Kellelegi ei tule suure üllatusena, et taasiseseisvunud Eestit peetakse üheks edukamaks siirderiigiks uute demokraatiate seast Ida-Euroopas. Ometi olid tollased postkommunistliku siirdeühiskonna väljakutsed paljuski teistsugused, kui need on nüüd, 21. sajandil. Ähvardav kliimakriis, galopeerivad tehnoloogilised muutused, kasvav ühiskondlik ebavõrdsus ja jõudu koguv populism poliitikamaastikul nõuavad teistsuguseid lähenemisi kui need, mis Eesti 20-30 aasta eest postkommunismi mülkast välja aitasid.

Tõepoolest, Eestil on mitmeski mõttes vedanud. Vaadates postkommunistlikku maailma, siis näeme seal vähemalt nelja "tõbe", mille käes paljud siirderiigid senini vaevlevad:

1. kõrge korruptsioonitase ja oligarhide võim;
2. riigiaparaadi vähene võimekus kodanikele hüvede ja teenuste pakkumisel ning sellest tulenevalt kodanike usaldamatus ja pettumus demokraatlikus süsteemis;
3. parteimaastiku ebastabiilsus;
4. järjest süvenev sotsiaalne ebavõrdsus.

Eesti on küllaltki edukalt toime tulnud vähemalt kolme esimesena mainitud "haigusega". Oleme erinevate näitajate järgi üks kõige vähemkorruptiivsemaid riike endises Idablokis ning keegi ei räägi "Eesti oligarhidest".

Riik toimib ning suudab oma kodanikele vajalikke teenuseid pakkuda. Seetõttu on ka usaldus demokraatlike- ja riigiinstitutsioonide vastu Eestis märksa kõrgem, kui Ida-Euroopas keskmiselt. Eesti parteimaastik on üsna arusaadav ning hoolimata aeg-ajalt uute erakondade areenile tulekust, on meie erakonnasüsteem püsinud alates 2000. aastate keskpaigast võrdlemisi stabiilsena.

Ainuke kitsaskoht, millega me pole toime tulnud, on kõrge sotsiaalse ebavõrdsuse tase. Seda näitav Gini indeks on viimastel kümnenditel küll veidi alla tulnud, kuid on endiselt märksa kõrgem kui meile eeskujuks olevates Põhjamaades. Regionaalse kihistumise määra osas aga oleme negatiivses plaanis koguni Euroopa tipus, seda koos Lätiga.

Kuidas Eestil on siiski õnnestunud enamusi eespool mainitud postkommunistliku maailma tõbesid vältida? Sotsiaalteadustes on seesugune mõiste nagu "rajasõltuvus", mis tähendab, et kui ühiskond on mingis kriitilises arengufaasis teatud tee valinud ja hakanud üles ehitama mingit tüüpi ühiskondlikke, poliitilisi või majanduselu korraldamismudeleid, siis on raske seda hiljem muuta, sest nende esialgu valitud mudelite ümber on juba kristalliseerunud teatud huvid ja sisseharjunud toimimisviisid.

Teisisõnu, Eesti praegune edu põhineb positiivsetel rajasõltuvustel. Eesti 1990. aastate reformaatorid tegid õigel hetkel õigeid otsuseid, mis takistasid meil oligarhide esiletõusu, panid riigiinstitutsioonid toimima ning kujundasid poliitmaastiku jaoks piisavalt ranged reeglid, et uutel populistlike parteidel oli keeruline kogu süsteemi uppi lüüa. Nüüd nõuab see juba suuremat pingutust, et toimivat ja mittekorruptiivset riiki ning stabiilset poliitsüsteemi ära rikkuda ja Eestit n-ö tüüpiliseks probleemseks Ida-Euroopa riigiks muuta.

Siinjuures tuleb siiski rõhutada, et kogu Eesti postkommunistliku arengu alussambaks on olnud neoliberaalne maailmavaade, et "turg paneb kõik paika" ning riik peab majandusse ning rikkuse jaotamisse võimalikult vähe sekkuma. Seetõttu pole Eesti valitsejad eriti sotsiaalse ebavõrdsusese pärast muretsenud, lootes, et selle tasandab turg ja lõpuks võidavad majanduskasvust kõik.

Ometi väidavad paljud ühiskonnateadlased, et neoliberalismi ajastul järjest süvenenud sotsiaalne ebavõrdsus on populistlike parteide esiletõusu ja edu peamine juurpõhjus. Kusjuures ebavõrdsus võib järjest tempokama tehnoloogilise arenguga, täpsemalt, tehisintellekti pealetungi ja robotiseerumisega, veelgi süveneda. Kui meie neoliberaalne rajasõltuvus on õpetanud meie eliite sotsiaalset ebavõrdsust suuresti ignoreerima, siis kuidas me saame nende uute väljakutsetega tulevikus rinda pista?

Ka kliimamuutuse ohjeldamine eeldab palju proaktiivsemat, majandusse ja ühiskonnaellu sekkuvamat riiki, kui Eesti postkommunistliku juurtega minimaalriigi traditsioon ette näeb. Kuidas saab mentaliteediga "turg paneb kõik paika ja riik hoidku eemale" uues rohemajanduses ja rohepöördes olla võitjate poolel?

Paistab, et pühapäeval 32-aastaseks saav taasiseseisvunud Eesti on jäänud liiga kauaks puhkama postkommunistliku ajastu positiivsete rajasõltuvuste loorberitele, mõistmata, et uued 21. sajandi väljakutsed hakkavad nõudma hoopis teistsuguseid lähenemisi ja lahendusi. Seetõttu tasuks ikka ja jälle meenutada president Toomas-Hendrik Ilvese suurepärast mõttetera: "Mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi".

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.