vastas.

Mitte keegi peale AfD ei ole öelnud välja, et Saksamaal varjupaigataotluse esitanud inimestele makstav ülalpidamine on oluline põhjus, miks need noored mehed Saksamaale tulevad. Ega AfD-gi seda kõva häälega ei ütle, seda peetakse Saksamaal väga ebaviisakaks.

27. juunil nimetati Angela Merkel Prantsusmaa tähtsaima ülikooli, Science Po, audoktoriks. Oma tänukõnes ütles ta, et Euroopa hing on tolerants. Uurisin tolerantsi kohta, kas sellel sõnal on tavakasutuses oleva sallivuse kõrval veel tähendusi ja leidsin, tõepoolest, et bioloogias ja meditsiinis tähendab see organismi vastupanuvõimet välisteguritele.

Mulle ei meeldi AfD sellepärast, et kuni Ukraina sõjani ei varjanud nad oma Venemaa-armastust. Sõjaga on nad neid seisukohti korrigeerinud, kuid näiteks Venemaa-vastastele sanktsioonidele on nad endiselt vastu.

Venemaa-armastus on üks saksa hinge osi, millest pole meil, eestlastel ja teistel, kes Vene võimu all elanud, võimalik aru saada. Kodumaa-armastusest pole aga raske aru saada, eriti kui teine osa ühiskonnast peab massilist sisserännet vältimatuks.

Saksamaal on valitsuse juures viiest juhtivast majandusteadlasest koosnev nõuandekoda, rahvakeeli Die Wirtschaftsweisen. Selle praegune juht, Monika Schnitzer, ütles juuli alguses, et Saksamaal on vaja 1,5 miljonit kvalifitseeritud sisserändajat – nii palju on nimelt puudu kutseoskustega töötajaid. Saksa keele oskus ei olevat selle juures oluline.

Teine ametkond, mida Eestis sel kujul ei ole, on Bundesamt für Verfassungsschutz. Siseluure, mis täidab osalt samu ülesandeid kui meil kapo, jälgib, et keegi ei plaani riiki kahjustada või koguni kukutada. AfD-d ja tema erinevaid allorganisatsioone on püütud korduvalt siseluure jälgimise alla võtta, vahel on AfD-l õnnestunud ka kohtult kaitset saada. 2022. aasta märtsist saadik on AfD siiski siseluure jälgimise all.

Siseluure on leidnud kinnitust, et AfD on paremäärmuslik. Paremäärmuslus maailmavaatena ei ole aga ilmselt põhiseadusega keelatud. Midagi konkreetselt seadusevastast seni leitud ei ole, midagi sellist, mistõttu peaks selle erakonna ära keelama.

AfD on Saksa poliitika patuoinas ja samal ajal lakmuspaber tema demokraatiale. CDU/CSU alles otsib oma kohta opositsioonis. Aasta tagasi algas sõda ja sakslased pidi tõdema, et nende Venemaa-poliitika oli ehitatud valedele alustele. Soovmõtlemine, nagu ka see, et kuskil on 1,5 miljonit kutseoskustega inimest, kes on valmis Saksamaale elama ja töötama tulema.

Uues valitsuses, mis 2021. aasta lõpus ametisse astus, sai suurte volitustega majanduse ja kliima topeltministeeriumi Roheliste kantslerikandidaat Robert Habeck. Kes asus rauda taguma, sest raud oli kuum. Kinni pandi kolm viimast tuumajaama, rohepööre sai Saksamaa tähtsaimaks sihiks. Pikkade palavate vaidluste käigus töötas valitsus välja GEG, hoonete energiaseaduse, ehk kütteseaduse, mis kohustab kogu Saksamaad minema üle kaasaegsele küttele, mis kasutab vähemalt 65 protsendi ulatuses taastuvenergiat. See läheb kalliks maksma – suurem osa linnainimestest elab üüripinnal, omanikud peavad majadesse uued küttesüsteemid ehitama, üürid tõusevad.

Habecki imerelv selles lahingus on soojuspump – kas see on selline, nagu Eestiski kasutatakse või millegi poolest parem, seda ma ei tea. Rahvas on mures inflatsiooni ja kerkivate energiahindade pärast, usaldust valitsuse vastu ei tõsta ka see, et kolm koalitsioonipartnerit, Rohelised, Sotsiaaldemokraadid ja Vabad Demokraadid (FDP) omavahel milleski kokkuleppele ei suuda jõuda.

Viimasel parlamendiistungil 7. juulil tahtis valitsus kütteseaduse vastu võtta, aga CDU parlamendisaadik Thomas Heilmann jõudis seaduse kiirkorras Karlsruhe põhiseaduskohtusse saata, põhjendades, et valitsus surub seadust, mis vaevalt valmis on saanud, parlamendist läbi nii, et seda arutada ei jõuta, jättes opositsiooni täiesti kõrvale. Kõrge kohus andis kaebajale õiguse ja otsustas, et seaduse teine ja kolmas lugemine ei saa toimuda viimasel töönädalal enne suvevaheaega. Habeck andis selle peale teada, et valitsus ei kavatse ka sügiseks selle seaduse juures midagi muuta.

Rahva usaldus valitsuse vastu langeb iga järgneva küsitlusega ja AfD toetus tõuseb.

Meedia on küll endiselt AfD suhtes väga kriitiline, tulemüür peab, kuid tunnistatakse juba, et suur osa valijaid ei vali neid protestist, vaid täiesti teadlikult. Nad toetavad seda, mille eest AfD seisab.

Rohepööret ei tee sakslastele armsamaks ka niinimetatud kliimakleepijad – organisatsioon, mis nimetab ennast "Viimaseks põlvkonnaks" – "Letzte Generation". Nad kleebivad end kinni sõiduteedele, takistades tööinimeste töölejõudmist, et juhtida tähelepanu. Millele? Etteheidete nimekiri on pikk, seda pole mõtet siin korrata. Hiljuti õnnestus neil mitmele lennuväljale pääseda, kus nad endid protestiks puhkuselendude vastu kinni kleepisid.

Lisaks sellele, et AfD on tõusnud valijate  eelistuse järgi teiseks parteiks, kusjuures kõigi teiste reitingud langevad, valiti hiljuti Tüüringeni liidumaal esimene AfD kandidaat maanõunikuks. Maanõunik on liidumaa kõrgeim riigiametniks, täiesti apoliitiline amet, kes juhib liidumaa ametkondade tööd. Maanõunik Robert Sesselman, kohalik haldusjurist, otsustas esimese haldusasjana loobuda ametiautost ja juhist, mis oleks olnud Audi 6, sest tema ametikohal polevat palju sõitmist. Ja ühe veelgi väiksema linna linnapeaks valiti ka, esimest korda Saksamaal, AfD kandidaat. Tuleval aastal on kolmel Ida-Saksa liidumaal kohalikud valimised.

Kas AfD keelatakse ära, kas seda julgetakse teha? Kui siseluure leiab argumente? Ja mis saab tulemüürist?

Eespool tsiteerisin ma C.G. Jungi, et täiuslikkusest ei vii ühtegi teed tulevikku – kas me sellepärast oleme jõudnud tulevikuta aega, et meil on täiuslik liberaalne demokraatia ja noored usuvad, et nad on viimane põlvkond?